Maria Galina - Dagor (2024)

 

Kahtlemata selle aasta üks huvitavamaid ulmetõlkeid ning tuleb vaid olla tänulik, et Arvi Nikkarev on jaksanud tutvustada euroopa kaasaegset ulmet - järgmisel aastal peaks ilmuma taas valik soome ulmet.

Galina varasemad tõlked eri kogumikest on saanud üsna positiivse vastuvõtu, eks seega oli huvi, kas uued tõlked suudavad taset hoida. Tõlkija on valinud tekstid, mis pendeldavad nii ulme, fantaasia kui õuduse radadel ning ammutavad inspiratsiooni eri allikatest: sotsrealism, Howard, Lovecraft, Sapkowski (ühe teksti puhul vahel ehk Strugatskitelt). Eks paratamatult tekitab selline mitmekülgsus suuremat isu Galina järgmiste tõlkevalikute asjus - kuigi tuleb tunnistada, et tegu pole lihtsate ega meelelahutuslike tekstidega, mingeid õnneretsepte siit välja ei loe.

Hüvasti, mu ingel 6/10

Dagor 6/10

Punased hundid, punased haned 6/10

Lauto ja kõik seesugune 6/10

algernon

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Maria Galina - Dagor (Dagor, 2024)

Kui “Hüvasti, mu ingel” oli minu jaoks sellise strugatskiliku moega, siis kogumiku nimiloo puhul viitab autor Lovecraftile ja Robert E. Howardile - ja et tegevus toimub justkui koloniaalajastu Mustas Aafrikas, siis tõepoolest … läheb horroriks. Nojah: horror, Lovecraft, Howard - see on minu jaoks kolm märksõna, millest hoian eemale, aga et autoriks on ikkagi Maria Galina, siis moodustub päris painajalik tekst.

Mis on see dagor, saab vast aimu Meelis Krošetskini nägemusest raamatu esikaanel. Igal juhul ilmub metsakülas misjonikeskust pidava isa Ignatiuse arstipunkti valge noormees, kes on suremas, tema põuest vahib vastu selline groteskne olend (või parasiit või kuidas iganes seda nimetada). Seepeale põgeneb külarahvas ning preester koos nunnast abilisega jääb vastamisi selle deemoniga: mida ei saa tappa või eemaldada, kuna selline tegevus deemoni kandja. Kohe algab vihmaperiood ning misjonikeskus on omadega vägagi plindris - veel hullem, sinna koperdab kohale inglise lord oma naise ja saatjaga (pärismaalastest kandjad on põgenenud), kes otsivad mingit müstilist linna. Surija kehas tiksuv olend lubab neid lahkesti juhatada. Nojah, läheb konkreetseks õuduseks.

Eks horrori austajad oskavad paremini kommenteerida, kui klišeelik või siis mitte see tekst on, aga minu jaoks oli päris kaasatõmbav quest, kus inimloomuse tumedamat (või noh, olemuslikku) külge saab mitmekesiselt esile tuua.

loterii

Maria Galina - Hüvasti, mu ingel (Dagor, 2024)

 

Võiks öelda, et üsna strugatskiliku meeleoluga lühiromaan - midagi ei seletata otsast lõpuni, tegelastel pole õieti häid valikuid, miski pole vaid must-valge, peategelasel on mingi eetilisus, millest juhinduda ka kõige hullemas olukorras.

Iseenesest näitlikustab tekst olukorda, kus ühiskonnas on ülem- ja alamklass (noh, nagu eelmisel aastatuhandel siin baltisakslased). Ülemklassi on paratamatult vähem; ühtedel on ühed, teistel teised eelised - kui neid vaid lastaks rakendada (aga noh, elu leiab võimaluse, eksole, nii ka selle teksti puhul). Antud juhul on ülemklassiks planeedi üks kahest intelligentsest rassist, sellised tiibadega kahesoolised humanoidid (uh, Gwynne?). Eks neil on kadakasakslasi ja ports teoorjasid ning mingid valitseva korra vastu mässajad.

Kuivõrd tekstist on siin varem kirjutatud, siis vast ise ei peaks seda niivõrd alternatiivajalooks, pigem paralleelajalooks - aga noh, eks siit saab leida mõtteid nii kaasaja kui ajaloo perspektiivis.

loterii

Maria Galina: Lauto ja kõik seesugune

Fännfiktsioone Jaskieri elust olen ennegi lugenud, tõsi, mitte raamatukaante vahelt. Ka Essi on seal vahel tegelane olnud nagu siingi. Mõni haldjaneiu samuti, isegi Toruvieli nimi tuleb tuttav ette - kuigi see võib ka juhus olla.

Ighatahes tegeleb lugu sellega, millised on inimesed ja selle näitamiseks sobib katk imehästi.

