Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (2013)

Kokkuvõtlikult sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema, kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.

Mis viib edasi mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist (või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.

Kogumiku lõpetab Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah, pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult normaalseid ajaloolisi ülevaateid.

Ühesõnaga, kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head). Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.

ulmekirjanduse baas

Jules Verne - Saladuslik saar (2007)

On sul kunagi nii olnud, et pea nädal pärast raamatu läbisaamist sa igatsed ikka veel seda raamatut? Iga mõne aja takka avastad end mõtlemas selle raamatu lausetega ja järgimas seal toodud mõttekäike ja kahetsed, miks ometi ei olnud see teos paksem. No vast ikka on olnud, kuigi harva. Mind just tabas see harv juhtumus!

Kunagi jooksis ETV-lt sari „Saladuslik saar”, ei mäleta, milline neist, kuid asjast jäi nii nigel mulje, et vaatamata teiste (näiteks isa) soovitustele ma raamatut kätte ei võtnudki. Kuni nüüd: olud olid sellised, et pidin vahtima mitu tundi raamaturiiulit, millest peamise veel lugemata osa moodustas Eesti Päevalehe sari – ja see oli saatuse sõrm! Et polnud tahtmist end raskemate ja mõtlemapanevamate teostega lõbustada, siis „Saladusliku saare” ma valisin, ja jäin päevadeks teose lummusesse. Kaks nädalavahetuse päeva tuli veel teosest eemal veeta, mis põhjustas mitmeid igatsusest tulvil ohkeid selle raamatu järele.

See on ikka üks uskumatu raamat. Ma ei oskagi seletada, mis täpselt selle nii köitvaks tegi, sest väga palju ju ei toimunud, olid seal oma saarel ja ehitasid seda innukalt (mis kohati oli isegi tüütu, igatahes nitroglütseriini, klaasi valmistamise ja mõned üksikud muud keemiaalased täpsed kirjeldused jätsin vahele), ja vahepeal tulid mõned mõistatuslikud seigad, metsloomad, piraadid. Aga nii põnev oli, et kui hea tuttav esmaspäeva õhtul külla tuli, oli kahju, et pidin lugemise katkestama: just tulid piraadid!

See raamatu uskumatus ei piirdu muidugi ülima haaravusega. Kuidas nad seal saarel leiutasid! MacGyver on nende kõrval poisike: luuast rakett, häh, käkitegu, proovi parem asustamata saarele telegraaf sisse viia!

Ja erilist äramärkimist väärib viie saaremehe omavaheline läbisaamine. Ei ühtki tüli, eriarvamuse püsimist, mitte kordagi keegi ei ärritunud teise peale. Nad elasid kõik need kolm aastat (oli kolm?) õndsas idüllis, mida ei häirinud ka kõige raskemad katsumused. Kui viimaks saar õhku lendas (vabandust, et ma ette räägin, aga räägin ka edaspidi, ja tulevane lugeja, jäta siinne tekst parem pooleli), siis istusid nad nagu kukununnud viiekesi (või tegelt oli vist koer ka, kuuekesi siis) viimse kaljurahnu otsas ning närisid õnnetult oma viimseid toidupalasid – ja vähemalt autor küll ei ütelnud, et „ja need olid hetked, mil kannatused tõid sõprade vahele pingeid”, ei, nad lihtsalt olid seal, alistunud oma saatusele. Mis veel parem: pärast seda, kui nende õnnesaar oli õhku lennanud, läksid nad tagasi Ameerikasse (sest päästja laev tuli just õigel hetkel, täpselt siis, kui nad olid pea-peaaegu nälga surnud oma viimse kaljurahnu otsas, ei minutitki, rääkimata päevadest, varem) ja kuna nad olid saanud suures õnnetuses lisaks kõigele muule juhuslikult ka aardekirstu päästa, oli neil raha nagu raba ning mehed ostsid omale Ameerikasse suure maatüki, mis meenutas pisut kadunud saart, ning elasid seal õnnelikult elu lõpuni. Koos. Sõbralikult. Elu lõpuni. Noh, kutsusid teisi ainulaadseid inimesi ka sinna, aga üldiselt nautisid teineteise asendamatut seltskonda. Olid ikka väärt mehed, üllad ja inimlikest nõrkustest vabad. Trehvas. Ja oli ikka süütu aeg see teose kirjutamise aeg, Verne ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks tema tegelasi homoseksuaalsuses kahtlustada. N ei maininudki, et oleks siin ükski naine, isegi noor Harbert (saarele sattumise aegu 16 aastat vana) ei mõtisklenud (vähemalt Verne ei üelnud, et oleks seda teinud) tütarlapse müsteeriumi ümber.

