Tove Jansson: Hilja novembris

 Veel üks mu absoluutsete lemmikraamatute hulgast.

Oletan, et kõik teavad, et muumitrollide lood ei ole vähemalt pooles ulatuses lasteraamatud? Kui ei tea, ma ütlen: olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Tove Janssoni kirjutatud muumitrollide maailma kuuluvaid raamatuid ja kui te arvate, et need on kõik lastele suunatud, kerged ja seikluslikud, saate väga petta. 

On ka selliseid raamatuid ja lugusid. Hea lastekirjanduse klassika - on põnev, kuid samas jagatakse väikesi läbinägelikke nüansse, teraseid tähelepanekuid ja isegi tegelaskirjelduses on tunda, et kirjeldajal on olnud lõbus ja ta on samas neetult terava silmaga. Kuid neid lastele suunatud ja lastele meeldivaid muumitrolli-raamatuid on küll üldarvult rohkem, ent mitte palju rohkem.  

Osad Muumitrollide lood on lüürilis-mõtlikud seisundiraamatud, kus toimuvast võiks faktihuviline lugeja hiljem graafiku teha, kui tahab sisekaemuste, muljete, tunnete ja nägemuste vahelt täpselt kokku saada, mis ja mis järjekorras siis ikkagi tegelikult juhtus.
Lugeja, kes pole veidrik, saab kätte parajal määral sündmusi ja parajal määral tunnet, et miski pole ühene. 
Keski pole ühene. 
Ja eriti just selles raamatus. "Hilja novembris".

Muumiperekond on ära. Kus ära ja mis nendega sai, on kirjas raamatus "Muumipapa ja meri". Kuid "Hilja novembris" leiab aset Muumimajas, kui perekond ära on.

Enamik Janssoni tegelasi on Tüübid. Kõõtsud ja koduvanad, filifjonkad ja pumpsud. Mymlad ja mutukad.
Vahel olen ma mõelnud, mis teeb filifjonkast filifjonka või koduvanast koduvana. Koduvanad on need, kes tahavad teiste elu korraldada, eks? Ja filifjonkad (enamasti naisterhvad, Janssonil on nad kõik vist naisterahvad) koristavad, teevad süüa ja kardavad. Neil on alati hirmud. Vastandina mymladele, kes ei karda midagi ega mõtle eriti teistele. Iseendas täiuslikud tüübid. 

"Hilja novembris"  räägib meile ühest filifjonkast, ühest koduvanast, ühest mymlast ja ühest pumpsust. 
Nad keegi ei ole tühjad kestad, neil kõigil on isiksused. Omad meeldimised ja omad jälestused. Omad vaikused ja omad väljendused.
Lisaks on tegelasteks Krõbivana (kelle peamine omadus on olla hästi vana) ja Nuuskmõmmik.

Kõigil neil on Muumiorus läbi käia omamoodi teraapiline rännak. 
Olgu, mitte Mymlal. Temal ei ole teraapiat vaja ja ta on just iseedana täiuslik ja täielik. Näeb teisi, ei ole kunagi meelega julm, aga vahel ta lihtsalt ei märka neid empaatiliselt, hingega. Ei suuda sisse elada muredesse-vaevadesse.  
Nuuskmõmmik otsib oma viit takti, tal on loominguline kriis.
Koduvana tunneb, et kusagil on tõelisem elu, milleni ta kunagi minna ei jaksa.
Filifjonkal on tunne, et elu pageb käest ja kas tema eluviis on üldse Kogueluks hea?
Krõbivana keeldub endale tunnistamast, et ta varsti sureb. 
Ja pumps Toft (tal on nimi, pole lihtsalt pumps) igatseb kodu ja armastust, ent leiab hoopis ... iseenda.
Selline raamat, mis ei õpeta elama. Möönab, et kõik on erinevad. Laseb oma tegelastel kõigil areneda. Vastastikku tõmmates ja tõugates tantsides ja vilistades, koristades ja ehitades, rääkides ja vaikides leiavad kõik mitte just tingimata  seda, mida nad otsisid, aga seda, mida neil vaja oli. 

