Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.

Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.

Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.

Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).

Veiko Belials - Koonemani Õnn (Lumetüdruk, 2025)

 

Lõpuks värske õhusõõm ehk siis fantaasialugu (või täpsemini tumefantaasia?) kogenud autori sulest. Lugu siis noorest neiust, kes on kasvanud üles linna (või siis kuningriigi) timuka juures. Ka temal on võimeid millekski enamaks saamisest - nii nagu timukas teeb töid kuninga ja selle värdjatsirkuse eestvedaja heaks. Neiu kaks head tuttavat on kuninga vanad sõjakaaslased, need teevad õige kahtlasi vihjeid neiu päritolu asjus. Ja siis näeb neid noormeest, kes talle nii hingepõhjani otsa vaatab.

Ainult et noormees on pandud hoiatuseks arve maksmata jätmise eest kõrtsi ette rippuma - kust neiu tahab teda päästa.

Lisaks selgub üha hirmsamaid killukesi selle linna kuninga valitsemisest ning peagi peab neid tegema hirmsa valiku.

Et jah, samm-sammult läheb seal maailm üha tumedamaks. Kuid milline rõõm lugeda puhast fantaasiat, peale neid vanakoolimaigulisi ulmelugusid Reiselilt ja Talvikult. Nende kolme loo puhul jääb muidugi silma, et noorte õnne leidmine libiseb … noh, seda õieti ei tulegi peale esimest kireperioodi.

Kelly Robson - Waters of Versailles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Tekst, mis omal ajal võitis mingi lühiproosa auhinna ja tõepoolest, teenitult, tegemist on eripärase proosaga.

Lugu leiab aset millalgi peale Päikesekuninga ja Louis XV aega (valitsejaks on “Louis the Well-Beloved” (lk 130)). Peategelaseks on Sylvaini nimeline endine sõjaväelane, kes on kuulsuse nimel pühendunud Versailles’ valduste kanalisatsioonile ja veevarustusele (sellist kangelast ootaks küll pigem K. J. Parkeri puhul). Tal õnnestubki käivitada sealsed purskkaevud, tal õnnestub pakkuda tähtsatele ninadele tualetipotte, mis õukonda kenasti rõõmustab - nemad on osa vägevaimast kuningriigist.

Kuid Sylvainil on saladus, kuidas õieti vett liigutada - ta on nimelt oma kodukohast kuskil Alpides kinni püüdnud väikese veevaimu, kes siis liigutab torudesse vett. Aga õukond sellega ei rahuldu - nad nõuavad üha uusi elamusi. Näiteks - šampuse purskkaev.

Ühelt poolt on tekst puhas fantaasia oma veevärgivaimuga, teiselt poolt vägagi kenasti teostatud ajalooline kirjandus, kirjeldades haaravalt sellise õukonna olemust (oo, puuder!). Ja noh, sellisena ikka väga kenasti teostatud kostüümidraama.

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

 

See romaan jätab endast segase mulje. Ühelt poolt väga ambitsioonikas oma maailmaloomelt (kõik need jumalad ja maaga ja riigid ja võimusuhted), teiselt poolt segu grimdarkist ja jenoveevakirjandusest ning kõigest, mis selle vahele jääb. Ehk siin on siis kohati väga julmi hetki ja samas võivad tegelased käituda kui seebiseriaalide kangelased; brutaalsus ja naiivsus käsikäes. Muidugi, iseenesest võiks sellist rosoljet nimetada psühhedeelseks (mis muusikana on vägagi tore nähtus Brasiiliast Soomeni).

Aga kui psühhedeelia on oma olemuselt pigem selline tormakas, siis see tekst on õige sõnarohke ja löövat dialoogi siit suurt ei leia, käib üks pidev jutustamine ning maailmale lisatakse tausta veel romaani lõpplahenduse järelgi (jajah, autoril oli vaja varjata üht teatud saladust - seda küll rohkem tegelaste eest). Vahel tundub, justkui proovinuks autor pakkuda kõigile lugejatele midagi sobivat - midagi neile, kes otsivad tumedamat ja vägivalda; midagi neile, kes eelistavad eksootilisemaid viise hingekeelte paitamiseks; midagi seikluste ja intriigide otsijatele. Nii on siin Gerwen, kes pakub pea segu Dostojevski idioodist ja Addisoni hopepunk kangelastest (huvitav, äkki tulekski Kuusleri romaanist mõelda läbi hopepunki prisma?);  ning siis Epikatos oma geniaalsuse ja emotsionaalse pidurdamatusega. Ja eks arvukad kõrvaltegelased on niisamuti üsna keeruliste valikute ees … ja mida nad õieti valivad (inimlikult kõige traagilisem näib Frai ja tema saatus). Teoses ei puudu ka erootika, ja noh, see pole just lihalik ärapanemine ja ägamine, vaid selline meeleline värk.

Et nagu öeldud, võrdlemisi segane tunne jääb peale lugemist. Ühelt poolt igati ambitsioonikas fantaasiaromaan, samas on see üks paras stiilide või registrite segapuder. Et tegu on autori juba viienda romaaniga, siis küllap on tegemist ühe õige suure eksperimendiga, harjumuspärasest välja.