Selle kõige valgel pole muidugi imestada, et teose vältel tuli vaid paar korda ette meie kangelaste mõtisklusi saarelt pääsemise teemal. Ja ka siis mitte just „pääsemise” kontekstis, pigem nagu korraks ära käimise mõttes, et siis oma saarele naasta ning seal elupäevade lõpuni õnnelikult elada.

No muidugi, tegelikult pole raske mõista, et Verne´i idee oli ilmselt kujutada inimest kui looduse krooni ning kuningat, teda kui kõikvõimsat olendit, kes ei murdu saatuselöökide all, ja teose üks idee oli kindlasti see, et inimene võib saavutada oma teadmiste ja oskuste abil kõike. Inimene on loodusest kõrgem (järelikult sellest siis ka eraldiseisev?), inimene valitseb teda ümbritsevat maailma. Noh, inimene on põhimõtteliselt jumal. Arusaadav, 1875, mil teos kirjutatud, olid tehnika ja tema imed end juba piisavalt tõestanud, et näidata kõige võimalikkust (ja polnud enda negatiivseid külgi vist veel üldse avaldanud). Raamatus tuli ette ka mitmeid tegelastevahelisi vestlusi sel teemal ning kõigest kumas läbi vankumatu usk inimmõistuse piiritusse. On vist juba äraleierdatud, et eks Verne oli ka üks kergemat laadi prohvet oma töödega, mis rääkisid reisidest vee all, kosmoses ja õhus – kuigi taolised reisiideed käisid ilmselt juba pikemat aega rahva suus ringi. Näiteks allveelaevad olid Verne´i ajaks juba mõnda aastasada mingil kujul olemas olnud. Nii et see prohveti teema on minu arvates natuke üle pakutud. Samas, mina pole kohane 19. sajandi tehnikaprohvetlust kommenteerima.

Nagu eelpool mainitud, sattus mulle kätte EPLi väljaanne. Õudne!, võib kokkuvõtvalt selle kohta öelda. Kirjavead, kirjavead, kirjavead! Nii hooletusest kui teadmatusest. Ma ei tea, kuidas nad neid raamatuid välja annavad, kuid pakuksin, et võtavad vana teose ning trükivad selle peatükk peatüki haaval arvutisse ja saadavad siis trükikotta – muidugi ilma, et kellelgi oleks aega veel korra ümbertrükitu läbi lugeda. Spellerit on nad vähemalt korralikult kasutanud, kuid speller just jätabki sisse sellise asja nagu „seitsme või kaheksajala kaugusel” (kahjuks pole mul teost käepärast, et viidata lehenumbritele; ja teos oli nii põnev, et ma ei suutnud lugemist väljakirjutuste tegemiseks katkestada). Ahh, ja need komavead! Muidugi pole EPLi (vähemalt sellel) raamatul märgitud toimetajat – arusaadav, kui toimetajat polegi. Ja kes see jaksaks ikka toimetajat palgata, kui teose hind on 66 krooni (oli vist 66).