Hästi armas, rahulik ning tark raamat. Teate küll: sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda.

Sehkendamine
Katu loeb
Loe mind!

Selma Lagerlöf: Gösta Berlingi saaga

Milline raamat see on!

Miks ma ei ole seda nimetanud, kui mult mu lemmikraamatuid küsitud on? Olen seda lugenud kindlasti üle 40 korra, aga kuidagi ei ole ma julgenud sõnadesse panna, kuidas ma seda armastan.

Viimane kord oli ka piisavalt ammu (13 aastat tagasi, kui täpne olla), et tunda nüüd lugedes teksti uudsel moel, näha uudsel moel, märgata, kui imeliselt Lagerlöf selle kirjutanud on ja kui meisterlik on ta käsitööoskus. Kirjeldused on elusad, nii vägevad, et leheküljed, kus kirjeldatud järve või mägesid või möirgavat tulvavett on sama haaravad kui inimeste ja inimsaatuste eredad pöörde-, tipu- või hukatusemomendid. Tema jõevood elavad sama suurejooneliselt nagu tema Gurlita karu, nagu tema imelised naised, pehmed nagu oravapojad, kanged kui kuningannad, sama taltumatult elujõulised kui kogu loodus. Elavad samavõrd kui kavalerid, need igavesti noored, igavesti lõbusad, saja seikluse sangarid, ja ometi vaid armetud hüpiknukud. 

Kirjutatud on imeliselt.

Lood on sama imelised. 
Jaa, muidugi on raamatuid, mille keel ja kujundid on nii kaunid, et ei märkagi, kui nõrk ja tühine on lugu, mida jutustatakse. Kuidas kirjeldatakse tuhandest loost tuttavaid tegelasi ja nende tundeid, Rapsood juba laulis selle loo meile paremini ette, vana ühejalgne muinasjutte vestev naine sai samuti igati hakkama, miks sina enam? Aga keel ja pildid on nii kaunid, et lugeja unustab.

"Gösta Berlingi saagas" ei ole nii. "Gösta Berlingi saagas" on esiteks lisaks suurele vähemalt tosin väikest lugu, üks igale kavalerile peale Gösta ja mõned lisaks teiste oluliste tegelaste kohta. Need on hõrgud lood, Magusad, kaunid, oh need Lagerlöfi kirjeldused! Nende lugude abiga saab lugeja intiimselt tuttavaks paljude tegelastega, kes väljastpoolt teistsugused - ja mõnele vastikule saab korraliku karistuse ka. 
Mida suures loos ei anta. 

Suur lugu on peamiselt Göstast. Alguses on tema kohta tsitaat: ""Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." 
Sellisest mehest siis. 
Ja naistest tema elus, nii noortest ja kaunitest kui igasugustest teistsugustest. 
See on vormiliselt raamat Göstast. Ent sisuliselt naistest, naistest, naistest. Gösta on kui kiirtevihk, mis neid järgemööda valgusse ja lugeja tähelepanu ette toob. 

Vanasti panin ma pahaks, et see, kes ta viimaks endale saab, on neist kõige igavam.
Nüüd mõtlen, et vahest ta polegi nii igav. 
Ja võibolla oligi ikkagi just teda vaja, et Göstast "mees teha". 
Huvitaval kombel saan ma alles nüüd ka aru sellest osast krahvinna ilusas hinges, mis pidas tähtsaks last, ainult last, tema ise pole midagi.
Alles nüüd. Kuigi 13 aastat tagasi olin juba 2 lapse ema. 

