Juhan Tõrvand – Võitlustest I maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes (2009)

“Mina eestlane saan tuhat korda suuremat rõõmu tundma võidust teutoonlaste üle kui venelased. Ajalooline vihkamise tunne sakslaste vastu on sisse imetud juba emapiimaga. Ja see vihkamine leiab ainult siis rahuldust, kui saksa vägevus saab hävitud. On ainult valus, et selleks on vaja määratumad ohvrid inimeste eluga ja kullaga.” (22.04.1915, lk 26)

Raamatu algul on Jürjo esitanud Tõrvandi päris huvitava eluloo – tsaariaegne sõjameheelu (kuskil Siberis), I maailmasõja juhtumised, seejärel valgete Lõunaarmees teenimine, sealt lahkumine ja ringiga Eestisse naasmine 1920. aastaks, kus jätkub sõjaväeline karjäär kuni 1934. aastani, ehk siis teadagi milleni, osalemata siiski selles. Ja lõpp on lõpp – 1942. aastal. Jälle Venemaal.

“On tarvis, et sõdur, kes läheb rünnakule, teaks, et jooksmine lahingust tingimata karistatakse surmaga. Siis tema peas ei oleks mõte, et vot oma elupäästmiseks lahingu asemel lähen miitingule, kus hakkan juhtide korraldusi kritiseerima. Tema saab mäletama, et mitte kõik ründajad ei saa hukka, aga argpüksid – tingimata, sest seljataga ei ole halastust äraandjate vastu. Siis sõdur läheb rünnakule ilma rääkimata, ilma kõikumata, sest ei ole valikut. Kõik tema mõtted on juhitud selle poole, et võimalikult täielikult ja ruttamisi hävitada vaenlast, sest muidu hävitab ta end. Siis iseenesest tuleb distsipliin ja sõnakuulmine. Iga käsk saab tõesti käsuks ja mitte “augupäherääkimiseks” ehk palveks.” (11.08.1917, lk 47)

Kui päevaraamatu esimesed lehed naudivad vene vormi kandes sakslaste vastu ragistamist, siis peagi see vaimustus kaob ja tekib ängistus Venemaa korralagedusest ja mõttetust tegutsemist ning kui puhkevad revolutsioonid, noh, siis läheb sealsetes avarustes olukord igati hulluks. 1917-1919 aasta sõdimised ja seiklused on ikka päris karmid, kodusõda oma jälkuses (no mitte et Tõrvandi detailselt kirjeldaks ümbritsevat). Ehk siis kokkuvõttes lugu sellest, kuidas venemeelsest sirge seljaga ohvitserist sai eesti mees, kes teravalt kritiseerib nii tsarismi mandumist kui punaste ja valgete märatsemist oma riigi kallal – ainus õige tee olukorra lahendamiseks olnuks demokraatia! Ja meestel vaja sporti teha! Tõrvandi sõjaväealaseid mõtteid võiks kõrvutada Kunnase Iraagi päevaraamatus esitatuga. Vahel tundub nagu oleks Tõrvandi mõnes kohas päevaraamatut takkajärgi täiendanud.

“Ma olen väsinud. Tunnen igatsust normaalse elu järele. Minul ei ole enam kodumaad, mille heaks ma võiks töötada ja selle heaks kannatada, Venemaa oma korralagedusega sai võõramaaks ja Eesti uuesti Saksa ikke all.” (09.04.1918, lk 97)

Merike Jürjo – Mälestusteta maja (2008)

Omamoodi stiilne on lugeda romaani naiskodukaitsjatest, esmapilgul tundub selline aines olevat tänapäeva kirjanduses päris ainulaadne; rahvuslikkus ja kord ennekõike! Noh, nali naljaks. Romaanis on kaks vaatepunkti, mis tulevad kenalt abielupaarilt. Naiskodukaitsja Edda kaudu näeme vabariigiaegset kodust ja organisatsioonilist eluolu, politseinik Sven uurib mõrva ja satub aruteludesse Euroopa üleüldise seisundi kohta aastal 1938. Mõlemas vaatepunktis on rohkesti juttu 30ndate sisepoliitikast (mis ühtlasi annab aimu järgnevate ajalooliste sündmuste hingeelust), ei oska just öelda, kui adekvaatne see on, aga mõjub küll usutavalt, vaikne ajastu kui selline.

