Aivar Lembit - 2003. aasta sula (2016)

Peale huvitavat kõrvalepõiget muistse vabadusvõitluse aegadesse on Lembit tagasi pöördunud tuttavasse keskkonnda ehk lähimineviku Eesti oludesse. Seekord Virumaa aastal 2003 ning sealse politsei tegemised.

Peale taasiseseisvumise esimese kümne aasta segadusi on rahunenud ka Virumaa kriminaalide verine võimuvõitlus, ning mõrvagrupil pole enam niivõrd palju erialast tööd. Et politseisüsteemis toimuvad koguaeg reorganiseerimised (näiteks), nii avastavad käesoleva romaani peategelased uurija Suur ja inspektor Sinivee, et mõrvade asemel peaksid nad pühenduma maksupettustele. Neile määratakse Sinitski juhtum - millalgi üheksakümnendatel pettis see ärimees Eesti Vabariiki kaheksa miljoni krooni omastamisega, mis rikastas meest võltstehingute sooritamisel - kaitsepolitsei ja maksuamet sooviksid seda riigile tagasi saada.

Suur ja Sinivee peavad nüüd seilama üsna tundmatutes vetes, see on ikkagi midagi muud kui mõne mõrvarliku kurjategija jälgi ajada - nüüd tuleb tuhnida paberikuhjades ja arvestada vabariigi säravaimate advokaatide vastukäikudega. Pealegi, nagu selgub, ei pruugi olla ka neljas võim kõige puhtama südametunnistusega olla. Kõik see frustreerib uurijaid - kõikjal on karid ja võimukoridorides valitseb üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine; ning selle jama talumise eest makstakse sandikopikaid. Mis omakorda viib selleni, et äkki… äkki peaks ka mõnel juhul… natuke enda eluolu Sinitski abil kergemaks muutma.

Vahel tundub, et autoril on romaan korralikult läbi kirjutamata, nii tekitab aegajalt segadust, et millal räägib Suur ja millal Sinivee (samas selgub, et iga romaani puhul olen seda mõtet venitanud; ja käesoleval juhul on juba tegemist teise sel aastal avaldatud raamatuga, seega arusaadavalt on autoril käed-jalad tööd täis). Romaani võib pidada üsna traagiliseks, ega peategelased suuremat õnne kogeda saa. Kogenud uurijad on justkui äraaetud hobused, kelle saatuseks on teadagi…

Aivar Lembit – Vaia sõnumitooja (2016)

Tänu Läti Henrikule ja ta kaaslastele on 13. sajand ja muistne vabadusvõitlus teema, mis ei anna eesti autoritele kuidagi rahu. Seiklustest ja rahvusromantikast on vahel eemale kirjutatud, kuid sellest kirjutusviisist lahti saada pole õieti võimalik. Lähiaastatest meenub Raivo Ruusi kaks romaani, aga eks ole veel Hvostovi näidend ning head ja kurja pilav „Malev“. (Kindlasti on veel seda ajaloolist ainest kunstiliselt käsitlevaid teoseid, aga hetkel ei torka pähe.) Nüüd on siis muidu lähiminevikust põnevikke kirjutav Lembit andnud omapoolse vaatenurga sellest muistsest ajast.