Muidugi, eks oli Lagerlöf kõiges oma säras ja julguses siiski omas ajas sündinu. Tema kiindumus eneseohverdusse ja patukahetsusse, inimestesse, kes lükkavad oma õnne eemale, et teistele rõõmu teha ja jumalale meelepärane olla, ei ole kooskõlas sellega, mida mina nüüd tean ja kuidas tänapäevane psühholoogiateadus meid elama koolitab. Lagerlöfi tegelased ei saa enne õnnelikuks, kuni pole kõike ära andnud, mis neil anda on. Ent kui see on tehtud, saavad. Saabub turteltuvi õnn, mis on kõige magusam just nukruse ja valuga tembituna, kuid siiski saabub. 
Lapsena uskusin põhjani. Üleni. Iga meele ja meeletusega, mis mus oli. 
Et saada õnnelikuks, on enne vaja kannatada.

Nüüd ma tean, et kannatasin kaugelt ülemäära ja õnne see lähemale ei toonud. Vastupidi, kuni ma otsisin põhjusi ja viise, kuidas teistele vähem tüli teha ja mitte midagi kelleltki küsida, ei saanudki õnn tulla. 
Ent kogu sellest elutarkusest ja valu vihkamisest hoolimata armastan seda raamatut ikkagi. Sest see rõõm ja hoog, mis nende lehekülgede lugejat lennutab, on vähemalt sama suur, kui vahepeal südant ja sooni puruks kiskuvad kannatused.
Ma kardan, et tunnen Gösta Berlingi meelelaadi, tema noorte armastajate meelelaade ja küllap ka Lagerlföfi meelelaadi liiga hästi. 

Üles ja alla, 
Väärilise vastase, olgu selleks loodus või seadus, komme või teine inimene, ees ei kumerdu kael ega tule jõust või tahtest puudus.
Kui seda veel nähakse ja tunnistatakse, pole piire ka sellel, mida sedasi tunnustatuna suudetakse.
Aga kui võtta ära tunne, et üritajast hoolitakse, et ta on kellelegi oluline, teda märgatakse ja peetakse meeles, kaob kõik. 
Las ma lähen ära põlislaante rahusse, mõtleb Gösta. Mis mul sest, mis maailmas toimub. 
Selline ta on.
Tema noored naised (enamjaolt) otse surma ei otsi, aga millegi üsna samaväärsega kohtuvad nad kõik ja teevad omad valikud. Ka majoriproua teeb samasorti valiku. Ka tugev Melchior Sinclaire saab midagi sarnast tunda. Isegi Broby pastoril on oma lennuhetk!   

Oh, see on raamat, kus lennatakse kõrgele, kus tugevad tiivad lõikavad laotust nagu leiba - ja kuidas sellest kõrgusest siis kukutakse. Nagu telliskivi vabrikuvaremete korstna küljest. Nagu jääpurikas räästast. Nagu veiniklaas purjus preili sõrmede vahelt. 
Kas kukkuja saab tiivad uuesti laiali, enne kui maapind vastu tuleb?

Tütarlaps linnast
Mida Heli luges

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Trygve Gulbranssen: Tuuled puhuvad vaimudemäelt

Teate, klassikalisel kirjandusel on omad võlud.

Mõtlen küll, et nah, igal ajal on kirjutada osatud, väga meeldivaid raamatuid on palju ja vanus ei anna juurde - aga on oma võlu neil vanadel, kollasel kehval paberil ja hajuma hakkava trükiga raamatutel, milles nii palju tänapäeva mõtteviisiga sobimatut ja ometi ka nii palju aegumatut.
Me olime inimesed ka ammustel aegadel, just nagu me oleme inimesed praegu.
Ehk - tasub vanu lemmikuid üle lugeda, tasub.
Lendavad käes.

Trygve Gulbranssen on head tööd teinud.