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

 

Pratchetti Kettamaailm on mul senini üsna poolikult läbi loetud, kuna omal ajal tundus, et eelkõige huvitavad need Ankh-Morporkiga seotud romaanid ning see nõidade ja seiklevate võlurite teema jätab vähe külmaks. Aga nüüd lugesin kuskilt sisukokkuvõtet nõidadest, kes puutuvad kokku eri muinasjuttude süžeedega ning võtsin raamatukogust selle raamatu. Oleksin küll pidanud võtma “Nõiad võõrsil”, aga nimi oli juba ununenud.

Lugu on siis Lancre nimelisest pisikesest kuningriigist, kus mõrvatakse kuningas. Tahtmatult nende sündmustega kokku puutuv nõidade kolmik päästab kuninga imikust järeltulija ja saadavad selle koos rändnäitlejatega minema. Kuninga tapnud abielupaar ei ole just kõige normaalsem (mitte et keegi seda ootakski) ning nad armastavad võimu ennast, mitte seda maad, mida nad nüüd tõusid valitsema. Ja sellest maast mitte hoolimine hakkab Lancre enda maale vastu - sedavõrd, et vanaema Weatherwax  otsustab selle järeltulija kiiremaks üleskasvamiseks ajaga 15 aastat edasi hüpata, mille tulemusel on nüüd titast saanud tubli Tomjon, kes oma näitlejatest vanemate järeltulijana sirgunud vägagi sugestiivseks esinejaks.

Lancre valitsejad otsivad üha võimalusi, kuidas oma võimu kindlustada ja neid tüütuid nõidasid kaelast ära saada ning kuningakoja narri õhutusel otsustavad palgata näitetrupi, kes tuleks Lancresse esinema ning esitaks sellise näidendi, mis esitaks soodsas valguses uusi valitsejaid (ja mustaks nõidasid). Selleks saadetakse narr Ankh-Morporki, kus see palkab selleks Tomjoni vanemate näitetrupi - pahaaimamatu troonipärija siis rändabki tagasi Lancresse.

Nojah, sellest kokkuvõttest jäi täiesti kõrvale kolme nõia elu ja melu, mis tegelikult ongi romaani selgrooks. Ausalt öeldes ma ei oskagi enda jaoks sõnastada, mis on selle romaani Suureks Ideeks; on lihtsalt selline seikluslik fantaasialugu. Muidugi, takkajärgi selgus, et Pratchett on ette võtnud Shakespeare’i loomet (jajah, “Hamlet”, kahjuks pole senini lugenud “Macbethi”). Vast kõige rajum on ikka see 15 aasta ajahüpe, sellist deus ex machina võtet ei julgeks vast ükski enesest lugupidav autor niisama ette võtta, aga noh, Pratchett võib. Eks see Kettamaailm oli autori jaoks pidevas arenemises, kas mitte hilisemates romaanides polnud Lancre vähe olulisem maakoht kui selle raamatu pisikuningriik.

“Magrat kõhkles. Alasti tantsimist ei söandanud ta siiski soovitada.

“On üks laul,” ütles ta. “Täiskuu kiituseks.”

“Kuu pole täis,” täpsustas Vanaema. “Ta, kuidas seda öeldagi - paisub.”

“Ta on sedapsi,” ütles Nancy kohusetundlikult.

“Ma usun, et see on täiskuu kiituseks üleüldiselt,” väitis Magrat huupi. “Ja siis peame me oma teadvuse äratama. Ma kardan, et selleks peaks küll täiskuu olema. Kuu on väga tähtis.”

Vanaema heitis talle pika, kaalutleva pilgu.

“Ah sihuke siis ongi sinu moodne nõidus?” päris ta.

“See on osa sellest, Vanaema. Sinna juurde käib veel palju muud.”

Vanaema Weatherwax ohkas. “Mina arvan, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Ma oleks vana jobu, kui ma laseks mingil kumaval kivikeral endale öelda, mida mina tegema pean.”

“Jah, persse see kõik,” ütles Nanny. “Neame parem kellegi ära.” (lk 170)

sulepuru

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

 

Seda romaani sai aegamisi loetud üle aasta, aga kui viimaks tõsisemalt käsile võetud, läks päris kiiresti. Sest ega Gwynne kuluta pikalt aega juurdlemisele või kirjeldamisele, tema raamat on ikka puhas möll kättemaksu eri variatsioonide asjus.

Kui eelmises romaanis ilmus tegevusse jumal-lohe Lik-Rifa alles lõpus, siis siin lisandub tegevusse kaanestaar jumal-hunt Ulfrir ning veel kaks jumalat (keda ei saa küll paljastada; üks neist elustatakse ja teine … ilmub ise). Triloogia viimase raamatu kaanel on madu-jumal Snaka, niiet võib kujutleda, milline möll veel ees ootab ….

Sest jah, selle romaani lõpuks on nö pahadel tegelastel justkui edumaa - Lik-Rifa juhtimisel on viimaks alanud avalik sõda (valitud) jumalate võimu taastamiseks. Omamoodi vastutahtsi on sellega liitunud eelmise raamatu antikangelane Biorr (sest tegelikult oli Elvariga veedetud aeg päris tore), kes on nüüd oma vaatepunkti saanud. Kuninganna Helka õukonnas rabeleb ellujäämise nimel Gudvarr, igati kõrge enesehinnanguga noormees avastab end üha suuremas jamas (kuid viimaks saab temagi võimaluse). Eks autoril ole võimalik muidu mustvalgete tegelaste puhul kõige rohkem hallitada Biorri, kuid eks näis, kas ta viimaks siis triloogia viimases osas osutub millekski enamaks. Hästi ei usu, aga samas autorile ikka meeldib üllatada (ja üks niidiots ühe järeltulija asjus oleks just olemas).

