Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)

Matsuo Bashô - Haikud (2011)

Jaapani luuletõlkeid Sommeri poolt läbi inglise allikate. Kui raamatut on trükitud tõepoolest vaid 38 eksemplari, siis on igati tore, et avalikus raamatukogus on see raamat kättesaadav. Kujundus selline pod-värk ehk isegi JI-sarjast tagasihoidlikum. Boheemlik olemiseluule, pilte siit ja sealt ja nurga pealt, autor ja ta sõbrad laia ilma peal. Tegelikult pole just mõttekas tekste kontekstist välja rebida, aga noh, tutvustuseks või nii.

suvi

Õhtu vaatab kuulilli
kiigates jokkispäi
aknast välja

sygis

Kamina avamine
pottsepp vanaks jäänud
ta bakenbardides on halli

Kuu kaob
seejärel on laual
neli nurka

kevad

Sinepipõllul
lillevaatlejate nägudega
varblased

Kirsiõisi vaadates
oleks lahe käia
kakskend kilti päevas

Ärge pillake
pori mu veinitassi
pääsukeste parved

Richard Brautigan – Et tuul seda kõike ära ei puhuks (2010)

“Turpialide hääled meenutavad kurvameelseid hüüumärke, mis trükitud suvisel pärastlõunal, kui lõunast puhub roiutav lämbe tuul.” (lk 9)

Paar silpi Brautigani viimase romaani tõlkest. Avalehtede esmamulje on nagu mõni purjus vanamees plämiseks omaette (järelsõnast selgubki, et autor alkohoolik jne), ent õnneks see mulje peagi kaob. Jutt on siis üleskasvamisest 1940. aastate Ameerikas ja seda siis poor white trash või õigemini trailer park trash'i kontekstis (no vaevalt et autor kirjutades just seda vaatepunkti esmatähtsaks pidas). Ehk siis vaeste eluolu. (Kogu selle postituse mõtterikkus on mind hämmastav.) Lõtv jutustamine, eks Brautigan muidugi kirjeldab kõiksugu tavainimestest irdunuid tüüpe huvitavalt. Kui Sommer räägib järelsõnas huumorist, siis siin pigem ikka koomilised hetked muu omamoodi film noir õhustiku keskel (vihm!). Parimateks kohtadeks on vist hamburgeriintervjuu ja raamatu lõpus paksukeste omavaheline keskustelu. Huvitav, kuidas on originaalis väljend “Põrmu... Ameerika... Põrmu”?

“Emme, kus issi on?”

“Vahib tähti.”

“Emme, onju, sina ka vihkad issit?”

“Jah, kullake. Mina vihkan teda ka.”

“Emme, sa oled nii armas. Tead, mispärast?”

“No miks?”

“Sest et sa vihkad issit. Issit on äge vihata, onju?”

“Jah, kullake.”

“A emme, miks issi koguaeg tähti vahib?”

“Sest ta on sitapea.”

“Kas sitapead vahivadki alati tähti?”

“Sinu isa küll.” (lk 69)

“Kõigepealt suri üks ja seejärel teine ja siis oli nendega lugu läbi, kui välja arvata see, mis ma siin kirjutan, proovides rääkida seda väga keerulist lugu, mis läheb võib-olla veel keerulisemaks, sest ma otsin selles ikka veel mingit selgust ja ehk isegi osalist vastust omaenda elule ning kui ma elu edenedes surmale aina lähemale ja lähemale jõuan, liigub vastus aina kaugemale ja kaugemale.” (lk 81-82)

Lauri Sommer - Kolm yksiklast (2010)

Kui luuletaja proosat või prosaist luulet kirjutama hakkab, siis on ikka selline tunne, et no mida tema sellest teab, jäägu ikka oma liistude juurde, see proosa või luule on pooletoobine (see on muidugi ülimalt lihtsustatud lähenemine, aga pahatihti peab siiski paika, eks?). (Võib muidugi pöidlaid keerutada ning jõuda mõttele, et pahatihti otsivad kirjanduslike ambitsioonidega inimesed end noorukina luulekeeles.) Sommeri puhul on kindel lahterdamine tiba keeruline – on ta luuletaja või muusik või Masingu uurija? Kes langenud proosa eksiteele. (Ja eks me kõik teame, kuidas lahterdamine ärritab.) Väga-väga lõdvalt ta raamatut kolmeks raiudes võiks öelda, et “And” on kui luuletaja, “Sisepiiril” kui muusiku ja “Hilised lemmelehed” kui uurija poolt kirjutatud. Aga tegelikult pole nii, lugude puhul on nii üht kui teist ja kolmandat hõngu (hea küll, Drake'i lugu langeb oma reportaažlikkuses pisut ansamblist välja). Ühesõnaga, siin on proosa oma eri väljendusvõimalustega – mille pärast lugemine võibki olla igavesti tore tegevus.

Kui ma vaid oskaks oma uitmõtete segapudru arusaadavaks teha. Mitte et neid mõtteid suurt oleks.