Eks 13. sajandi maarahva olemisest (olelusvõitlusest?) lugemine on paras piin – kui just mõnel autoril pole eesmärk alternatiivajalugu või splätterhorrorit luua –, sest on teada, et lõpptulemus on maarahva vaatenurgast jama ja morbiidne. Nii ka romaani peategelane, Vaiamaa (Vaiga) vanem Anno pole just roosiliste tulevikunägemustega – võitlema peab roomausulistega, aga arvatavalt tapetakse maha ja hea on, kui sugu jääb siiski kestma (eksole, geenid). Anno saatuse teeb segasemaks see, et romaani esimeses pooles laseb ta vangis olles end armastusest naiseihu vastu kristlikku abiellu ajada – mistõttu siis hilisemas vaenutegevuses Riia ja orduga saavad need kurjamid sellele ristimisele rõhuda ja Annos kõiksugu kõhklusi õhutada (sest ristitud vanem oleks hea kaupolaadne tööriist). Aga Anno, tema on kokkuvõtteks tõsine rahvuslane, mitte kollaborant, kes oma naha nimel on nõus alla heitma (ja nagu taanlaste ja ordu pingelise suhte tõttu selgub, on vale ristimine vaat et surmaotsus, kui teise võimu ristijate kätte satud – vaid vene vürstidel on maarahva kombestikust ükskõik, neile on tähtis eestlastelt vara omandamine). Anno on taarausuline, aga temasse on ristimisega torgitud naha alla kiuslikud nõelad, mis ei lase tal Meeme-suguseks berserk-võitlejaks muutuda – kuni muidugi olukorrani, kui kõik sillad on maha põlenud.

Autor pole loonud vaid muistset heroilist eluolu, nii on vaatluse all äsjaristitud Vaiamaa rahva laveerimine uue ja vana elukorralduse vahel (mis mõttes said kaks preestrit hävitada paarisaja pagana ees Taara kujud? Kuidas need lihtsalt suu töllakil vahtisid?). Lembit on tähelepanu pööranud Riia ja ordu intriigidele, et kuidas Eestimaa maarjamaastada. Kui järele mõelda, siis raamatu tegelased on üsna must-valged tüübid.

Olulisel kohal on ka eesti vanemate suhted vene vürstidega, kuid eks see ole vana jutt, et kui oleks satutud pikemaks ajaks vürstide mõju alla, oleks eestlaste saatuseks praeguseks kadunud või kaduv soome-ugri rahvakild. Ja eks ole sümpaatia taarausu suhtes – muidugi, võrdluses sellise ristiusustamisega. Kuigi Lembit toetub Henriku kroonikale, on ta jätnud endale ka kunstilist vabadust. Kui romaan algab umbkaudu 1219. aastaga, on romaani lõpetav Tartu piiramine 1224. aasta asemel pigem 1227. aastal (mandrieestlaste viimane kants kaotati, sest Vjatško ei osanud midagi tarka piiramistornidega peale hakata).

Kui romaani sisuline pool on nagu on, siis vormistamise asjus oleks paar etteheidet. Mõnes kohas on nimetuste puhul liigset suure algustähe kasutamist. Mõnes kohas häirib liigne hüüumärkide küllus, mis teeb vähe ettevaatlikuks – et milleks selline dramaatiline emotsionaalsus!? Suuremaks etteheiteks on aga, et autor võiks peatükkide siseselt teksti liigendada (tõepoolest, visuaalselt poleks see hull, kui tekstiosade vahel oleks... tühik), see hõlbustaks oluliselt lugemist. Hetkel jookseb tekst ühes jorus ning tegelaste ja tegevuspaikade vahetumise suhtes tuleb valvas olla – või muidu tabab veider üllatus, kui jutujorus algab korraga hoopis uus teema pihta jne. Aga muidugi, kui autorile on selline lähenemine põhjendatud ja oluline, siis las käia. (Takkajärgi selgub, et Lembiti kahe romaani lugemisel olin samuti nurisenud hüüumärkide ja teksti liigendamise asjus.)

„„Ära karda! Me pole ainukesed, meil on liitlasi meie võitluses ja Taara on meiega!“

„Sa nägid mis Hiiemäe Taarast sai? Preester lõi ta puruks oma mõõgaga, ja mitte midagi ei juhtunud, ei verd ega tuld, ei hakanud maa värisema ega pikne lööma. Jumal, kelle poole me palvetasime, oli ainult puust kuju. Ja küllap need teisedki on seda, kui juba Taara.“

„Ei,“ ütles Anno. „See, mille preester lõhkus, oli Taara kuju, aga mitte Taara ise. Tõeline Taara on hing ja peidab ennast meie südametes. Ta ei ole surnud, ta elab. Nad võivad ju täna viia Alo Riiga ristikooli, aga ta ei jää sinna kauaks.““ (lk 158)

