Connie Willis - Now Showing (Rogues, 2015)

Lugu tulevikuühiskonnast, mis… on õige tarbijat lüpsev. Et kõiksugu terrorism on muutnud avalikud kohad üliturvatuks, siis tuleviku meelelahutuskeskused on veidi oma formaati muutnud - seeasemel, et on paarikümne saaliga multiplexkino, on nüüd 100 saaliga kinokeskus koos üüratu taristuga - poed, söögikohad ja muu. Sa lähed hommikul sinna, poolteist tundi läbid turvakontrolli ja seejärel oled terve päeva kohapeal ja kulutad eri kohtades raha. Pahatihti filmi vaatamata.

Loo kangelanna on aga filmihuviline üliõpilasest neiu ning peale seda, kui samasuguse filmihuviga noormees ta maha jättis, on tal viimaks tekkinud soov üht kindlat filmi vaadata. Ta läheb sõbrannadega sinna meelelahutuskeskusse… ja millegipärast ei õnnestu tal kuidagi sellele seansile saada, ikka juhtub midagi. Veel hullem, keskuses kohtub ta oma endise noormehega, kes paistab seal midagi veidrat korraldavat…

Ühesõnaga, kerge hoiatuslugu tarbimisühiskonnast, mille fassaadid peidavad nii mõndagi kahtlast. Tekst on küllastatud kõiksugu filmitsitaatidega, samamoodi iroonilised viited tulevikufilmidele… mis pole just uutest ideedest küllastunud, ikka “Jääaeg 22” jne. Esmapilgul veidi totter YA-maiguline lugu, aga samas leiduvad nii mõnedki mõtlemapanevad seigad.

Connie Willis "All Clear" (2012)

Ei mäleta, mis nimekirjas ma seda soovitust nägingi. Teadsin, et see oli kiidetud scifi teos ja koosneb tegelikult kahest osast. Esimest ma poes ei näinud ja lootsin, et saan poole pealt siiski midagi aru. Tegu on mahuka raamatuga ja sisaldab õigel määral reaalsust ja ulmet: 2060 aasta paiku saadab Oxford ajaloolasi tagasi erinevatesse olulistesse perioodidesse neid sündumsi jälgima. Ajaloolased peavad sulanduma keskkonda ja siis nähtut jälgima ning teatud aja möödudes läbi portaali tagasi minema ja sellest mingi doktoritöö kirjutama.
   Alguses oli väga raske midagi aru saada, kuna raamat jätkub ("Blackout") ilma suurema seletamiseta ja peab jooksu pealt aimama, et mis siis toimub jne. Ainus ulmeline element on teose juures asjaolu, et peategelased on ajarändurid, kes avastavad ühel hetkel et nad ei leia tagasiteed. Siiani on ajaloolased arvanud, et nad ei suuda jälgijatena ajaloo kulgu mõjutada, kuid alates Dunkirkist hakkavad ilmnema väikesed ebakõlad: mingi pommitamine leiab aset päev hiljem või mõni inimene ilmub sinna kus teda ajalooallikate kohaselt ei pidanuks olema jne. Enne konkreetsesse ajaloopunkti minemist tehakse tohutu eeltöö, uuritakse kus on ohutuim koht jälgimiseks jne. Siis aga avastab üks rühm ajaloolasi, et nad on keset Teise Maailmasõja Londoni pommitamist V-1 rakettide poolt ning et nende tagasitee portaalid ei avane.
   Teos on väga detailne ja pingeline, kogu aeg otsitakse meeleheitlikult võimalusi minema saamiseks ja ajas reisimise paradoksid on siin väga keerulised. Kui ajas reisimist poleks, siis meenutaks nende tegevus spiooniromaani. Mulle esimene veerand ei meeldinud ja siis sain õnneks ree peale, kohanesin tempoga. Lugemise ajal mõtlesin, et sellest saaks kindlasti hea BBC v HBO sari.