Mul on hea meel, et autor ei kirjutanud konkreetselt lahti, miks rotid uimased olid või mis just juhtus, andis ainult kirjelduse ja Jaskier/Tulikas tegi oma järeldused oma peas, ilma et meid oleks tüüdatud sellega, kuidas ta otsad kokku viis. Sest lugeja tegi seda ju samuti ning kuigi ma võibolla rikun nüüd kellegi elamust tekstist, nii suur osa sellest on tegevuses katkuhaige linna eluga enne hukku, et vast mitte palju.

Tekst on sugestiivne - piisavalt mõjus, et mul endalgi tekiks lugedes veider ebareaalne tunne, nagu oleksin kuskil mujal ja tegelik elu toimuks kuidagi teisiti, kusagil teises universumis. 

Järeldused on ka selged, lihtsad ja loogilised. 
Tegelikult tehakse peamine järeldus ära juba enne suure häda algust: inimesesi ei või iial teada. Nad lihtsalt ongi ettearvamatud. 

Maria Galina: Punased hundid, punased haned

 See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.

Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 

Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 

Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 

Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 

Maria Galina: Dagor

 

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad.

Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju. 

Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näitamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon? 

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh. 
Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega.
Juhtus vot nii.
Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed. 
Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 

Maria Galina: Hüvasti, mu ingel

 

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad?
Või kas nad on hirmsamad?
Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad?
Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid. 
Vist.
Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on- (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Maria Galina - Ja kõik puud aedades (Raevu päevad 2, 2020)

 

Galina paistab olevat Strugatskite kõrval järgmine autor, kelle tõlked vene keelest üllatavad positiivselt. Ja jälle võiks mainida Wyndhamit - kui Belašide loo puhul oli selleks “Kraken ärkab”, siis praegusel juhul “Trifiidide päev” ehk siis taimed (siin nime all mandragorid) on võtnud ette inimkonna ärakasutamise (või noh, hävitamise), ning kasutavad inimeste peilimiseks  nende emotsioonide tekitatud, ee, võnkumisi. Selle tulemusel on suuremad inimkogused maa pealt pühitud ning väikeste perede üksused jäänud laialipillutatuna maakohtadesse (kui palju neid järel on, seda muidugi ei tea).

Lisaks inimestele ka need mandragorid õpivad või õigemini kohanevad uute väljakutsetega ehk kuidas neid hajali elavaid ellujääjaid (kes on nüüdseks vägagi ettevaatlikuks muutunud) välja peilida - lisaks inimkehade kasutamisele (omamoodi biorelvadena), on nüüd mandragorid kasutada võtnud inimkehade häälepaelad. Ja nagu üks kodust ilma jäänud abielupaar avastab, võivad uued inimtaimed vägagi inimlikud välja näha.

Alguses nagu ei usugi, et see jutt just muljet võiks avaldada, aga see hirmuõhkkond hakkab üha painajalikumalt tööle ning see peategelaste üha väiksemad ellujäämisvõimalused mõjub päris dramaatiliselt või nii. Naiivne oleks oodata Galina eestikeelset tõlkevalimikku (jajah, vaevalt Nikkarev selleni jõuaks), aga see võiks küll huvitav olla.

Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Maria Galina – Pööripäev (Maagia, 2019)

Päris hea lugu tüdrukust, kes elab maailmas, kus lisaks inimestele on intelligentseteks olenditeks hülged (või noh, teatud mõttes libahülged, kuna neil on võime esile kutsuda inimeste väljanägemist (või siis hoopis libainimesed?)). Elka (ehk Elektra) elab kuskil rannakülas ning võtab äkitselt pähe, et tema seemendajaks on maad valitsev hertsog. Selline jutt viibki selleni, et saabuvad hertsogi saadikud ja võtavad neiu pealinna kaasa.

Seal teda koheldaksegi kui hertsogi vanemat tütart … kuni ühel hetkel saabuvad hüljeste saadikud, kes soovivad taastada lepingu inimsooga (kahe rassi suhted on muutunud vägagi pingeliseks, kuna mõlemad konkureerivad kalavarudele) ning selle pitseerimiseks peaks hertsogi uus tütar abielluma ühe hülgeülikuga (sellesama hülge päästis kord Elja, peites teda rannarahva eest). Lepingust oleks kasu kõigile ja Elkagi pole nii väga vastu niisugusele pitseerimisele (kuivõrd hülgeülik on päris kompu) … kuid hertsogil on pikemaajalised (jemisinlikud) plaanid, mida selle sohitütrega peale hakata (õigemini küll kasutada).

Noh, tavamõistes päris jabur lugu, ent väga hea karakteriloomega ning esitab üksikisiku õnne asjus päris huvitavaid küsimusi. Hertsog on sitapea, aga … kelle nimel? Eks peaks välja uurima, miks on eri kultuurides hülged sedavõrd populaarsed ebardid – kas asi on nende … silmades ja hääles ja kahepaiksuses?

„Kui iidsetele jõududele astub vastu poliitika, jäävad iidsed jõud lolli ossa, Elja.“ (lk 280)

ulmekirjanduse baas 

Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)

ulmekirjanduse baas
postimees
nuxxbooks