Aga päriselt, kõigele kriitikale vaatamata, isegi kirjavahemärkidele vaatamata, see oli võimas teos. See oli nii haarav ja põnev, et kirgastas mitmeid päevi minu hallis nädalas (no võrreldes sellise põneva maailmaga tundub minu oma hall). See kummitab mind siiamaani ja mõtlen tõsiselt, kas peaksin oma madalatele kirgedele järgi andma ning raamatukogust „Kapten Granti lapsed”, „20 000 ljööd vee all” või mõne muu Verne´i teose laenutama.

Ebe Padu – Kolmekümneaastane kapten (2011)

Tagakaane tutvustuse järgi hõlbustaks kindlasti selle raamatu lugemist Verne'i “Viieteistkümneaastase kapteni” tundmine, aga kahjuks ma ei mäleta sellest tuhkagi. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane Leonella sõidab esmakordselt Rootsi, aga juhtub nagu nii, et üks hetk asub reisilaev uppuma. Neiu päästab madrus Jaanus, kellega koos Läänemerel hulpides satutakse äkitselt laevale, mis kuulub kuulsale piraadile Dick Saldile ja ta kurikuulsale kambale. Noormees ja neiu, tõepoolest, vangistatakse. Dickil sünnib põnev otsus viia oma isale – Jeemeni šeigile – see neiu seitsmendaks abikaasaks ja noormees kaugele lõunamaale tööorjusse, kõik see lepituseks või nii. Leonella ja Jaanus satuvad ärevusse – neiu ei taha seda vanamehenässi oma käperdajaks ja noormehelgi paremat teha kui orjana rügada. Nojah, piraadid asuvad tagasiteele Jeemenisse (vahepeatusega Londonis), ja seda siis ümber Aafrika purjetades (logistiliselt tasub tõepoolest nii kaugelt põhjast orje muretseda). Aga. Piraatide hulgas on kaks kurjamit, kes soovivad Leonellat vägivaldselt omada. Dick ei ole üleüldse nõus, tema tahab isale tipp-topp korras naist (võiks öelda – võõrasema) viia. Kurjamid solvuvad ja teevad mässu ja saavad laeva endale. Dick ja ta sõbrad ja Jaanus visatakse paati Aafrika külje all, Leonella on meeleheitel – mis temast saab nende kurjamite kätes?!? Ta hüppab merre. Tõesti, nii juhtub. Loovib lainetel niikaua kuni Dick ja Jaanus ja semud ta merest paati korjavad. Jõutakse Mustale Mandrile ja asutakse Gabonist Egiptusse rändama, et sealt lennukiga Jeemeni kihutada. Plaanid ikka samad – neiu nässile kaasaks ja madrus orjaks! Kuidas see lugu edasi läheb ja mis veel Lõuna-Ameerikas sai, sellest lugege ise.

Padu ei kuulu just osavaimate sõnameistrite hulka. Kui eelmise raamatu puhul oli selline lihtsameelne väljendumine huvitav ning aitas suurendada hirmsa loo õõva, siis siin paneb see kukalt kratsima ja mõtlema, et kas kuulus kirjanik Põder hoidis toimetajana veel suurema monotoonsuse ära (või mida ta üldse toimetas). Leonella on, võiks öelda, kergelt rumal ja psüühiliselt ebastabiilne kangelanna, tema äsamisi ja kriiskamist on pika peale raske taluda. Jaanuski oma intellektuaalsete võimetega on pigem häbiplekiks merekooli kuulsatele kasvandikele. Kahju, et ei hakanud raamatu algusest kokku lugema neiu ja noormehe erinevaid (ja sarnaseid) põgenemiskatseid ja selle käigus oma vangistajate peksmisi, see katsete arv on kokkuvõtteks kindlasti muljetavaldav. Tekstil puudub igasugune psühholoogiline usutavus, lugu on kui sajanditagune põnevusjutt noortele lugejatele. Aga – ei saa autorile öelda, kuidas ta kirjutama peaks, see on tema enda asi; lugejana kas nokid rohkem või vähem kaasa ja kõik.

Alljärgnevalt ohtralt tsitaate raamatuga tutvumiseks.

“Just siis tõstis Dick nagu juhuslikult pilgu üles ja vaatas aknasse, mille taga oli Leonella. Nagu hirv hüppas naine aknast eemale vastu teist seina ja tema süda peksles, nagu oleks ta näinud madu.” (lk 33)
“Jalutanud elava liiklusega ja rahvarohke tänavani, nägi ta üht politseinikku kõnniteel seismas. Ta tahtis juba tema juurde minna, kui märkas, et politseiniku ainsateks relvadeks olid raadiosaatja, gaasiballoon ja kumminui ning mitte mingit relva, mis pauku teeks. Oli mõttetu tülitada rutiinse rahuga harjunud politseinikku, see võis ainult asja hullemaks muuta.” (lk 34)
“Vana naine vatras kogu aeg oma surmast, nii et Leonella mõtles, et temagi oleks võinud surnud olla, oleks võinud koos laevaga merepõhja minna, siis ei oleks ta pidanud end praegu võõral maal ilma dokumentideta mingite kurjade meeste eest varjama, kes tahtsid tema elu täielikult ära rikkuda.” (lk 41)
“Loomulikult oli ta sellest teadlik, sest Eestiski oli naisi, kes alandasid naissugu oma ihu müümisega, kuid seal oli see kõik ainult jutt, siin aga nägi ta oma silmaga ehtsat musta prostituuti. Leonella mõtles, et maailm on ülekohtune paik, kus naised on sunnitud laskuma nii madalale, ja et teisal jälle röövitakse naisi ning sunnitakse neid vägisi meestega vahekorras olema. Maailma suurim probleem näis olevat seotud just naiste tagumikuga.” (lk 79)
“Kui Ray juba liikumatult maas lebas, krabas Leonella, ikka veel viha täis, tal kahe käega turjast kinni ja lohistas ta trepist üles tekile. Seal veeretas ta mehe reelingu serva ning toppis selle vahelt läbi, nõnda et mees lõpuks vette kukkus. Leonellat nagu ei huvitanudki, mis Rayst edasi saab. Sest ta oli kahtlemata halb mees, kuna tal oli plaan Leonellat vägistada, ja kuna mehed, kes naisi vägistasid, ei hoolinud ükski naiste tunnetest ja sellest, mis neist naistest edasi saab, siis ei hoolinud Leonella antud juhul ka Rayst – kas ta pääseb kaldale või ta langeb siinsete krokodillide saagiks. Selline mees oli Leonella meelest rämps ega olnud paremat saatust väärt.” (lk 123)
“Dick soovitas Leonellal igaks juhuks mitte aknast välja vaadata, et röövlid tema pärast autot ründama ei tuleks. Leonellal oli niigi hirm metsikute mustade meeste ees ja ta puges nii varju, kui sai, tundes samal ajal südames tohutut ahastust ja nutuvajadust, ikka sellepärast, et tema kui naine ei võinud rahulikult mööda maailma ringi rännata, vaid pidi kartma kogu meessugu. Leonella arvates oli maailm naiste suhtes ebaõiglane. Korra kihvatas tal soov revolver haarata ja tulistada nende kaabakate pihta.” (lk 128)
“Lennuväljal ütles Leonella Dickile vaikselt, et ei unusta teda, ja kui Dick küsis, kas Leonella tahaks temaga abielluda, vastas naine, et mitte iialgi ei tahaks ta elada Jeemenis, kus naised ainult sünnitavad lapsi ja lähevad paksuks ning kannavad selle paksuse varjamiseks musti ürpe. Et tema tahab elada ainult Eestis.” (lk 161-162)
“Leonella istus lennukiistmel ja mõtles möödunule. Kui kiiresti oli ikka aeg lennanud. Alles see oli, kui ta oli noor ja Jaanusega Aafrika-retkelt koju saabus, ja nüüd oli aeg juba nii kaugel, et ta tütar Helle on seitsmeteistaastane, isekas ja iseteadlik kaasaegne teismeline. Pärast koju naasmist oli Jaanus tahtnud, et Leonella temaga abielluks, kuigi teadis, et Leonella südames on esikohal kapten Dick. Aga võib-olla ei teadnud ka, arvas, et ainult alateadvuses oli see tal kõik alles. Või teadis küll ja ka seda, et kunagi ei saa Leonella abielluda Dickiga, sest tema kodumaa on Jeemen. Ja sellise kindla teadmisega abiellus Jaanus Leonellaga.” (lk 163)
“Samal ajal nautis Leonella ilusat vaadet, ta lihtsalt istus toolil ja imetles vaikides võõrast ja ülevat linnamaastikku. Jaanus istus tema kõrval ja vaikis samuti. Kuid tema vaikis sellepärast, sest naine vaikis. Kuid Jaanusel polnud siiski kuigi kannatlikku meelt vait olla.” (lk 168)
“Nähes, kuidas kõik asjad värisesid ja mõni maha kukkus ning kuidas maja tundus koost lagunevat, seisid nad tardunult keset põrandat ja ootasid, mis küll edasi saab. Nende puhkust oli segama tulnud tülikas maavärin.” (lk 169)
“Leonella südamest käis kade kihvatus läbi, kui ta mõtles, et äkki Kristal õnnestub tulevikus Dickiga abielluda. Jaanus seisis keset põrandat ja jälgis naisi, kes suurema prao juures tunglesid ja püüdsid üksteist eemale lükata, et paremini Dicki näha. Ta vaatas ja mõtles, et mis küll Dicki juures säärast on, mida temal ei ole. Ta oli ju Dickist juba noorena pikem ja tugevam, aga see nähtavasti ei lugenud midagi.” (lk 186)

