Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

August Kitzberg - Räime-Reeda 10 kopikat (Külajutud, 1971)

 

Ennemuiste vist öeldi sellise teksti kohta kirikunali, igal juhul saab siin ligimise armastuse kuulataja partsti vastu nina.

Vallavaene Räime-Reet läks küsima kirikuõpetajalt tõendit, et ta on 70 aastat vana. Kuid kirikuõpetaja ei saa seda niisama välja kirjutada, tal ju vaja mõelda oma pojale ja pojapojale, kes tema asemel hakkavad kirikut pidama, tasuta ei saa seetõttu midagi. Räime-Reedal aga pole sellist raha ning nii ei saa ka tõendit, mille abil saaks vallast moona küsida.

Vanake läheb lörtsisaju kõrtsi juurde, et seal kuskil ehk lubatakse tal ööd soojas olla. Nutvat eite näeb kõrtsist lahkuv musta peaga mees, kes vihastab seda õnnetust kuuldes ning annab Reedale sajarublalise, et sealt saaks kirikuõpetajale kümme kopikat makstud; ülejäänu toogu eideke tagasi. Ja tõepoolest.

Rohkem ei räägi. Kitzberg on siin õige kriitiliselt kirikuisade tegemisi kujutanud, kõik need viisid, kuidas enda kulusid maas hoida ning samas tulusid koguda. Aga … eks see kirikuisa saab ka ninanipsu.

Kristi Reisel - Vein Naanil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Lõbus kelmilugu, kus veider koeralaadne olend Naffi tekitab üha suuremaid jamasid - kõigepealt oma elu päästmiseks, seejärel ühise üksuse nimel. Ainult et see üksuse teine pool on kriminaal, kes valmistas pikalt ette tellimustööd, milleks oli ühelt religioosselt planeedilt mingi väärtusliku eseme varastamine - milleks osutus sarkofaag (ja seda saatev munk).

Munk osutus … Ja sarkofaagis on … Sest noh, süüdimatu (?) Naffi teeb toidu ja üksuse nimel kõiksugu süüdimatuid tegusid, mis ta oma partneri vääramatult surmasuhu lükkavad.

Jällegi, ma ei ole kindel, kas ma seda teksti just hope- või lootuspungiks peaksin, pigem selline lustlik ulmeline seikluslugu, ja sellisena igati meelt lahutav. Eks moraalselt hallist alast tullakse viimaks välja, aga see pole just kivist vee välja pigistamine. Kuid nii või naa, tore lõbustav lugu.

loterii

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - She Commands Me and I Obey (Lake of Souls, 2024)

 

Selle teksti lugemiseks pead küll olema õige sisse võetud Radchi maailmast, või noh, kas siin kirjeldatud koht on üldse osa Radchi impeeriumist või lihtsalt selle naaber?

Niisiis, 12-aastane kloostriõpilane jälgib, kuidas seal lahendatakse võimuvõitlusi sportlikul teel. Selle “kloostri” võistkond, mis võidab pallimängu, selle ülem jääb ellu ja saab võimu juurde (see koht jäi mulle natuke hämaraks, mis võiduga õieti kaasneb - peale ellujäämise muidugi). Peategelase klooster on üldiselt võitja, aga nagu selgub, seekord (või ka varem?) proovitakse veidi ebaausaid võtteid soovitud tulemuse saavutamiseks. Aus inimene ei saa seetõttu muidugi meelerahu (kuigi kloostriülemaks on ta enda vend; kuigi Radchi peremudel on ikka midagi muud kui meile harjumuspärane) või on ta siis lihtsalt tööriist järjekordses võimuvõitluse etapis.

Ühelt poolt on tekst päris vinge - kõik need kõlavad nimed ja igati harjumuspäratu võimukorraldus, aga jah, intriigi jälgimiseks pead olema igati sina peal olema Radchi maailmakorraldusega. Eks omamoodi huvitav seegi, mis on sealses maailmas inimelu väärtuseks - makrovaates on inimesed õige robotlikud.

Juan Rulfo - Talpa (Mehhiko novell, 1981)

 

Peategelane oma vennanaisega veavad oma venda ja abikaasat Talpasse, et sealne Püha neitsi aitaks seda mingil põhjusel mädanevat meest oma haigusest üle saada. Vahel haige küll kahtleb, kas ta jõuab või on sel mõtet, kuid peategelane ja vennanaine veenavad teda jätkama, seda juba pea kuu pikkuseks venivat palverändu. Sest öödel on terved naine ja mees teineteist leidnud ja hakanud jagama armurõõme.