Mis on hea? 
Looduskirjeldused. Norra kevad lehtib ja õitseb just siinsamas, ma tunnen mahedat tuult, mis läbi salude põski paitama jõuab. Näen pimedust, mis haarab mõtted ja keha ning ometigi paistab viimaks öös tulekumas aken. Hakkan isegi peaaegu lõdisema, kui torm mägede vahel ähvardavalt ulub ja piitsutb rändaja turja ja nägu teravate jäänõeltega. 
Tegelased. 
Natuke meenub "Gösta Berlingi saaga". Mitte et tegelased oleks sedamoodi sarnased, nagu oleksid sealt võetud. Ei, nad on hoopis teistsugused - ent täis sedasama põhjamaist kargust ja samas leeki, kangust, julgust ja visadust, jõudu ja valu, valgust ja pimedust. Neil on nii palju elu sees, et tunduvad ehedamatena kui enamik tänapäeva inimesi tänavatel.
On, kellele kaasa elada. Püütakse hästi, kõik, keda sügavamalt vaadeldakse, tõesti teevad oma parima. On andestus, rahu, helgus väga paljudele.
Ometi mitte kõigile. On kõrvaltegelasi, kes on nii julmad, et kurat viib nad elusalt põrgusse.

Kurat viib? Jaa, muidugi on see tänapäeva mõistes maagline realism nagu paljud 19. sajandi raamatud. Lood, kus tegelane lihtsalt tunneb, et peab seda teed minema, miski tõmbab teda. Kus seljad õnnetuste järel kooku vajuvad ja õnnistuste mõjul taas sirgu lähevad nagu nooruses, isegi sädelus tuleb silmisse tagasi. Kus aimatakse lähenevat valu ka kesk õnnepäevi ette ning hoitakse puhta tahtega elu kallite ihudes edasi tuksumas. Lisaks natuke naljakad eksimused realismi teelt. (Ei, keegi ei oska ainult seepärast ravitseda, et ta on naine ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Pääsedes tormi eest kütmata onni ja jäädes selle põrandale magama ei taastata mitte jõudu, vaid surrakse külmumisse. Ja ma tahaks näha, kuidas õnnestub rasedus lõpuni kanda, nii et keegi teistest mõisaelanikest, kellest umbes pooled on pealegi naisterahvad, aru ei saa.) 
Aga just sellepärast on see lugu kuidagi eriti elus, eriti kaunis. Selline vanaaegne. Saagalik? Oo. Jaa. Müüdid ja päriselu segamine - kas pole me kõigi elu tegelikult säärane? Omal kombel on maagiline realism elu tunnetamise osas vast realistlikumgi kui "realism". 

Selle raamatu (tegelikult on nende kaante vahel kaks teost), mille pealkiri on "Tuuled puhuvad vaimudemäelt" peategelane on Adelheid, noore Dagi esialgu mõrsja ja siis naine, ning tegevused ja tegelased on enamasti edasi antud läbi tema pilgu. Uhke naine on see Adelheid, ent kui välja arvata üks juhtum (unustamatu "ta oskab ravitseda, kuigi pole seda iial teinud"), päris usutav. Isegi see, et ta pimedas metsas, kus iial käinud pole,  vaid koera abiga õige tee leiab, on veidi seletatud. Ja kuidas ta iseenda sees ei tundu endale ei tugeva ega uhkena, on lausa väga usutav.
Me oleme enda sees harva sellised, kui välja paistame.

Järgmisel (triloogia viimasel) raamatul on peategelast raske nimetada. Vaatepunkt käib peatükkhaaval erinevate inimeste seas ringi ning keskendub mitmele teiselegi. Kuidas vaadatakse, kuidas nähakse, mis seespool toimub, on huviga jälgitav ning tegelasest saab pildi mitmest kandist nagu mitme kaameraga filmides näitlejast.
Seda ja eelmist raamatut kokku võttes tundub, et kogutriloogia peategelane on ikkagi Vana Dag. Tema elukäiku üsna algusest päris lõpuni see ju jälgib. Autor vaatab teda sümpaatiaga ning nii ta meeldis ka mulle lugejana. 