„„Ärge olge rumalad!“ tuli järsku südamest kõmisev hüüatus meeste nõukoda pealt kuulava Hinge rinnast. „Mustkuued ainult ootavadki seda, et meid ükshaaval hävitada. Kui te seda teete, ei näe te enam ei oma lapsi ega oma naisi. Meile ei meeldikski enam selliste meeste naised olla. Kümme korda rohkem oleksin nõus valima surma ja väärikuse, kui taluma, kuidas mingi ilase pilguga mustkuub mind vahib ja käperdama hakkab! Tulge mõistusele, mehed! Ärge hüljake seda, mis meile kallis on! Ärge hüljake oma kodusid, ärge hüljake Taarat, kui te ei taha, et ka tema teist ära pööraks!““ (lk 176)

Aivar Lembit – Üks veri (2010)

Autor armastab hüüumärke kasutada, ja see on ohtlik märk! Üldiselt ma ei saa aru, milleks on ilukirjanduslikul teosel toimetajat vaja (tõlge on teine asi), aga selle raamatu puhul võinuks küll olla keegi, kes rahustanuks seda hüüumärkide tormi. Ja mõnd sisulist aspekti. (No vot, postituse avalõigus vaid üks hüüumärk, ja seegi liigne.)

““Vabandan veelkord!” muutus Jaanika nende sõnade peale päris kohmetuks. “See ei ole nüüd muidugi minu asi end võõrastesse tegemistesse vahele segada!”
“Ärge vabandage!” ütles Andres. “Tegelikult tuli see päris õigel ajal! Aga me võiksime omavahel ka sinatada, olen siin nüüd ju peaaegu igapäevane külaline!”
“Olen nõus!” lausus Jaanika silmadega noogutades. “Kartsin lihtsalt ebaviisakas olla!”
“Ära karda!” ütles Andres talle omakorda silma vaadates.
Jaanika ei pööranud pilku ära.
“Hea küll, kui sa nii tahad!” sõnas ta tasaneval häälel.” (lk 47)

Mõneti on tegemist meessoost vastega Lembele, vähemalt selle raamatu puhul; ja eks lugejate sihtgrupp on vast ka pigem vanemapoolsed raamatulaenutajad. Lugu kahest vennast – Andres ja Kalev, kes on pärit kuskilt väikelinnast (peale Andrese kõrvalpõiget Tartu toimubki enamus tegevusest seal kandis). Kalev on pisut rumal ning unistab rokkarist saamisest ja selle unistuse pärast hiljem täiskasvanuna ei taha tööl käia. Aasta noorem Andres on teisest puust, nohiklik ja õpib advokaadiks. On naised ja trallid ja eluraskused, mis vendi üha enam lahku viib – sest ikka tahetakse teisest parem olla. Autor on arvatavalt vanemast generatsioonist ja sellest lähtuvalt kirjeldab noorte (alla 25-aastaste) hingeelu ja tegemisi üsna, noh, vanamoeliselt (naine peaks kahekümneselt sünnitama – muidu liialt vana jms). Kuigi pagan teab, maailm on lai ja kes teab, mis elu Eesti suurlinnadest väljaspool on. Eks üpris lihtsameelne see tekst on (ai kuidas need hüüumärgid ärritavad!), samas finaal on huvitavalt pretensioonikas ja traagiline, vikatimees niidab kummalisi välju.