Niisiis, headel tegelastel on kõigist kangelastegudest hoolimata lood vähe hapumad. Iseenesest on nad saavutanud osa oma eesmärke, aga millise pyrrhosliku hinnaga (jajah, Orka). Eks iseloomulik on, et head tegelased tapavad ikka kordades ja kordades enam kui ise kannatada saavad (kuigi jah, mõnigi kõrvaltegelane leiab siin oma kuulsusrikka lõpu). Ükskõik kui ebavõrdne võib olla võrdlus vaenlase väega, siis nii Vargi kui Orka bande võtavad väljakutse vastu ja üldiselt on tulemuseks laibamäed. See läheb vahel nagu liiale.

Väikeseks erandiks on Elvar, sest temal on õnnestunud allutada enda võimu alla elluäratatud Ulfrir - kuid naisel on teatavasti verevanne, mis seab ta tegevusele omamoodi kindlad piirid. Elvaril õnnestub pääseda sellistest seiklustest nagu Vargi bande retk lõunasse Iskidani (kuidas nad sealt üldse tagasi pääsevad) või siis Orka rühma retk Lik-Rifa armee juurde poja päästmiseks. Elvar naaseb viimaks isa juurde Snakaviki (jajah, Snaka korjusesse ehitatud linna - Lik-Rifa plaanide järgi Vigridi maa viimane sihtmärk), et sealt osta või kasutada lisajõude oma verevande täitmiseks. Isal on küll tütrega teised plaanid. Aga noh, Ulfrir.

Ühesõnaga, raamat on täis möllu ja kõiksugu imesid. Ja et tegu on triloogia teise osaga, siis teadagi lähevad asjad ikka hullemaks ja peategelastel … on probleeme. Kui Gwynne tõepoolest koristab ühe neist mängust, siis see oleks päris hea võte - iseasi, kuidas ta sellest välja keerutab (Biorr?). Aga noh, ehk väheusutav.

Kolmandat osa ei hakka nüüd kõvakaanelisena tellima, aga noh, pehmekaanelise soetamisele võiks küll mõelda. Muidugi igati traditsiooniline kangelasfantaasia, ainult et nais- ja meestegelased on seal igati võrdsed ja seksuaalne vägivald on vist olematu - hoolimata kõigest sellest adrenaliinist tilkuvatest lehekülgedest.

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying (2024)

 

Puhas meelelahutus ja eks oli kahtlushetki, miks ma õieti ostsin sellise raamatu, sest noh, humoorikas fantaasia on üldiselt ebaõnnestunud fantaasia (kohe tuleb pähe vastandus K. J. Parkeri ja Tom Holti teoste vahel). Ja eks need tekstis olevad viited ameerikalikule meelelahutusele … nojah, tegelikult ei pea lugema tekstialuseid märkusi, üldiselt need ei anna suurt midagi juurde. Aga eks igaühele oma.

Lugu ise on järgmine - kunagi on sattunud ameeriklasest neiu Davi millegipärast mingisse fantaasiailma, kus ta ülesandeks on seatud vastu hakkamine Pimeduse Isandale ja sellega inimkonna päästmine. Ta ebaõnnestub. Ta on ebaõnnestunud juba 237 korda ja ärkab seejärel iga kord uuesti külma veega vannis, kus teda võtab vastu võlur, kelle juhtimisel hakata vastu Pimeduse Isandale. Davi mäletab neid eelmisi kordi ja ebaõnnestumisi ja erinevaid suremisi ning ta lihtsalt ei jaksa (nagu ta ise arvab, on ta oma tuhat aastat seda teinud). Seekord otsustab neiu … ise saada Pimeduse Isandaks, ja ta tapab võluri ning asub teele Metsikute maale.

Aga seal langeb ta kohe orkide kätte ja surmatakse.

Ta proovib uuesti. Võlur maha lüüa, uuesti orkid ja jälle lüüakse maha.

Ja uuesti ja uuesti kuni viimaks tabab viisi, kuidas patrulli kätte sattudes ellu jääda, kuidas äratada orkide ja metslaste bande juhi tähelepanu ning kuidas seejärel mitte surma saada ning seejärel seda bandet end kuulama panna ja veenda neid kaasa tulema, et Davi saaks osaleda järjekordsel Pimeduse Isanda Katsetel. Kivi hakkab veerema ning iga järgmine samm viib üha suuremate väljakutseteni ja viimaks selleni, et tal pole oma eelmiste elude teadmiste põhjal enam aimugi, mis teda üha sügavamal Metsikute maal ees ootab. Kuid kavala naise juhtimisel ta Pimeduse Isanda (antud juhul küll “emand”, aga kuidas õieti tõlkida “Dark Lord”?) Hord aina kasvab ja kasvab kõiksugu eri liiki Metslastega ning samavõrra suurenevad ta ümber võimuintriigid.

“Because, really, I should have seen this coming. I’ve never been out this way before, didn’t know what to expect, had no idea what we’d find at the Convocation. It makes sense that I wouldn’t be able to just waltz in and take over. My familiarity with the Kingdom gave me a false sense of power - I’ve lived there so often I can insinuate myself into their politics without a second thought. Out here, though, I’m just a girl with a little thaumite and a dream. The dream got me this far, but now I’m up against would-be Dark Lords who actually know what they’re doing.” (lk 334)

Eks siis võib mõelda, kas naispeategelane on meesautorile kõige parem valik, kohati oleks Davi puhul justkui tegemist õige lõbujanuse noormehega - või noh, kõigi meeslugejate rõõmuks on tegu biseksuaalse neiuga (sest noh, biseksuaalse noormehe lõbutsemine oleks vast liiast laiemale lugejaskonnale). Muidugi, tegu on fantaasiamaailmaga, kus mõlemast soos tegelased on ühtviisi juhtivatel kohtadel ja kellelgi pole selle kohta kobisemist.