Võibolla elusast peas poleks meeldinud. Mul ei ole tegelikult sedasorti meeste, kes oma pehmet sisemust harva välja näitavad, kompromissitult õiglased on ning naljalt sõnu ei kuluta, kui tegudega hakkama saab, vastu erilist sümpaatiat. Isegi kui vahel on neil pehme pool esil - enamasti on nad oma jõus hirmuäravad.
Mu oma vanaisa oli säärane ja seega on mul esmajärguline kogemus. Ta oli samuti ilus mees nagu Vana-Dagki, isegi paksud lainelised juuksed olid tal.
Kirjutatud on raamat aga nii hästi, kirjeldatud on nii hästi, et ikkagi tundub Vana-Dag ka seestpoolt kaunis. Küllap oli mu vanaisagi. Pole kerge olla II maailmasõja ajal parasjagu väe-ealine ja mobilisatsiooni eest metsa putkata. Pole kerge teada, et ta vanim vend, kes peale mitut aastat Siberist tagasi, ennast kodumaal ära tappis. 

Vanal Dagil on samaväärseid kogemusi. 

Raamat ei lõppe Vana-Dagi surmaga. Ühe surmaga ei lõppe ju veel lugu. Lugu läheb edasi ja see, kuidas autor loogiliselt ja tunnetades kogu aeg tegelaste vaimuseisunditega kaasas käib, on imetore. Puhas nauding. Ning et kogu raamatu moraal paistab olevat: "Olge üksteise vastu head, kerge pole kellelgi", on veel eraldi erakordselt tore.

Veel plusse selle eest, et ka 50+ja 60+ inimesed on kaunid. Mitte "oli näha, et ta on kunagi väga ilus olnud," vaid nad on kaunid just sel hetkel, millest jutt. On ju, vanadusega ilu ei kao, muutub lihtsalt teistsuguseks.
Ja selle eest, et naine olemine ei tähenda, et inimeses poleks jõudu, tarkust ega kangekaelset uhkust. 
Tegelikult on naised inimesed päris paljudes klassikalistes teostes, ent seda on alati rõõm näha.

Raamaturiiulike

Truffe kirjanurk I
Truffe kirjanurk II

Emma Moškovskaja: Elas kord hall kitseke

 

On raamatuid (hästi palju) ja siis on Raamatuid. 
Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin. 

"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline. 

Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!

Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle. 
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud. 
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.

Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine. 
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.

Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret. 

Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa. 

Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!

Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne. 

Loteriis varem

James Krüss: Minu vaarisa ja mina

 

Lastekirjanduse klassika, mida minuvanused paljulugenud inimesed ikka jutu sisse raugelt tsiteerivad.
"Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!"
või
"Hernesupp on toitev söök perele."

Iseenesest on tegu raamatuga, kuhu raamjutu sees on topitud hulganisti jutte ja luuletusi, nii et lastekirjanduse kolm vaala - jutud, luuletused ja lapsesõbralik lugu - on kõik ühes rõõmuga loetav. Vaarisa ja Boyd jutustavad üksteisele lugusid - olgu, vaarisa hulga rohkem - luuletavad koos ning elavad sõbralikku helget sadamalinnakeses elavate endiste, praeguste ja arvatavalt tulevaste meremeeste (jah, täiega mereMEESTE, vanamoeliselt seksistlik, ent see ei häiri) elu.
Millal sündmused toimuvad?  Raamatu originaal on ilmunud 1959, nii et vast veidi varem. Ent lugedes pole sellest aru saada - samamoodi võinuks mu meelest asjad juhtuda nii 1939 kui 1979 aastal. 
Isegi 1919 poleks võimatu. 1989 ... siis vist mootorpurjekas enam veider uudne asi poleks. 
Selline ajatu hõnguga raamat. Asjad juhtuvad vanasti, aga kui vanasti, pole õieti aru saada. 