Raamatus viidatakse mõnelgi korral majanduskriisile, aga tegemist vast selle üheksakümnendate lõpu mölluga – ühes kohas tuleb välja, et politseiuurija Pudovkin on olnud oma naisukesega abielus umbes kümme aastat ja algas see lustiaeg juba nõukogude ajal (lk 115). Huvitav on see, et vendadel on üpris vanad vanemad. Nii on kolmanda kursuse juuratudengil Andresel (kes võiks olla siis ehk 21-22-aastane (lk 16)) 74-aastane ema ja 78-aastane isa (lk 48), kelle abielu üle neljakümne aasta kestis (lk 53; ehk siis järglased saadi millalgi viiekümnendate eluaastate alguses). Millegipärast on 12. ja 13. peatükk vahetusse läinud – või on autor harrastanud cortazarlikku ajaga mängimist; viited sündmustele, mis toimuvad, mis toimuvad tulevikus ja mis võivad ehk toimuda. Ühesõnaga, Lembiti tekstis on ajakasutus huvitavalt modernne. Vist. Vist! Aga noh, kui autor ähvardab kolme kuuga romaani valmis vehkida (senise kuue kuu asemel), siis soovitaks peale tormlevat kirjutamispalavikku teksti neljandal kuul siiski külma ja võimalikult erapooletu pilguga üle vaadata. Enda teksti toimetamine on nüri ja igav, aga kahjuks vajalik. Arvan. Ent eks iga autori enda asi.

Aivar Lembit – Rong (2009)

“Veiko silitas teda rahustades juukseist. Kuid läbi õhu käelt ninale immitsev kölni vee mahe puhang muutis Juuli veelgi rahutumaks.” (lk 8)

Netist raamatu kaanepilti otsides selgus, et tegemist polegi mulle tundmatu autoriga, blogieelsel ajal olen ta eelmist raamatut lugenud (mis äratas mingeid mõtteid, kuid nüüdseks on need kahjuks ununenud).

Algmuljes häirib pisut konarlik keelekasutus, aga noh, kõigega harjub. Raamatu algul olev armukadedusstseen (lk 9-13) on vinge. Juuli on mentaalselt ebastabiilne naine, verbaalsele vägivallale reageerib ta füüsilise vägivallaga (vähemalt ei tule välja, et ta oma palavalt armastatud poega oleks füüsiliselt karistanud). Hirmuäratavalt mutilik mõttemaailm veel peale selle (vt nt telefonikõne politseinikuga lk 33-37). Võiks arvata, et tegemist on nii 30-40. aastase naisega, siis ta mõttemaailm oleks nagu 50-60. aastase hullu “muti” oma. Peale mehest lahkumist ja poja ärakadumist muutub Juuli käitumine rahulikumaks, ei mingit vägivallatsemist ega afektitsemist enam. Kuni... jõuame raamatu viimase 20 leheküljeni, mis on puhtalt jabur, campi dosimeeter tõuseb plinkima suisa kolmandale pügalale (võileivakoefitsent on muidugi ka). Baaris laamendamine (lk 130-138 jj) on midagi tõeliselt proletaarset, nö üheksakümnendate prolemaailm. Nii mõndagi jätaks siin siiski mainimata, et võimalik raamatulugeja ikka põnevil võiks olla.

Et siis raamat ehk keskealistele või vanematele, hmm, trashi armastajatele? Igasugu möllu ja pisaraid ja veidraid hetki ja tundeid prolede maailmast. Lembit harrastab aegajalt milvilembelikku liigendamata teksti, mis vormivõttena on iseenesest huvitav muidugi; aga vahel jääb pisut mulje autori teksti lõpliku toimetamise puudumisest. Arvatavasti selle kuu jaburaim lugemiskogemus, mis on igati kiiduväärt.

“Pargi servas peatus Juuli ühe kunagi rohelist värvi kandnud, tuultest kulunud puust pingi juures. Ta keeras viskipudeli korgi ja ulatas selle sõnadeta Sassile. Sass lonksas pudelikaelast ja lehvitas tuuleõhku peale. Juuli kordas seda. Ta kannatas esimese löögi kinnisilmi välja ja tundis, kuidas soovitud soojus tema kehasse ja pähe laiali valgus.
“Tont võtaks seda politseid,” tundis ta vajadust auru välja lasta, “sellise vägeva õhtu rikkusid ära.”” (lk 139-140)

urge raamatukogu