Tekst on tempokas ja meelelahutuslik ning eks tekib omamoodi hasart, kuidas üha suuremate probleemide juurde jõudev Davi neid õieti lahendab. Ja eks raamatu lõpus saab aimu, mis selle duoloogia järgmises osas õieti probleemiks saab ja mis sel kõigel on seos Davi enda fantaasia-eelse maailmaga. Igal juhul, Pimeduse Isanda lumepall veereb ja kui palju Davil endal õnnestub seda kontrollida: sest äkki Pimeduse Isand ongi vaid … millelegi maskotiks.

Steven Erikson - Reaper’s Gale (2024)

 

Tegevus on siis tagasi Letherii valdustes - Rhulad Sengari juhtimisel on küll Tiste Edur selle vallutanud (sarja viies raamat “Midnight Tides” on tegelikult seeria varaseimat aega käsitlev romaan), aga täidesaatev võim on libisemas tagasi Letherii struktuuride kätte - Rhulad on üksi troonil ja tema juurde takistatakse teiste Tiste Edurite ligipääsu (niisiis kogu info tuleb talle vastavalt Letherii tõlgenduste ja vajaduste), kogu riigis pole vallutajatel piisavalt massi, et kõike hallata; lisaks paistab see hullumeelne mere-ekspeditsioon otsimaks Rhuladile vägevaid duellivastaseid killustavat Tiste Eduri jõude (sest ka ekspeditsioon kaotab hulga laevu - ühel märkimisväärsel juhul ka läbi Karsa Orlongi käte, ohvriks muuhulgas üks Sengari vennastest).

Ühesõnaga, Letherii vallutamine oli küll võimalik, aga Tiste Eduril  jääb selle allutamiseks puudu kogemust ja jõudu. Nii jätkas Letherii võim nende all oma tegemistega - muuhulgas impeeriumi laienemisega ning sellest siis konfliktid rändrahvaste ja naaberriikidega. Romaani veidraim osa on Redmaski juhitud ülestõus Letherii kauboikapitalismi vastu, mis kogub hoogu ja hoogu ja siis leiab otsa ning rohkem sellest madinast ja maanurgast ei räägita. Küllap see siis saab sarja järgmistes raamatutes (vaid kolm tükki jäänud!) oma järje (Barghast?). Huvitav ja dramaatiline pinge üleskruvimine, aga … siis korraga kõik.

Lisaks Tiste Eduri teatud peataolekule lisab segadust seal veel nende endine juht Hannan Mosag oma intriigidega Rhulad Sengari kukutamiseks. Tiste Eduri ajalooline taak (jajah, liit Tiste Andiiga ja siis see noahoop) kohustab pateetiliselt mõtlema, aga see ei sobi, nüüd ja praegu tasandil saavad nad Letherii toimemehhanismidelt vastu hambaid (mitte et Tiste Edur kohtleks kohalikke siidikinnastega). Kui Rhulad Sengar keerab iga elluärkamisega üha rohkem segi, siis Hannan Mosagi ideaalid ja soovunelmad on lihtsalt selle mehe jaoks saavutamatud, teostamatud. Mitte et ta seda mõistaks.

Ja siis on Letherii võimu juurde peitunud Errant, kes on nüüd samuti liimist lahti, kuna vahepeal on tema peidusoleku ajal toimunud tema tasandil, suurte jõudude toimemehhanismides mõndagi muutunud. Nii Letherii kui Tiste Eduri võimukandjad jälgivad omakorda, mida teeb seal põgenike grupp - vabaks saanud Silchas Ruin, põgenenud ori Udinaas, Fear Sengar, Seren Pedac ja see Kettle. Need põgenikud jäävad kuidagi häguseks - eesmärk siis Scabandari jõud valdusse saada. Millegipärast jäi mul selle loo lõpplahendus kuidagi täiesti tähelepanuta, küllap süüdi multitasking.

Nö vaimuilmadest liiguvad sinnapoole Quick Ben ja Trull Sengar ja Onrack ning tulemuseks on muidugi hulk dramaatikat. Nojah, lihtsam on mõista Letherii, Tiste Eduri ja Tavore armee tegemisi kui selliste segaseltskondade eesmärke.

Tavore lindpriide armee on siis jõudnud toetajate abil Letherii kaldale ning eesmärgiks on selle maa vabastamine Tiste Eduri võimu alt. Miks, seda teab Tavore. Mis edasi saab, teab ehk Tavore. Võetakse ette keeruline manööver ehk siis Bridgeburnerite rühmad saadetakse rannikule, kus nende ülesandeks on esile kutsuda kohalike ülestõus, mille toel siis Letherii võimukeskmesse liikuda - kuhu peaks siis õigel ajal jõudma ka Tavore järelejäänud laevastik koos liitlastega. Dessantlaste laevad põletatakse nende nähes, ehk siis tagasiteed pole. Neid on treenitud öösel tegutsema ja päeval puhkama. Kohapeal selgub, et ülemused on teinud suure valearvestuse - mingisugust Eduri vastast ülestõusu ei tule, sest kohalikud ei näe selleks erilist vajadust. Mis siis ikka, Bridgeburnerid lasevad valla oma põrgu. 