Et lood ja luuletused on kõik keelega seotud, ei olnud mu jaoks tunnetatav ei lapsena ega ka praegu. Teoreetiline raam on nii teoreetiline, et seda ei märkagi - miks ja kuidas peaks olema tuhtjala graatsiline kõnnak olema seotud vana kastanipuuga kaugel orus, Napoli kuninga või liivakastiga, mis nõuab luuletusi? Rääkimata porisevast üla-memmest, neljast kuldkalakesest või grokki armastavast mustalokilisest alt-vanaisast.  

Üks päris hea avastus veel: ükski vähegi tähtsamatest raamjutu tegelastest pole korraga lapseeast väljas ja alla 60 aasta vana. Normaalsed täiskasvanud peaaegu ei puutu asjasse, ainult vahel harva vilksavad. 

Tuhatjalgse veebipäevik

Susanna Clarke: Jonathan Strange & härra Norrell

Kolmes köites terviklik romaan. 
Või noh - selle kaanepildiga, mis siin näha, ühes köites. 
Mina lugesin eelmist eestikeelset väljaannet, mis kolme eri köitesse jagatud. See jagamine ei tee raamatule teenet, sest tegu on looga, mida ei tohiks katkestada. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on terviklik nii suurel määral, et alguskolmandikku keskmise kolmandiku ja vaimustava lõputa ei saa lugeda sama sõnumit kandavana ega isegi sarnasena kogemusega, mille saab kogu lugu lugedes ja tunnetades.
Või lugedes lõppu ja keskpaika alguseta.
Rääkimata ainult keskpaigast.

See jagamine samas rõhutab, KUI erinevad on raamatu osised, KUI väga on vaja tervikut, et saada kõik. Osad on vähem kui nende summa.
Samas: isegi osadeks jagatuna on tegu hea raamatuga. 

Susanna Clarke teeb seal kõiki asju, mida loovkirjanduse õpetajad keelavad teha: ta kirjeldab, mitte ei näita. Ta ei väldi klišeid, vastupidi - tema tegelased on sageli niivõrd "nojah, sellised need (ülemteenrid, raamatukoid, head naised, inglased, hulkurid) ongi", et mõjuvad peaaegu karikatuuridena. Samas on tegelasi palju, nad sattuvad mingil hetkel lukku, siis kaovad sealt, siis naasevad, et öelda kolm lauset, ja mingit "asjade lihtsana hoidmist" ei toimu EI tegelaskonna ega loo enda võtmes. 
Sest lugu on on NII hea, NII ebatraditsiooniline, nii väga palju enamat, kui lugeja ootab, et ükskõik, kui väsinud ma olin, ükskõik, kui palju mul muid asju teha oli, IKKA neelasin viimase osa paari päevaga - ning samas, eks ole, ma ei lugenud seda kõike esimest korda, ent ma ei mäletanud, millest lugu tegelikult on.
Liiga ootamatu ja ebatavaline. Mitte "aa, see on see mudel, poiss kohtab tüdrukut ja siis kaotab ta ja mida ta siiis teeb" või "aa, kuningriik tuleb võluunest äratada" või "juhtus mõrv ja nüüd uurime, miks ja kuidas". "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" lugu täiesti uus. 

Mul oli meeles, et meeldis väga, Strange'i ja Norrelli isikud ja isiksusetüübid, elluäratatud daam, et toimus sõda Napoléoniga, et oli haldjamaa ... aga mitte enamat. 
Nii et sain teist korda hulluda ja imet näha. 

See teine kord tuli veel suurema vaimustuse ja imetlusega kui esimene. Sest vähemalt oli mul meeles: "NII. HEA. Ühegi hinnaalanduseta hea," ja mulle on oluline raamatu kohta ette teada, et mulle meeldib.

