Brian Aldiss – Kontramorfoos (Kontramorfoos, 2004)

Kafka „Metamorfoos“ on teadagi andnud ainest hulgale tõlgendustele ja edasiarendustele. Aldiss on kirjutanud loo tarakanist, kes ühel hommikul ärkab üles … Franz Kafkana. Tarakan, aga korraga mõttetu inimolend, kes sibamisest ei saa justkui midagi aru (õigemini pole selleks võimeline). Seeasemel on tarakan ja Kafka isa ja Milena ja kontoritöö ja tung kirjutada „Protsessi“. Sibamise asemel – milline pettumus!

Metakirjandus metategelasest, eksole. Võiks arvata, et Aldiss vähe irvitas Kafka omamüüdi üle … mis pole muidugi viisakas, aga on naljakas. Eksole. „Kafka, võta end kokku või lase lõdvaks ja siba väheke.“

ulmekirjanduse baas

Brian Aldiss - Eraklik harrastus (Kontramorfoos, 2004)

Noh, teate küll, väga vahva lugu. Kas nüüd just sarimõrvari, pigem lihtsalt ühe erakliku harrastaja mõttemaailmast - kes vaatab tagasi oma hobi kujunemisele, kui istub eeluurimises seoses tapmisega, mida ta ei harrastanud. Aga miks ta nii ebaõiglaselt kinni võeti, noh, politsei pole enam see, mis see oli endistel aegadel.

Ehk siis tekst korralikust inimesest, kes elab kenasti emaga koos ning kes juhusuhete asemel harrastab tundmatute meeste juhutapmist (no kui tohib nii koletult väljenduda, vabandust, respekteerigem inimeste omapärasid jms). Igal juhul, härra Freud kajastanuks ehk heameelega selle harrastaja mõttemaailma. Kui muidugi ema lubanuks.

Superogaralt kirjutatud tekst.

“Aga mis puutub sellesse esimesse selli… Lugu juhtus ühes idaranniku sadamas, mille nime olen unustanud, aga sel pole tähtsust. Vahel mõtlenn, et ei teeks paha ükskord uuesti seal ära käia, teate küll, lihtsalt tahaks. Mõistagi arvan, et esimene… noh, teie esimene, kuidas seda nüüd öelda, ohver (teate küll, on selline tobe sõna!) on nagu esimene armastus, kui te seda sorti asjadega tegelete.” (lk 66-67)

ulmekirjanduse baas

Brian Aldiss - Superlelu kogu suveks (Kontramorfoos, 2004)

Lugu lähitulevikumaailmast, kus piir tõelise ja tehisliku vahel on muutunud õige hägusaks. Hiljuti olen lugenud päris mitut lugu (Bacigalupi jt), kus inimestel on lähem kokkupuude endi loodud olenditega, omal moel on see lugu… neist vast kõige südametum, kirjeldades õige halastamatult vanema ja järglase suhet. Tõsi, autorile on niisamuti oluline tuleviku sotsiaalne külg - ülerahvastatus ja varanduslik ebavõrdsus.

Aga jah, lugu perest, kus isa on tehnoloogiafirmas tähtis nina (plusspunktid avastuse eest, mis aitab inimestel figuuri hoida), naine eraldunud koduseks ning laps kadunud tehnoolendite külalislahkuse valla. Peresuhted paistavad algul õige O’Neilli laadis draama olevat (kõiksugu isiklikud probleemid, ei osata üksteisega lähedased olla), aga õige pea selgub, millest selline… draama.

Tekst käsitleb iseenesest tulevikku, aga samas on äratuntavad üleüldised inimläheduse küsimused ehk inimestevaheline kommunikeerimatus. Ühesõnaga, kõike seda, mis iseloomustab üht hästi arenenud ühiskonda. Sellisele jutule võiks otsa soovitada Laingi “Omadega puntras”, tuleb igati kena võõrandumise deja vu.

ulmekirjanduse baas

Brian Aldiss - Kui Hamleti onu olnuks meeldivam sell (Kontramorfoos, 2004)

Loo jutustaja pakub Shakespeare’i mõnevõrra tuntud näidendile tõlgenduse, mis võiks töötada iga ajastu kontekstis - Hamleti ema ja onu olid igati normaalsed keskealised, kes mõtlesid kenasti leivad ühte kappi panna… kui vaid poleks olnud seda skisofreenilist teismelist nimega Hamlet, kes oma napakuses ei lasknud keskealistel õnne maitsta. Veelgi enam, ega noorpaar ei mõelud vaid endi heaolule - Claudius koguni püüdis ravida seda metsikut hilisteismelist, kuid mõõgateral olnud ravidoos osutus kahjuks mürgiseks.

Ei saa öelda, et Aldiss avanuks Hamleti loole täiesti uue tõlgendusvälja, ent ikkagi igati mõnus lugemine sellisest kontseptsioonist. Hamleti probleem oli pigem enesekuvandis - ta oli ülekaaluline ning minapildi parandamiseks pidas dieeti… kuid seda ilma korraliku nõustamise ja toetamiseta (siinsel puhul kivi Claudiuse ja Gertrudi kapsaaeda, ent riigivalitsemine kõrval on keeruline perekondlikele küsimustele vajalikul hulgal tähelepanu pöörata; sellest siis põhjuse asemel pigem tagajärgedega tegelemine) see hoopiski võimendab mitmeid vaimseid ebakõlasid.

Ja kui nii võtta, siis ükskõik millisel ajajärgul on erinevas arengujärgus tiinekad tekitanud rohkem või vähem ohtlikke olukordi (mõelgem kasvõi Shakespeare’i Romeole ja Juliale - kui kirge ei osata adekvaatselt tõlgendada, siis…). Muidugi ei saa Hamleti puhul süüdistada vaid noormehe vaimset nõtrust, ühiskond kui selline oli tol ajal veidi teistsuguste vabaduste ja kitsendustega; eks oma roll ole ka Võimu maitsel.

“Siinkohal avaldame ka Hamleti melanhoolia ja püsiva loiduse põhjuse, mis on valmistanud vähemtähtsatele kommenteerijatele nii suurt peavalu. Hamlet kõhkleb, sest on ülekaaluline, ta on morn sellepärast, et peab dieeti. 

Hamleti mõte keerleb pidevalt toidu ümber. Kadedalt räägib ta, et Claudius “peab joomapidu”, nagu poleks vaesel kuningal õigust pühitseda oma troonileastumist. Kõik need dieedipidajad on niisugused. Polonius märgib teises vaatuses, et Hamlet “jäi nukrameelseks, hakkas paastuma”. Meie ülekaaluline kangelane ise seletab asja nii, et on “kõik oma rõõmutuju kaotanud, kõik tavailised harjumused maha jätnud. Ta ütleb meile, kui tahame vaid kuulda võtta, et “sööb õhku” ja on nii näljane, et “sooja verd nüüd võiksin juua.” Pole sugugi meeldiv olukord. 

Isegi Ophelia haua kohal söandab see ablas sell rääkida, et võiks “... süüa krokodille”.” (lk 236-237)

ulmekirjanduse baas