Ja siis on Icarium ja Karsa Orlong ja teised teiste kontinentide megavõitlejad, kes on Tiste Eduri ekspeditsiooni- ja sõjalaevastiku poolt kokku kogutud - et katsetada Rhuladi ülestõusmisvõimet. Tasapisi hakkab selguma, et Icarium on midagi väga erilist ja ohtlikku ning millalgi tuhandeid aastaid tagasi on ta siin linnas olnud ja midagi teinud (laevast väljudes tervitabki teda maavärin). Rhuladi pooldajad arvavad, et Icarium võib ta kasvõi tuhat korda maha lüüa, aga viimaks eksib temagi ja siis on Icariumiga lõpp. Need, kes Icariumi kuulsusega vähe tuttavamad, arvavad, et elavana ei lahku siit keegi. Ja noh, Karsa Orlong … tema vaibumatu tahe Icariumiga kahevõitlust pidada saab viimaks lõpu, kui ta leiab, Icariumiski on Toblakai verd (ka Tehol Beddicti abiline Ublala Pung arvab end olevat Karsa Orlongiga sarnast verd).

Ahjaa, Tehol ja Bugg …. viimaks hakkavad Letherii finantsseis värisema ning Teholi nihilistlik plaan uue maailmakorra kehtestamiseks polegi enam nii võimatu. Kuid ka Letherii salapolitsei on millelegi jälile saamas … ja Mael leiab, et tal on veel liialt vara end paljastada (Mael, kes on omal ajal seotud Scabandari elimineerimisega). Ja siis on veel Janath, kelle olukord Letherii julgeoleku käes on romaani üks jälgimaid liine.

Sellele jälkusele vastukaaluks on muidugi Hellian ja tema diversioonigrupi purjuspäi juhtimine läbi Letherii. Milline … ideaalitu naine, vähemalt seekord ei pea ta ähvardama oma nibude küljest lõikamisega, rühm on tal käpa all (Bridgeburnerite iluideaaliks on niiehknaa Masan Gilani), tekib ka mingi prints, kes peab naist kogemata printsessiks. Hellianiga samaväärne lugemismõnu on raskekaallaste Icariumi ja Karsa Orlongiga, sest noh, üks võib hävitada impeeriume ja teisel on nõid Samar Dev. Karsa Orlong sai tasuta sõidu Vigase Jumala juurde, jalga löödud Selle Mõõga ja küljest raiutud Rhulad Sengari käega. Vigase Jumala tööpakkumine … pole Karsa Orlongi vääriline ja ta lahkub (loodetavasti ikka Samar Devi juurde?). Eks pisarakiskujaks on Trull Sengari ja Seren Pedaci taaskohtumine.

Järgmine romaan “Toll the Hounds” läheb jälle tagasi Darujhistani, kus pole juba ammu viibinud. Näis, kuidas sealsed asjad seostuvad siis siinse romaani sündmustikuga.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett: Rahvas

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuga papagoi. Arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul lakkamatult tööd teha. 

Loteriis varem
Hyperebaaktiivne

Ann Leckie - The Snake’s Wife (Lake of Souls, 2024)

 

Päris painajalik lugu ülikuvõsust, kes vastu tahtmist kisutakse ühe jumala needust lõpetama. Ja noh, kõik see kokku on kui antiiktragöödia fantaasiakirjanduse tingimustes.

Üht kuningasugu on neednud maojumal, kuna temaga käituti lugupidamatult. Et sellest needusest vabaneda, on koostatud hoolikas programm, kuidas vereliini puhastada ja seda mitme põlvkonna vältel - ja viimaseks käiguks oleks kuningapoja naitumine ühe ülikutütrega. 

Ainult et ülikule ei meeldi selline värk ja kui tema juurde kosja tullakse, lööb ta oma tütrel pea maha. Kuningas naaseb sõjaväega, tapab isa ja ta kaks poega, noorim poeg aga vangistatakse … ja tehakse naiseks. Sest needuse mahavõtmiseks on vaja poega just sellelt ülikusoolt.

Naiseks lõigatu viiakse kuningalossi ning tõepoolest, tal tekib omamoodi intiimne suhe printsiga (kel on küll armukade lapsepõlvesõber). Poega on vaja, kuid siis tuleb maojumal oma sepitsustega …

Oeh, nagu öeldud, paras antiiktragöödia. Huvitavaim osa on muidugi see sunnitud soovahetus ja sellele järgnev … identiteediküsimus (kuivõrd peategelaseks ongi see ülikuvõsu). Leckie ei lase tegelastel niisama mustvalged olla.

Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

 

Tegu siis de Linti varasema tekstiga, ammu enne Newfordi ja muud tuntumat. Algvariant on ilmunud 1985 (sellele eelnes veel kolm lugu, juba alates 1979. aastast), ja seejärel siis muudetuna 1990. aastal Tori kaksikraamatute fantaasiasarjas. Ehk siis järjekordne ootamatu leid uuskasutuse maailmast, arvatavasti see omakorda mitmendat ringi uuskasutatud. Kaksikraamatu teine pool on Fritz Leiberi “Ill Met in Lankhmar”, seda õnneks varem lugenud raamatust “Mõõgad ja nõidus”.