Susanna Clark lõhub rõõmuga neljandat seina. Pöördub lugeja poole. Muheleb tegelaste üle nii avalikult, nagu vaid autor teha saab, ega lase lugejal unustada, et see teos on kellegi kirjutatud, talle jutustatakse lugu. Tekstis on ohtral allmärkusi, mille peamine eesmärk on lugejat lõbustada otseselt loole mittevajalike detailidega, taustal info, et see maailm on päris, maailm on sadades kordades keerukam ja laiem kui vaid ühe loo jaoks valmis mõeldu, ja proua Clarke annab tundeid ja tunnetust edasi kõigega: stiil, sõnastus, sõnavalik. 
"Keep it simple" ja "ära kasuta keerulisi väljendeid, kui saab ka lihtsamalt"? Hei, mulle JUST meeldib teada saada , et sõna "helgastus" olemas on ja mida see tähendab!

Võibolla ei ole tegu mu lemmikraamatuga. Tunded on, pinevus on, põnevus on, ehedus on, aga et samas on nii palju stiili ja eemaltvaatamist, ei ole lugemiskogemus päris nii toores ja vahetu, et mind tallakumeruseni vapustaks ja kananahe ihule tooks. 

Aga see on kahtlemata kõige paremini kirjutatud raamat, mida nimetada oskan. 

BAAS

Loterii
veel Loteriid
ja veel 
ja veel veidi

Ekspress
Tõnise lugemispäevik
Bukahoolik
Sõber raamat

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.

Sa jooksed ja jooksed otsata teed.

Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.

Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)

Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.

Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.

Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)

 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)

Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.

Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas

mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 

Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 

Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.

Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)

Sest jah, teadagi, nii see on.

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)

Mann Loper: Meister ja õpipoiss

 

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 

Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.

Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 

Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.

Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.

Loteriis varem
BAAS

Alice Hoffman: Igapäevane nõiakunst

See on minu augustiraamat. 
Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle. 
Ikka veel meeldib.
Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab:

"... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."

Aga ometi, aga ometi ...

Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust?
Vähemalt selliste inimeste omast ikka?

Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi.
Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed. 
Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev. 
Omal moel ongi. 
Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas. 
Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega. 
Viimane kui üks. 
Ka Jimmy.

Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:

Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Seda raamatut peeatakse "naistekaks". 
Ma ei ole päris kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil. 

Bukahoolik

Hyperebaaktiivne

Lugemise aeg on alati varastatud aeg

Heleni kirjanurk

Kunagi kirjutasin sellest koos ühe teise raamatuga ka Reaktorisse

EPL, Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa

Martha Wells - Allumatuse protokoll (2024)

Tegemist siis taaslugemisega, ja eks tuleb tunnistada, et tõlgitud variant on mõnusam kogemus kui originaali lugemine - selle kogemise järel mäletan vähe sumbunud tunnet. Aga nüüd, hea paaripäevane lugemine. Loodetavasti jätkub Fantaasial selle sarja vahendamine (Goodreadsist nähtub, et seal ilmus äsja samuti kolmas osa).

Aga jah, sisust on keeruline uuesti rääkida; eks siin jälle Mõrvarbot peab end positsioneerima inimeste suhtes - eriti peale kokkupuudet bot Mikiga, mil on inimestega eriline lähedane suhe, ta on midagi enamat kui lemmiklooma staatuses ese. Ja noh, mida õieti ajab taga see korporatsioon GrayCris, asi hakkab juba Neal Asheri maailma eellooks muutuma.

“Kes oleks võinud arvata, et südametul tapamasinal on nii palju moraalseid dilemmasid.

Jah, see oli sarkasm.” (lk 60)

ulmekirjanduse baas

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

Martha Wells - Kõik süsteemid punases (2022)

 

See kuulus sissejuhatus viimaste aastate ühele armastatuimale ulmesarjale:

“Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud.” (lk 3)

Tegelikult olen varem seda raamatut lugenud ingliskeelsena ja ega esmamuljele midagi targemat lisada oska. Lihtsalt et eesti keeles on ikka hulga mõnusam lugeda ja käesolev tõlge näib minu jaoks igati normaalne. Ja kuuldatavasti on toimetamisjärgus Mõrtsukboti teine osa. Seega, pidu kaasaegse eestikeelse teadusliku fantastika põllul.