Juba esimestest lehekülgedest tundub pisut üllatav, et autor väljendub nii palju lühilausetega. Ja “And” puhul jääb mulle arusaamatuks nii mõnigi setu mõiste. Enamasti eestikeelne, vahel setukeelne ning harvem jaguneb lause suisa pooleks: "Keväjädsel aol tull palost tsirguhellü ja sattõ toomõ häiremit, kassid pidasid pulmi, hobused hirnusid koplis, lehm ammus täis udarat ja kanad kõõrusid õhtusel õrrel." (lk 48) – hea, et tegemist pole mõne murde eest võitlejaga, vaid asja võetakse vabalt, nii ehk jookseb vaba olemine. Darja kerkib silme ette naturalistliku otsekohesusega, lihalik naine kujutatuna meesautori poolt. Kui “And” on pingeline ja kuidagi isiklik (vahel seguneb autor ise teksti, lõpuks selgub, et suguluski olemas), siis “Sisepiiril” on hulga lobedam lugemine ja mõneti nagu... kergemeelsem (selles mõttes, et lugu Drake'st ei poe krae vahele, ei leia enamat kui nooruse angsti ja kohanematuse). Naljakas, et tollases kontekstis on John Cale vanake (lk 82), kõigest 6 aastat vanem (või mõtles autor, et Cale juba staar jne?). Põhimõtteliselt võiks lihtlabaselt väita, et Drake'i lugu on hea hoiatus sellest, kui halb on narkootikumide tarbimine. Vist esmakordselt adusin seda mõtet, et enesetapp on tõesti vastikult isekas tegu, hüvastijätukirjad on vaid (endiste) lähedaste piinamine, kas on õigust selliselt teisi häirida. Ühesõnaga, suitsiid kaotab glamuursust. (Teine asi on vist kane'lik ammendumine.) (Jeerum küll, Nirvana fännid võivad tõesti tüütud olla.) “Hilised lemmelehed” - reaalsete inimeste puhul on vist parem unustada, et tegemist... reaalsete inimeste lugudega. Eha hingesuuruskõne (lk 143-146) on pisut ülepakutud, arvan naiivselt. Pole Masingu loomingu ja eluga kursis, et tabada siinseid finesse, autori tekst on muidugi selline, et minusugusel teadmatul on päris raske ree peal püsida. Noored naised kui vananevate meeste energialaks ja tuunimine. Masing jääb ühtviisi tumedaks rünkaks nagu eelnevate eelarvamuste puhul olen arvanud. Raamatu viimased 10 lehekülge on päris vägevad, nö finaali vääriline.

Raamat kui eesti kvaliteetfilm, parajalt depressiivne ja lohutu ja voogav. Mulle tundus pisut ootamatu, et autor (luuletaja-muusik-uurija, kes?) nii palju jutustab, oodanuks nagu rohkem trikitamist loo rääkimisvõimalustega, sest pooleldi naljaga öeldes pole ju tegemist tõsiuskliku prosaistiga; tõsi küll, kolmas tekst on teistest süvanägemuslikum ja vallandub midagi sellist, mida ehk eelnevalt eelarvamuste piires ootasin. “And” on mulle ehk kirjanduslikult huvitavaim lugu; “Sisepiiril” on kõige ligipääsetavam, mõistetav ja mingil moel meelelahutuslikum lugu; “Hilised lemmelehed” on siis arvatavalt see, millest jäädakse raamatu puhul kõnelema, essee ja kaemus üheskoos. Sommeril on kena viis olla aegajalt otsekohese ja ropu väljendusega, vahetu ja lõikav. Mis mind ikka ja jälle imestama pani, oli autori kasutatud lühikesed laused, mis moodustavad siiski hea voo (no aga inimene ei suhtlegi segaliitlausetega teiste või endaga), ei mingit rahutut hakkimist. Pikalt mõtlesin, kuidas seda kirjeldada – et oleks kui piitsahoobid, aga mitte plaksumise või valu mõttes, lihtsalt siuh-säuh tume podin. Või äkki hoopis vihma trummeldamine. Või palavikulisus. No ei ole kõnekeelsus, pigem isikupärane väljendumine, oma pärane. Igal juhul, tavapärasest proosa (ilukirjanduslikust) keelekasutusest erinev. (Ja missugune on tavapärane proosa keelekasutus, eksole. Lihtsalt üks sõnastamatu kujutelm.)

Kummastav ja valus raamat. Tagakaanel esitatakse küsimusi: “Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu?” - millele pole siinses postituses kuidagi tähelepanu pööratud. Pinnapealse inimese värk. (Kuidas vastaksid neile küsimustele raamatut lugemata?)

Kujundaja on kasutanud põnevat tähešrifti, punktid kui tillukesed ristid. Vist on märgiline, et Darja-Drake'i tekste ilmestab aegajalt vastavalt risti ja kitarri kujutised, ent Masingu oma läheb puhta voona, vaid paar fotot on tekstis.

Nagu huvitavate raamatute puhul ikka, tuleb seda kunagi uuesti lugeda, ja siis ehk järgmist moodi arvata. Ja vaadake linke, seal palju ilusat juttu kirjutatud. “Köngerjönks” on tore album.

kronotoop
sehkendamine
viivud
kirjanduse ja keele ajaveeb
jutte ja triipe
za/um
teatritasku
südamelähedaselt
sirp
päevaleht
aru anded
tõde minemisel