“Peaks Edda käest täpsemalt uurima, sest ämm räägib neil teemadel vaid mokaotsast ja annab ühesilbilisi vastuseid. Vahest pelgab ikka mu politseiniku elukutset, aga ka politseinikel on eluterveid arusaamu ja inimlikke sümpaatiaid.” (lk 73)

Aga jah, lugu siis ise selline, et ühel päeval avastatakse kuuliauguga üksik vanapapi, kes polegi enesetappu sooritanud. On see tõesti võimalik? Sündmus on muidugi erakordne selles väikelinnas, ja üleüldse esimene mõrvauurimine Svenile. Läheb veel erakordsemaks – tuleb välja, et papil puudub minevik, elas teine võltsitud isikutunnistusega. Kes ta oli? Mida ta ometi I maailmasõja ajal tegi? Kes on koksaja? Jah, pikalt vaevab see noore abielupaari päid. Nii mitmegi võimaliku koksaja puhul aimab Sven õigesti, et nii pole teps mitte, arvaku ülemused mida tahes. Lahendus saabub äkisti ja pisut segaselt. Nojah. Ent raamat pole vaid morn kevadine mõrvamüsteerium, leidub rõõmsamaid toone ehk siis kuidas Naiskodukaitse kohalik organisatsioon valmistub üheks elu tipphetkeks ehk suureks paraadiks ja laulupeo toitlustamiseks. Mis lõpuks laabub igati kenasti.

päevaleht

Merike Jürjo – Pikad varjud teel (2010)

“Päris kole küll, aga õnneks juhtus kindral Lill mööda minema. Tõsine ja asjalik, nagu ta alati on.” (lk 78)

Hargla on saanud konkurendi oma missioonis paljastada Tallinna must ja tülgastav ajalugu. Seekord avaneb siis Tallinna räpasus 1937-1938. aasta talvel, kui Päts oli riigipeaks ja õunapuud õitsesid. Tegevus toimub eesrindlikus seltskonnas, ikka Toompea korralikud daamed ja Kadrioru pilkupüüdvad neiud ja mehelikud sõjaväelased ja tõsised uurijad. Kuna ei taha üleüldse paljastada mõrvaga seonduvat (sest see on hea üllatus), siis ei saagi jutustada tegevustikust.

Huvitav raamat. Esimese kolmandiku jooksul kirusin autorit ja tema vanamoodsust (ehk nagu alapealkiri sedastab: “Vanamoodne kriminaalromaan”). Avapeatükk on üsna tappev dialoogijada, käib mingi õdede vaheline siivas ja erutunud arutelu ning üleüldine kauni jõuluilma kiitmine (kriitiliselt kohe haugatasin mõttes, et tol ajal oli alati kaunis ilm). Tundub, nagu vunk oleks läinud fassaadi loomisele ning liikumine autori poolt määratud tegevuspunktide vahel, seetõttu kirjanduslik väljendumine on kuhugi tahaplaanile jäänud. Tegelased räägivad kui ajaloolised kujud, mitte kui inimesed (jälle omaette juurdlesin – no pagan teab mis autor taotles, võibolla meeldibki paatoslikkus). Et olen igati dialoogide fänn, siis siinsed monoloogivõitu ülesastumised suhtluses mõjuvad pisut kastreerivalt, ei mingit voolavust või löövust või põrplemist (ja terve raamat koosneb peamiselt tegelaste suhtlemisest). Mõneti vanamoeline on sisekõne jutumärkide vahel esitada, et noh, võiks ikka vabamalt võtta. Ja see on siis esmamulje ootamatult pikast sissejuhatusest (tervelt kolmandik teose mahust), millele järgneb üllatav (oh lõpuks ometi!) mõrv – mis on, tuleb tunnistada, stiilne.

Ohoh. See on raamat, mis nõuab kohanemist või kaasaminemist (sest algus ju mõjus – vähemalt mulle – kummastavalt). Hakkavad kriminalistid tegutsema, siis see hakkab kohe vastama nö ootuste foonile. Aga kui naised tegutsevad, siis see on... ootamatu. Ja omamoodi vinge, et ikkagi... naiste vaatepunkt on teoses nii tugevalt esil (no hea küll, hiljem on ka meeste omi). On muidugi iseasi, kui vanamoodne Hilde just olema peaks, aga – miks mitte, las siis olla selline siivas ja rahvuslik silmarõõm. See, kui ajastutruu tekst on, ei oska öelda, aga igatahes mu asjatundmatute silmade ette on küll kõiksugu ajaloolisi nimesid ja sündmusi hulganisti ette söödetud (noh, vahel on natuke tunne, et ehk liialt palju ja kas see just peateemale väga palju juurde annab). Ja kena, et tekst ei maini Pätsi just harda südamevärinaga, ikka eluterve vaikne kriitilisus.

Aga – huvitav lugemisvara oma vanamoodsuses, mis muutub päris omanäoliseks, ja tagantjärgi vaadates on pikk sissejuhatus ja muu aeglus üpriski asjakohane, või noh, harjumuslikust teistsugune (ja see on teatavasti hea). Lugedes tuli igati meelde, kui vinged on stiilsed noored naised ja vanemad prouad (jeerum, inimesed, ärge olge ühepäevaliblikad, see on boring). Harva juhtub, et halb esmamulje moondub raamatu jooksul päris positiivseks. Ja mõnus on avastada teksti, millest pole eelnevalt mitte midagi kuulnud ja mis üllatab heasti.