Dani Adler: Valutuli

Kristjan Sandri sama antoloogia loo juures ütlesin, et üllatusin, kui hea see on.
Aga samas olin "Punksi metamorfoosi" pealkirja kuulnud, teadsin, et rahvas peab seda heaks, lihtsalt ei usaldanud seda rahvast eriti. 
Selle loo juures eksisin.
Ent üldiselt on mu usaldamatus keskmise ulmelugeja maitse osas selgelt põhjendatud. "Valutule" pealkirja pole ma kusagil kuulnud ja mingit "rahva meelest hea asi" tausta sel ka pole. Lugesin BAASi ja negatiivsed või negatiivse poole kalduvad arvustused on tugevas enamuses.
See lugu aga on imeline. 
Nagu lumehelveste sädelus, kirsiõied ning põhjatu öötaevas korraga. 
Ja valu lõikab nagu ... nojah, valu. 

Mis ilmselt hulka lugejaid ja arvustajaid häiris, on tõsiasi, et iga detail pole loo lahenduse jaoks tähtis. On läbi aja liikuvad rongid ja inimesed, on illusioonid ja tõelised muutumised, on segamini noad kui adekvaatsed relvad ja masinad, mil tunded. 

OLULINE on lihtsalt võtta omaks ja elada sisse maailma, kus ei ole meie mõistes loogikat ja juhtub asju, mida tuimalt mõeldes ei saaks juhtuda. Tuimalt mõtlemise all pean silmas eeldust, et ühest kaheni viib sama pikk teekond kui kahest kolmeni näiteks. 
Mitte et loost puuduks loogika. Ei, emotsionaalne loogika on täpne. Nii täpne, et jookseb kõigest muust läbi ja muudab maailma selleks, mis maailm ongi: taustaks. Ja miks selline taust: esiteks selleks, et me ei arvaks emotsionaalse põhjuse osas mitte "ei ole võimalik!" vaid "selge, võibolla tõesti" ja teiseks et me samas selles päris kindlad poleks. Et lugeja saaks "ilmselt tõesti", mitte "ja see on nii, sest loogilised põhjused".

Võibolla seepärast ei olegi see jutt Eesti ulmefänni jaoks pärl? Et on arvestatav hulk inimesi, kelle arust ulme eristub maagilisest realismist selle poolest, et seal on kõik hästi ära seletatud, ent maagilises realismis ehk uitulmes lihtsalt juhtuvad veidrad asjad ja jäävad võibollad?

Aga kuna minu meelest on kirjandusžanrid nagunii kunstlik väljamõeldis, mind see ei sega ja lugu on mu jaoks neetult oivaline.

BAAS

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Dani Adler - Juhtmevaba armastus (Täheaeg 17, 2017)

Eks loo algul tekib kerge võrdlus Asimovi Daneeli lugudega ning loo lõppedes tahaks uuesti mõelda nende Asimovi robootikaseaduste üle. Kui kogumiku esimesed lood olid ühel või teisel viisil ühtmoodi meelelahutuslik ulme, siis see tekst liigub pigem auhinnaulme kanti: ehk siis ebamugavad küsimused sellest, mis on õieti inimene. Loo hullunud (?) roboteid on keeruline inimesteks pidada, aga kuivõrd nad on enda kinnitusel armastuseks võimelised, siis… mis on see, mida nimetatakse inimsuseks? Jäin mõtlema, et millist teksti hiljuti lugesin inimsuseteemadel, lõpuks meenus Bacigalupi “Mika Model”.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas planeedile saabub asešerif uurima tsirkuseartisti koletut mõrva. Kohale saabudes avastab mees, et sel planeedil on siiani lubatud inimsarnased robotid, mis ometi mujal on keelatud. Valitseb noir õhustik ja viimaks selgub, et roima ohver oli seotud õige tumedate tehingutega ning planeeti ennast valitsevad päris omakasupüüdlikud jõud.

Lugu pole Asimovi Daneeli-lugude uinamuina, vaid pigem Bacigalupi laadis jõhkrate elementidega lugu - ka peategelase käbarad ei käi selle juurdluse jooksul just kõige meeldivamat rada. Heas mõttes üllatav tekst, mis alguse asimovlikkusest keerab viimaks õige noiriks kätte. Mis on inimsuse sisu?

“Pimedus silme ees hajus pisut ning ma tundsin, kuidas veri pähe voogas, aga enne kui ma jõudsin rohkem midagi teha, läbis mu purunenud käsivart tugev valusööst ning ma röökisin valust. Naine väänas mu murdunud käe ebaloomuliku nurga alla ning ma tundsin, kuidas luuotsad selle käigus üksteise vastu kriipisid. Sundisin end läbi valupisarate sihtima, surusin püstolitoru otse ta paremasse silma ja tulistasin. Silmamuna muutus sulanud valgeks massiks ning tilkus mööda naise kaunist nägu alla, aga ta peatunud. Ta lasi mu randme lahti ning kiskus püstoli mu sõrmede vahelt. Ma nägin, et naise parema käe laba rippus kasutult lõhkise juhtmepuntra otsas. Üritasin teda uuesti tulutult jalaga eemale tõugata, aga järgmise asjana tühjendas ta püstolisalve süstemaatiliselt mu paremasse käsivarde.” (lk 76)

Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas