Jaagup Mahkra - Rõugutaja tütar (Vinguv jalaluu, 2018)

Mahkra jätkab Matsini moodi Kreutzwaldi, ee, dekonstrueerimist ning lühidalt öeldes on see lugu Kreutzwald vs Cthulhu ehk siis Kreutzwaldi uuendatud maarahva pärimuses võib leida õige kosmilisi jälgi ja seda siis mitte Enn Kasaki või Argo Moori või Hasso Krulli ja teiste võtmes – Lovecrafti pained teatavasti lihtsalt pilastavad inimmõistust.

Et siis Kreutzwald sõidab Peterburi, arutamaks „Kalevipoja“ avaldamise võimalusi. Virumaal peatudes satub ta aga ravima üht taluperemeest, ning pärimushulluna satub ta kuulma üht tuntud lugu Rõugutajast, mis aga … paistab olevat siin hoopistükkis tõestisündinud lugu. Kui ta hakkab teistelt kohalikelt selle kohta lisa uurima, algavad tal öised painajad … ning Peterburist uuesti Virumaale naastes otsustab ta seda võimalikku koledust lahendama hakata. Mis on kahtlemata õige tegu, aga toob endaga kaasa õige mitmete jõleduste kogemise.

„See oli sama hea teooria kui iga teine. Lapseõnne andja aretab drüaade. Maarahvas, sa ei väsi mind üllatamast.“ (lk 307)

Teatavasti Mahkrat jõleduste kirjutamine ei morjenda, nii avaneb viimaks siitki inimmõistusele vääraid või võõraid kujutelmi – mis on samas omal moel naljakas eesti kultuuriloo pilastamine. Ime, et siis Koidula läbi ei libise; sellest oleks kahtlemata ainest järgmise Cthulhu ainelise loo tarbeks (no kui autor on juba varem Botticelli ja Cthulhu seosest kirjutanud, asi siis Emajõe ööbikule teistmoodi laksutamist leida).

„See oli hirmus sõit läbi öise Virumaa. Mööda tuhisesid põllud, aasad, metsatukad ja talud. Nii hilisel tunnil ülevalolijad imestasid vist, mis saksavanker see niimoodi laternavalgel mööda nende külavaheteed kihutas. Linnutee säras taevas ja kui muidu tegi see hunnitu nähtus mulle rõõmu, siis nüüd täitis see mind rahutusega, kuna Rõugutaja oli näidanud mulle ülemisi sügavikke ja asju, mis seal ootasid. Ma loodan, et inimesed sinna kunagi ei satu.“ (lk 325)

ulmekirjanduse baas

Paavo Matsin – Must päike (2017)

Kui kaks eelmist raamatut mõjusid filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel moel proovile.

Matsini teos on ühtaegu ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav; tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.

Kuid autori loominguline seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides; põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.