Lugu siis lindpriiks kuulutatud Columist, kes tahab naasta kodumaale, et maksta kätte oma isa ja klanni hävitamise eest. Ja et taas kohtuda oma lapsepõlvearmsamaga (kelle isa - suurkuningas - ongi Columi klanni hävitaja). Selleks tööks tahab ta appi saada oma praeguse tööandja sõjaväge, aga too pole huvitatud, tal on omad plaanid. Viimaks lähevad nad üldse tülli ja Colum peab lahkuma … kuid temaga ühineb sealne druiid, kes siis lubab aidata tal naasta kodumaale.

Nende laev randub ühes kaugemas nurgas, mida valitseb sealne (vasall)kuningas, kes omal ajal oli sõber Columi isaga ja otsekohe tunneb poja ära. Kuningas pakub talle võimalust, kuidas suurkuningas kukutada, kui vaid noormehel on taipu ja jaksu oma tundeid vaka all hoida (sest tegu on omamoodi berserkiga) - tal 0n vaja Columit eelkõige selleks, et ta võitleks (ja võidaks) teise rahutu (vasall)kuninga eestvõitlejaga; võidu korral saaks tema mässavate kuningate juhiks.

See duell toimuks peagi algaval Emain Macha pidustustel, kuhu kõik kogunevad - seal on muidugi ka vihatud suurkuningas, kes sellele keltide pühale pidustusele on seekord kutsunud oma uued liitlased, põhjala viikingid. Colum ei suuda end varjata ja läheb mölluks.

Muidugi on huvitav näha, millega de Lint nooremal kiviajal tegeles, aga jah, tegu pole küll mingil juhul kohustusliku kirjandusega selle autori austajatele. Eks siin muidugi on seda armastatud keldi mütoloogiat, vast märkimisväärseid on Rohelise Mehe ilmumine, mille jõuline sekkumine meenutab juba “Kusagil lennata” destruktiivsust (aga seda küll positiivses võtmes). Aga jah, üldiselt ikka nõrk jutustus.

Hannah Kaner - Sunbringer (2024)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama … triloogia teine osa on nagu ikka sellistel puhkudel: natuke lootust ja palju ebaõnnestumisi ehk siis sõnnikut tulevikuks. Kui “Godkiller” oli nelja tegelase tõeline quest ehk siis rännak Blenradenisse oma küsimustele lahenduse leidmiseks, siis see osa on palju staatilisem - vaid surnuks peetav Kissen seikleb erinevates maanurkades … ja avastab, et Middreni kuningriiki ähvardab hoopis hullem oht kui kuningas Arreni transformatsioon jumalikkuse suunas.

Aga teised kolm tegelast - Elogast, Inara, Skediceth - on Middreni nö vaimses pealinnas Lesscias, mis ei taha kuidagi ühineda Arreni üha hullemaks muutumise ja jumalate hävitamisega (tõsi küll, nüüd siis hoopis algamas Arreni jumalaks saamine). Kolmik on kindel Kisseni hukkumises, kui see kukkus kahevõitluses jumal Hsethiga Blenradenis merre (seda küll siis merejumala rüppe, kellel on Kisseniga oma suhe); Elogast peab nüüd oma kohuseks astuda vastu oma endise armsama, tema reetnud kuningas Arreni vastu. Selleks on vaja ühendada Lesscia mässulised ja sealse valitseja vägi ühise juhtimise alla … enne kui Arreni sõjavägi saabub linna lõplikult üle võtma. Elogastil õnnestubki võita mõlema poole usaldus ning valmistada linna kuninga tõrjumiseks (tema ülesandeks oleks küll Arreni tapmine ja seeläbi arvatav hukkumine).

Aga siis on Inara, kes avastab tasapisi, et ta päritolu pole vaid ülikusoost, ning tal on võime suhelda jumalatega ja neid oma tahtega mõjutada. Ning tema ühendus Skedicethiga, eks sellel paistab olevat nüüd oma põhjendus. Elogast tahab säästa neidu sellest mässust, aga Inara mässib end ikka sisse, kui hakkab koos Kisseni sõbra selja taga uurima linna arhiivi varjatud riiuleid - ja see äratab üles herilasepesa.

Ent jah, Kissen on siis ainuke, kes teeb suure retke Taliciasse ja tagasi ning näeb asju, mida ei tohi näha, kohtab inimesi, keda ei soovi kohata … või kes pidanuks surnud olema. Jumalatapja peab suhtlema jumalatega ning nende sõnum on enam kui hoiatav (ja segadust tekitav). Middren on ohus.

Kui romaani esimeses pooles lakutakse haavu, siis teine pool kisub tempo vägagi üles ja pakub erinevaid üllatusi. Ja nagu ikka, triloogia teine osa peab süvendama lootusetust (no kui triloogia ikka piirdub lubatud kolme raamatuga, teame neid … menuraamatuid). Kui ma nüüd ei eksi, siis esmakordselt saab Arreni vaatenurgaga peatükke lugeda - seda küll romaani esimeses pooles.

Igati mõnus lugemine, pole küll sünkmorn või hopepunk, justkui klassikaline fantaasia, aga igati katkiste tegelastega.

