Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Rex Stout “Hirmunud meeste liiga”. Tänapäev (2020), tlk Jaan Kabin

Archiel ajab vaimukus üle ääre, nagu alati ja eks me kõik juba tea, et ega Wolfe'gi pole suu peale kukkunud (Archie kindlasti ei saaks jätta selle peale kommenteerimata kui katastroofilised taolise kukkumise tagajärjed oleksid, ja seda nii mainitud suu kui ka tolle suu alla jääva pinna jaoks). Google ütleb, et tegemist on teise Nero Wolfe'i raamatuga, mis kirjutatud.

Wolfe'i pangaarve on kokku kuivamas, motivatsioon tööd teha on madal (nagu alati) ja Archie igavleb ajud rosinaks, ent kui ta piisavalt kaua hommikuse ajaleheartikli kallal lõugu laksutab, õnnestub tal panna Wolfe Paul Chapini nimelise kirjaniku krimkat tellima, kuna too artikkel nimelt käsitleb kohtuistungit, kus autor praalinud, et raamatus kirjeldatud roim on loomulikult päriselt läbi viidud ja tõetruult, koos mõninga ilukirjandusliku garneeringuga üles tähendatud.

Noh, edasi läheb kaduma üks psühholoogiaprofessor, kes juhtumisi muidugi ka eelnevalt Wolfe'i külastanud oli, ning ilmneb, et terve seltskond kunagisi ülikoolisemusid on saanud ähvarduskirju ja nüüd on kaks neist surnud ja üks kadunud ja mängus on seesama mõrvahimuline kirjanik, kelle ees tervel see seltskond end juba ammustest aegadest süüdi tunneb, sest tudengid ja nende naljad, mis vahel viltu lähevad …

Ega's muud, kui hallid ajurakud ja vaimukustest kubisev praktiline meel koos musklitega peavad tööle pihta andma, mis muidugi viimase arvates ei käi üldse nii hoogsalt kui võiks. Kummatigi juhtub nõnda, et Wolfe isiklikult saab vähemalt ühe korra majast väljas käia ning läbi New Yorki rallida, Goodwin võetakse aga põhjalikult haneks. Lõpuks on muidugi kõik kenasti Wolfe'i laua ääres reas, pangaarve saab priske täienduse ning selgub ka täpne sott sellega, et kes mõrvas kelle ja mis sai kadunud mehest ja mis värk selle Chapiniga siis ikka on...

Külalisi võõrustatakse pruunis liivakivimajas igatahes kenasti (nagu alati, kadedaks teeb) – õhutatud ja köetud toakesest värske orhideeõieni laual, söögist muidugi ei maksa siinkohal rääkidagi. Kusjuures, kui tavaliselt on iga Wolfe'i raamatu söögikirjeldused ikka sellised isutekitavad, siis selles raamatus unistab Archie mingisugusest munahüübest vorstikeste ja peekoniga, mis mul isiklikult oleks vist küll üsna viimaseid asju, mida Fritzilt paluda, aga noh – Archie on ju krooniline piimajoodik ka, mis tast ikka tahta. Ning vähemalt jäi see ebaisuäratav hommikusöök tol korral ka ainult unistuseks – ajapuudusel pidi ta leppima minu mõistes märksa isuäratavamate soojade võileibade ja kohviga oma töölaua taga …

Mulle jätkuvalt meeldib Tänapäeva Wolfe'i lugude formaat ja kujundus – poleks midagi selle vastu kui kõik Wolfe'i lood kronoloogilises järjekorras selles formaadis välja antud saaks ja mul veel riiulis kah oleks …

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi ole talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vimast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: “Ta võitleb loodusjõududega. Ta muurab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: “Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. (lk 7-8)

Rex Stout „Uksekell helises“, Perioodika (1967)

See vist on üleüldse esimene Wolfe’i ja Goodwini lugude eestikeelne tõlge (vähemalt raamatu kujul), mõelda, juba 67. aastal, Loomingu raamatukogus, sest kus siis veel. Ilmneb, et tõlkimisse sai valitud tolleks hetkeks ilmselt värskeim (kättesaadav) teos Wolfe’i sarjast, sest „The Doorbell Rang“ paistab olevat esmaavaldatud 1965. Seda, kas avaldatavuse puhul mängis rolli ka fakt, et Wolfe siin raamatus vassiva ja ülbe FBI ehk FJBga rinda pistab, ei tingimata arvata, aga huvitav, on, et järelsõna asendab Jacques Martin Barzuni kirjutis kriminaalromaanist kui sellisest, tema kõrgajast kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil loogika ning teadmispõhisus oma edukäiku tegid ning hilisemast allakäigust, tuues siiski välja ka häid näiteid, nende seas ka Rex Stout, ning jäädes lõpuks lootma lugejale, kes pikemas plaanis terad sõkaldest eraldada võiks… eraldi ajastukohane on Barzuni essee järel toodud väike bibliograafia, mis iga mainitud autori kohta paarisõnalise selgituse annab või siis selle tärnikesega tähistatult võlgu jääb, tärnikesega on nimelt tähistatud „väga vähe tuntud autorid, keda biograafilised allikmaterjalid ei käsitle ning kelle teoseid meil ei tunta“. Võimalus tunda end infoküllusest ja -vabadusest ärahellitatuna ning minna iga viimast kui nime Vikipeediast otsima…

Igal juhul on see juba päris mitmes raamat õndsalt rasvunud geeniuse ja tema võimeka piimalembese abilise seiklusest ning nõnda on ka kogu rutiin koos orhideekülastuste, majast mitte lahkumise ja vastumeelsusega töö tegemise suhtes kenasti sisse töötatud. Ent kuna asjasse on segatud FBI, siis loksutab see muidugi dramaatiliselt üht-teist ka paigast – näiteks näitab Cramer me ebasümpaatsete lemmiktegelaste suhtes üles ebatavalist hoolivust ning ostab suisa Goodwini võõrustamiseks paki piima! Lisaks käib mõningane trall ja hulk lärmirohket raadiokuulamist kaasas ettevaatava suhtumisega FBI pealtkuulamisvõimekusse. Ma ei ole küll kursis, aga arvata on, et võib tõe pähe võtta, et vähemalt hämarail kuuekümnendail käis mainitet organisatsiooniga kaasas ka teatav omavolitsemiskõmu. Kuid riigitruu nõukogude lugeja siin muidugi täit rahuldust ikka ei saa, sest olgu selle FJBga kuidas on, mäng piirdub ikkagi ümberlükkamatu tõestamise tandriga, see, et keegi võiks Wolfe’i nende ja avalikustamisvõimaluse olemasolul lihtsalt buldooseriga üle lasta, rahvavaenlaseks kuulutada ning luku taha panna ei käi enam mängu juurde…

Vahel võib ka juhtuda, et löntšiks saab sandvitši, aga see käib täiesti loomulikult asja juurde. Meil siin on ju tänapäeval kombeks brunche promoda ja smuutisid juua… Noh, eks Wolfe'i gurmeel on sellest muidugi täiesti ükskõik.

Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees." Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda." "Selge see. Kas ma ütlen talle seda?" "Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen - kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk ei mäleta)

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!