Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Hassan Blasim – Kitsede laul (Värske Rõhk 57, 2019)

Blasim on muuhulgas ühe iraagi ulmekirjanduse antoloogia koostaja, kõikidest edusammudest hoolimata on see senini paari aasta jooksul lõpetamata – eks võiks viimaks otsad kokku tõmmata. Igal juhul avastasin meeldiva üllatusega äsja ilmunud tõlkeloo.

Tekst on Iraagi lähiajaloost, jõudes 1980. aastate oludest (Iraani-Iraagi sõda) 2003. aasta okupatsioonini. Need kaks aastakümmet pole just meelakkumine olnud, seega pole imestada, et tegemist on õige sünge alatooniga tekstiga – taamal on ikka julgeolek ja vägivald, esiplaanil ühe pere üsna traagiline ajalugu.

Blasim jutustab seda lugu loos võttega, mis tekitab päris hea pettekujutelma – ikka ootad, et millal siis peategelase enda lugu tuleb? Aga autor laseb tekstil joosta … proponsioonitult. Tulemuseks pole panoraamne, vaid sümboolne kujund lähimineviku ja tänapäeva Iraagi vaevadest.

Hassan Blasim - The Gardens of Babylon (Iraq + 100, 2016)

Soomes elav välisiraagi autor kirjutab tuleviku Iraagist, mis sisaldab tagasivaateid tänapäeva ja autori enda omamüüti. Kui tänapäeva Iraak on teadagi… väga räsitud paik ning autori omamüüt on peamiselt teda tundvatele lugejatele, siis Iraagi tulevikuvaade on näiteks üpris erinev Anoudi nägemusest.

Blasimi tulevik on hiinlaste hallata. Iraak on Hiina protektoraat, ning kummagi maa inimesed võivad võtta embkumb kodakondsuse. Hiinlaste eestvõttel on ehitatud kuplialused linnad, mis pakuvad turvapaika Maa ökoloogilisele lagunemisele (näiteks Iraagis on meeletud liivatormid ja kuivus). Hiinlased transpordivad puhast vett Põhja-Euroopast, ning vastavalt majanduslikele võimalustele saad vett tarbida kas hädapärasteks vajadusteks või kasvõi basseini täitmiseks - selline ebavõrdsus tekitab muidugi pingeid, ning on veeäärmuslasi, kellele vee raiskamine ei meeldi.

Kuid muidu on kuplialune Baabülon kena koht… seda eriti tänu virtuaalvõimalustele. Inimesed enamasti elavadki virtuaalis ning Baabülon on üle ilma kuulus oma programmeerijate poolest. Loo peategelane teenib igapäevast leiba mänguloojana, tema ülesandeks on luua mänge ajalooliste raamatute põhjal - nii näeb ta vaeva ühe Soomes elanud iraagi autori jutustusega, mis on igati traagiline ja tähenduslik vaade 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kodumaa oludesse. Peategelasel pole inspiratsiooni, kuidas sellest kasvõi igavat mängu luua, ning viimase hädas annab ta (virtuaal)bordellis töötav sõbratar mehele Brasiilias toodetud mõnusitika, mis ronib su peakolusse ja tekitab huvitavaid visioone. Sellest on kasu…

Blasim (kes selle kogumiku koostaja ning kes loodab niisuguse antoloogiaga anda tõuget iraagi nüüdisulmele) on püüdnud luua heatasemelist ulmet, miksides kokku tulevikunägemusi, lähiajalugu ja üksikisiku draamat eri ajajärkudel. Kuigi tuleviku Iraak on pealispinnalt klantspiltlik (kõik see viimase peal tehnoloogia ja virtuaalsus), peitub selle all… iraaklaste traagika, rahvuse kaotus üksikisiku heaolu nimel. Hiina põhimõtteliselt karjatab sealset maailmajagu ning… ei või just kindel olla, et hiinlaste eesmärgiks on omakasupüüdmatult maailma juhtida. Muidugi, mineviku (ehk oleviku) Iraak on tulevikunägemusega võrreldes (või võrreldamatult) hullem elupaik - ja eks osaliselt võib selles vaid iseend süüdistada.