Alix E. Harrow - The Six Deaths of the Saint (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Õieti ma ei oska seda lugu arusaadavalt kirjeldada, aga lõppkokkuvõtteks on see ikka päris hea tekst. Ehk siis lugu tüdrukust, kellest tehakse printsi tapamasin, vägevaim sõdalane eales. Printsist saab kuningas, kuningast imperaatoriks, imperaatorist jumalaks. Kõik vallutused, mis ette võetakse, lõpuks võidetakse. Viimaks väsib ka tapamasin ja sureb … ja ärkab uuesti ellu, et jätkata sealt, kus printsil pooleli jäi; alati keegi kõrva sosistamas, kuidas järjekordsest võimatust olukorrast või võitmatust vastasest jagu saada. 

Aga milleks. Ja kelle nimel. Ja kas selline tööriist … on lõpuks midagi muud väärt kui hävingut printsi vaenlastele ja üha laienevat võimu su omanikule. Kas see on midagi sinu jaoks väärt.

Siin jäi mainimata, mil moel see tapamasin üha järgmistes versioonides oma tööd jätkab (väike vihje on küll loo pealkirjas; tegemist on fantaasiakirjandusega, eksole). Kui pool teksti kulgeb üsna … harju keskmiselt, siis teksti teine pool ehk mehhanismi (enese)avastamine läheb päris, ma ei tea, rituaalilikuks? Ei oska kirjeldada, igatahes selline korduvus üha uute elementide lisandumisega on minu jaoks (neil harvadel hetkedel, mis täppi lähevad) üsna maagiline, hüpnootiline, ligitõmbav; miks mitte ka katarsist pakkuv. Tekst, millest ei oodanud õieti midagi, aga siis korraga … ohhoo. Selliste hetkede nimel ongi huvitav antoloogiaid läbi kammida.

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

 

Triloogia viimane osa, lahenduse saab siis Saevus Coraxi avalik saladus ja ta pääseb sellest igavesest pearahaküttide eest põgenemisest. Aga millise kibeda hinnaga … mis muudab tulemuse õige mõrudaks. Muidugi, selle autori puhul teadki oodata, et õnnelik lõpp kui selline on heal juhul kõverpeegli võtmes, aga et selle triloogia puhul on tulemuseks nii hingeliselt muserdunud peategelane, seda nagu polegi Parkeri puhul kogenud.

Peale eelmiste romaanide juhtumeid loodab Corax, et tema jaht on enamvähem lõppenud (või noh, ta väärtus on sedavõrd langenud). Ja üleüldse tahaks oma palgatööst kõrvale tõmbuda - kuna paistab, et selle maailma suurvõimud on tüürimas suure kokkupõrke suunas (mis võinuks teatavasti juba esimese romaani sündmuste tõttu juhtuda) - selline riikidevaheline laupkokkupõrge, mida juhtub ehk kord sajandis ja mille tulemusel mõndagi tuttavat kaob unustusse. Corax tahab sellest kõigest võimalikult kaugel olla: selleks tuleb küll vabaneda oma lahinguvälja koristusfirmast (pealegi nii suure sõja puhul pole neil niiehknaa teenistust oodata) -mis on muidugi keeruline, sest tema peale loodetakse ja ta on seal nö tasakaalustavaks jõuks.

Kuid siis võtab temaga ühendust … õde. Kes on üks neist, kes omal ajal koos kalli abikaasaga pani mehe (noh, täpsemalt küll Floriani nimelise venna) eest välja hiiglasliku pearaha. Aga õde läks võimumaiaks ja peale abikaasa tapmist pidi põgenema oma kuningriigist … ja nüüd on vaid Corax see, kes suudaks teda jahtijate eest ära peita. Muidugi on õe ja venna kohtumine õige pingeline ning õde oskab vennatapja elu raputada.

“She sighed. “Was it worth it?” she said. “Really? It seems to me that ever since you killed Scynthius, you haven’t really had a life. All you’ve done is run away and hide. Where’s the point in that? You haven’t had any benefit out of being alive; you’ve just existed, like a hunted animal. And think of all the people you’ve hurt along the way. People have died, Florian. And for what? Really, what’s the point?”

I allowed myself a few seconds before I answered. “It’s obvious, surely. I knew I had to keep going, because one day my sister the fairy princess would need me, to save her from the consequences of her actions.”” (lk 74)

Õe peitmise organiseerimisel ongi kokkupõrge ühe naist otsiva bandega, keda juhib teadagi vana tuttav Stauracia, kes ühineb Coraxiga - õe ja lahinguvälja koristusfirma õuduseks. Kuid tänu naisele õnnestubki vabaneda selle firma taagast … aga selle hinnaga, et Corax peab liituma ühe iidse varanduse otsimise ekspeditsiooniga: legendaarse keisri matmiskoht asuvat muidugi sellisel õudustärataval maal, mille laadsega pidi Corax ka eelmises romaanis kokku puutuma. Kuid see on veel hullem. Aga nüüd on tal kaasas Stauracia …

Ühesõnaga, ees ootab reetmisi inimeste poolt, kellelt seda ei ootaks. Eluohtlikud seiklused. Kohtumised inimestega lähemast ja kaugemast minevikust. Tunded, mis võtavad hinge seest. Ja muidugi sõda, mis rullub üle kontinendi.

Et need kolm romaani avaldati enamvähem kahe kuu jooksul, tekib muidugi kiusatus seda võrrelda autori teise niisuguse kiirtriloogiaga “Two of Swords” - milles kujutatud sõda on küll kordades hullem kui siin (peategelane mainib tollaseid sündmusi (lk 234 ja 263); üldse on too triloogia vast kõige enam grimdarki võtmes kirjutatud). Aga nagu olen juba mitmel puhul vihjanud, siis selle triloogia peategelase saatus on kuidagi eriliselt … kurvastav. Maailma saab küll uuesti üles ehitada, ja eks autoril ole teatavat (küünilist) idealismi, aga mida teha hingega, mis on tühjaks kraabitud või põletatud. Ja noh, selline triloogia lahendus on Parkeri puhul - minu senise kogemuse põhjal - vähe ebaharilik ja mõjub õige valusalt.