Raamat lõpeb niivõrd ränga seebiooperliku finaaliga, et paneb tõepoolest ahhetama ja veelkord loetut ümber hindama. Võibolla on siiski tegemist Verne'i ja muud seikluskirjandust ülimalt parodeeriva tekstiga? Ei tea, müstika, mõistusel on sussid püsti. Kui see on paroodia, siis välja kukkus päris camp. Kui pole paroodia, siis, ma ei tea, vast tegu hommage'ga.

Jules Verne – Viis nädalat õhupalliga (2000)

Viis, kuidas Verne stereotüüpseid tegelasi loob, on suisa armas. Üks hetk tabas hea meeldetuletus, kui väiksed olid 19. sajandi inimesed (ehk aastal 1862) – raskeim mees kaalus 65-70 kilo, kergeim 50-55 kilo (lk 19). Oh, ja maailm kus pole Suessi kanalit, Sansibari sõitmiseks tuligi ümber Aafrika purjetada (ja hiljem selgus, et millegipärast arvasin Sansibari paiknevat Etioopia kandis ning oh seda imestust, kui seiklejad püüdlesid ekvaatori poole, et põhjapoolkerale tagasi jõuda (lk 56)). Verne'i aafriklased on teadagi möirgavad ja arad ja salalikud ja verejanulised metslased. Teener Joe'd paistab vaevavat maniakaaldepressiivsed hood, tema tunneteskaala paiskub äärmuste vahel nagu piire mittetunnetaval põnnil (ja Joe kangelastegu lk 100 on, noh, juveeliks kroonil või nii). Läbinisti helge kolonialistlik maailmapilt, rõõm avastada ja allutada tundmatut. Peale mitmeid hädaohtlikke seiklusi jõutaksegi vist sihtkohta, nagu ikka, purupaljaste aga igati õnnelikena. Ühesõnaga igati lapsemeelne ajaviide.

Huvitav oleks lugeda, milline näeks välja Verne'i naiivsus tänapäeva martinliku fantaasiakirjaniku käes.

baas