Teekond jätkub, nad satuvad teedel üha rohkemate Talpasse suunduvate palverändurite hulka, haige vend hakkab üha rohkem ära pöörama, leiutades üha piinavamaid mooduseid, kuidas oma usku tõendada. Jõuavadki viimse piirini aetuna kohale ja peagi jumalateenistusel haige sureb. Ning väsinud ellujääjad matavad ta kirikuaeda, nii korralikult kui võimalik, et metsloomad seda lahkunut sööma ei pääseks. Mis edasi?

Nagu näha, ikka selline painajalik lugu, kus nagu pole õieti kedagi, kellele pöialt hoida. Päris naturalism kohe!

Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

James Patrick Kelly - The Pyramid of Amirah (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Jälle üks selline tekst, mis tundub rohkem teadusliku fantastika laadi olevat kui fantaasiakirjandusena. Ehk siis lugu tuleviku või alternatiivajaloolisest Ameerikast, kus religioon harrastab muuhulgas püramiidide ehitamist - kuhu sisse pannakse elama nö jumalikkust tekitav noor tüdruk. Nagu näiteks valiti välja selle loo peategelane Amirah, kes erinevalt paljudest teistest omaealistest ei soovinud saada väljavalituks (ta perekondki oli pigem kriitiline selle religiooni suhtes).

Niisiis on noor tüdruk suletud püramiidi (mida veel ehitatakse) ning mõtleb lähedastele ja sõpradele ja tuttavatele, kes jätkavad oma tavapärast elu ning ehk ootavad Amirah’ nö ülendumist (“jee, meie linnas on püramiid!”), mis on sellise püramiidi “mõte”. Amirah oli noore tüdrukuna koos perega külastanud üht Bostoni püramiidi ning seal koges tüdruk tõesti midagi erilist - aga kuidas küll sai see Bostoni püramiidi müüritud tüdruk seda tekitada?

Lisaks üksindusele on Amirah’ vist esimene menstruatsioon, mille kohta ei ema ega keegi teine õpetanud teda; rääkimata sellest, et püramiidis oleks tampoonide varu vms. Küll on aga sinna kuhjatud nö eluaegne varu maiustusi, lisaks veevärk ja elekter, mis tekitab küsimuse, et kui kaua ta seal õieti elada võiks.

Et selline õige sünge nägemus. Millegipärast tundus lugemise ajal, nagu oleks see allusioon Atwoodi “Teenijanna loole”, aga siinne maailm pole nii meestekeskne (kuigi jah, selline religioosne ohverdamine kohe päris häiriv mitmest aspektist). Antoloogia koostajad on seda fantaasiakirjanduseks pidanud vast selle uskumatu religiooni pärast … kuigi jah, tänapäeva hüsteerias ei tundugi see niivõrd ilmavõimatuna.

Joel Jans, Jaagup Mahkra - Läbi musta kivi (Täheaeg 20, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on kogunenud seltskond Mekasse minekuks. Mis on õige stalkerlik ettevõtmine, sest omal ajal on Mekasse heidetud paar tuumapommi, mille tagajärjel on selle ümber tekkinud kilomeetrite laiune anomaaliate vöönd, kus vaid teejuht oskab orienteeruda. Kuid nagu teejuhile selgub, pole seekordne palverändurite rühm sugugi ainult tõsiusklikest koosnev: veel hullem, neil on Kaaba Musta kivi jäänustega omad plaanid. Teejuhi õuduseks saab nende rännakust painav ja eluohtlik pühaduseteotus.

Otseselt ei saa aru, kui kahjustunud ülejäänud maailm tuumasõjajärgselt on, kas tegu on vaid Iisraeli ja araabiamaailma vahelise konfliktiga (sest hävinud on ka Jeerusalemm, mis nüüd küll ÜRO juhtimise all on hoopiski … kristlaste valduses). Lisaks religioossele konfliktile on autoritele meeldinud kirjeldada seda hävingut, anomaaliaid ja nö tulevikutehnikat (eelkõige siis sõjategevuse tarbeks loodud autonoomsed meditsiinirobotid, mis senini varemete vahel luusivad, et oma vananenud medikamentide abil haavatuid inimesi tahtmatult tappa).

Aga jah, see Kaaba Musta kivi olemus saab autorite poolt vähe omamoodi seletuse.

ulmekirjanduse baas

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)