“That’s human being for you. We all know that sooner or later we’re going to die, but we carry on as though it’s only one of a number of possible outcomes. We scrabble about after happiness, comfort, love, the big score. Every day we look at the inevitable and do the geometry, with a view to escaping, or preventing the war. There comes a point where you either give up or start believing in something - God, or the greater good, or in my case the Great King. We know that what we’ve chosen to believe in is actually a big lie, but the alternative is giving up, which is no alternative at all.” (lk 268)

K. J. Parker - Saevus Corax Deals with the Dead (2023)

 

Parkeri uue triloogia algus, ja hetkel ei saa aru, kuhu see siit edasi peaks minema, kuivõrd iseenesest võiks pidada seda esimest romaani nö lõpetatuks - no muidugi on lahtisi otsi, aga iga romaani puhul on see igati tavaline. Aga jah, sel aastal peaks veel ilmuma järgmised kaks romaani, ning pealkirjas on neil sama tegelase nimi, nii et … arvatavalt jätkab Corax oma nime puhtakspesemist.

Saevus Corax on suurtegija … uuskasutuse äris. Ainult et see uuskasutus on nö lahingujärgne koristus ning leitud varade uuesti käitlusse laskmine: vastava tasu eest muidugi. Ja see on suur äri - õiguse lahinguvälja puhastamiseks saab osta ning järgnev töö on vaat et tööstuslikult korraldatud (Saevus Coraxi juhtida on pea 500 meheline üksus - aga selliseid uuskasutuse korraldajaid on veel ja veel). Muidugi, tegu pole vaid laipade riisumisega - surnud tuleb koristada ja haavatutele võimalusel abi osutada (muidugi, teatud tasu eest). (Aga ega kõik “firmad” tegele haavatute päästmisega, vahel on lihtsam need elimineerida.) Muidugi tuleb saaki ka ladustada ning tegelda huvilistele edasimüümisega.

Kuid Saevus Corax pole lihtsalt laibariisuja - see on kõigest kattevari tema minevikule … kus tema eest on isa ja teised sugulased pannud välja hiiglasliku tasu selle eest, et mees elavalt või surnult nende juurde toimetataks. Ja see on saladus, mis ei tohi kuidagi välja tulla … ainult et ühel hetkel näib, et Coraxi firmat süüdistatakse jumal teab millistes kuritegudes ning keegi peab tema peale jahti - nagu mõne aja pärast selgub, vähe teiselaadse suguluse pärast. Nimelt selleks, et teha ta kuninga järglaseks ühes väikses saareriigis, kus on üüratu kullavaru, ja mis hoiab tasakaalus seda, et kaks selle maailma juhtivad pangandusorganisatsiooni ei saa embkumba ärist välja lüüa ja nii enamvähem maailma ainuvalitsejaks saada (meenub üks Esimese Seaduse maailma kõikvõimas pank). Aga … seoses selle väikeriigi kullakuninga oodatava siitilmast lahkumisega plaanib kumbki pangandushiid sellele kullasaarele oma käpa viimaks peale panna, ja selleks on vaja Coraxit. Igal juhul, selle võidujooksu tulemuseks peaks olema ilmatuma sõda. Või kui Corax …

See on nüüd väga üldine kokkuvõte romaani esimese poole suuremast intriigist. Sest see Corax näeb ikka ilmatumaid näguripäevi etturina suures võimuvõitluses - kuigi tal on imeline komme kuidagi ikka käppadele kukkuda ja mingit oma salaplaani edendada; tegemist on ikkagi K. J. Parkerile omase intriigiga. Nagu ikka, tuleb endamisi kiruda seda, et pole varasemate raamatute või lühemate tekstide lugemiste puhul üles märkinud tegevuskohtasid - senini ei saa aru, et kas on äkki ka tugevam seos selle maailma romaanide vahel või mitte (kuigi kuskilt nagu mäletan, et seosed on pigem takkajärgi sisse kirjutatud). (Nojah, ei märgi siingi, sest Corax tiirutab päris palju ringi.)

Eks mingil moel meenutab romaan viimast triloogiat (seda ka mainitakse kuskil uduselt; omakorda olevat tollane “käsikiri” pärit Coraxi suguvõsa (hävinenud?) raamatukogust) ehk siis mitte just kõige eetilisem inimene peab kivist vett välja pigistama, et vältida maailma veel hullemasse jamasse sattumast (tegu on siis algselt inimesega, kes elatuski sõdadest). Aga kuhu see triloogia õieti edasi läheb? Kuivõrd selline kiiresti välja antav sari meenutab pigem “The Two of Swords” loogikat (kus siis muutus tuli teise raamatu järel - siin romaanis on küll vaid üks vaatepunkt ja kõik). Näis, loodetavasti saab peagi teise osa kätte. Parkeri lugemine on mõnus, aga mingil moel hakkavad romaanid end kordama … polegi ammu ta lühemat proosat lugenud (oh kui saaks kätte mõne ta Subterranean Pressi proosakogumiku).

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

 

Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.

Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.

Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).

Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.

Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.

Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).

Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.