Wellsi eestinduse ilmumine on kahtlemata vägagi üllatav (lisaks veel see, et tõlkelühiromaane just palju eraldiseisvate raamatutena ei ilmu); esimesel hetkel ei meenunudki muud kui Ann Leckie triloogia, mis oleks sedavõrd nö laineharjal ja auhinnatud ulmekirjandus, mis nii kiirelt oleks eesti keelde lahendatud (nojah, see lühiromaan ilmus küll tegelikult viis aastat tagasi, aga sarjast räägitakse senini). Aga tegelikult on muidugi veel VanderMeer ja Jemisin (see vist küll on jäänud pooleli?), ehk ka Novik (need kõik ilmunud Varrakult). Eks kaudsemalt ka Cixin Liu ja George R.R. Martin (no nende ingliskeelsete esmailmumistega küll teatud ajanihe). (Mingist YA kirjandusest ei jaga ma midagi.)

Jutt on siis ulmest, mis on trendikas just nüüd ja laiema meedia ja lugejaskonna hulgas. Tähelepanuväärne on muidugi see, et ükski neist trendiulme tõlgetest pole Eestis just suuremat müügimenu nautinud, seega ei julge ka Fantaasia kirjastusele suuremat kassahitti ennustada. Kuid vähemalt on see ilmunud jõudsalt enne jõule ning see on korraliku välimusega, kena lisandus pühadesäras kuuse all. Või nii.

“Kõik seisid ja vaikisid. Ma sain nende näoilmetest aru, et nad kõik mõtlevad pingsalt. Kesksüsteem, mis juhib nende baasi, millest nad sõltuvad, et saada toitu, varjupaika, filtreeritud õhku ja vett, üritab neid tappa. Ja nende poolel on vaid Mõrtsukbot, kes lihtsalt tahab, et kõik jääksid vait ja jätaksid ta rahule, et ta saaks terve päeva meelelahutusvoogu vaadata.” (lk 71)

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - Kusagil lennata (2000)

 

Kolmandat korda selle raamatu kallal, ja ikka väga mõnus lugemine. Eelmistest postitustest autori tekstide kohta paistab, et de Linti tekstide lugemine on just aasta pimedaima aja värk, igatahes olen neid postitusi teinud novembrist jaanuarini. Ja eks nüüd tuleb mõelda, kas lugeda edasi “Südame metsad” (kah siis kolmandat korda) ja “The Onion Girl” (seda küll esmakordselt), kuivõrd noh, algselt need romaanid on enamvähem järjekorras ilmunud. Samas muidugi ei taha ka autorimürgistust kogeda.

Aga jah, romaan on ilus. Varasemate lugemiskogemuste võrreldes läks ehk rohkem hinge see Jacki ja Nettie ja nende tütarde lugu. Ja eks aastate lisandudes ei tundu ka varesetüdrukute toimimine niivõrd irreaalne (või kuidas nüüd öeldagi); samas, kui järele mõelda, siis miks sellised maailma alustalad (ja Jack) on niimoodi vihajalul just kägudega, kuivõrd tegu pole just sama kaalukategooria suurustega.

Ja vähe seletamatuks jääb, miks Kaaren valis korraga Katy potikandjaks - kes vast ei ole (erinevalt Kaarnast) surematu (mul vist läks jälle täiesti mööda, milliseks olendiks see Katy lõpuks osutus). 

Kui õigesti mäletan, siis Jilly Coppercorni (“The Onion Girl” kangelanna) nimetati selle romaani jooksul ühel korral, oleks pidanud selle konteksti üles märkima, oli vist seoses Lily tegevusliiniga. Igal juhul, varem lugenud siin ja siin.

Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument (2014)

 

Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.

Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.

Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).

Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?

““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”

“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”

“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”

Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”

“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”

“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”

“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”

Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed,  isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)

Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.

Joe Abercrombie - Before They Are Hanged (2008)

 

Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).

Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.

Ning Valint ja Balk.

Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.

“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)