Barbara Cartland – Suudlus Roomas (1996)

Tegemist ehk Cartlandi varasema perioodi romaaniga, sest tekst on päris ilukirjanduse moodi, pole vaid lihtlausetega masinlikku ladumist. Väikest kaasaelamistki! (Kuigi, kui naistegelasel on raske hetk, siis hakkab autor suvaliselt kolme punkti kõnesse toppima, tekib selline hakitud hingeldamine – aga mehed on kaljukindlad, nemad nii ei räägi!) Lugu iseenesest on tore ja kaasatõmbav ja kas nüüd just mõtlemapanev.

Vaesunud maa-aadli neiu (kena, tark & hea südamega) Alina Langley jääb õnnetumal kombel vaeslapseks ning avastab, et armsatest vanematest on mahajäänud ports võlge. Ta müüb asju jne, aga noh, tulevik näib ütlemata tume ja guvernantlik, majagi laguneb ja tolmab. Ühel päeval on aga ukse taga lapsepõlvesõbranna, varakate ülikute järeltulija kaunis Denise, kes vajab hädasti abi – nimelt on ta suutnud lasta katkeda Londonis kihluse ja nüüd ilgelt kahetseb enda ülemeelikust ning tal on vaja sõita hopsti Rooma, et nukker ekskihlatu üles leida ja taas ta oma lämbesse armuvõrku mässida. Aga selleks ihasõiduks on vaja niisugust mõistvat seltsidaami, kes laseks Denise'l vabalt noormehega sebida (sest sugulaste määratu oleks kindlasti muudkui siivsalt noorte juures). Denise pakub Alinale, et see võiks olla selleks abivalmiks seltsidaamiks – kehastudes Alina kuu aja eest surnud emaks (väga noorusliku välimusega naine!), kelle surmast Denise'i sugulased veel ei tea ja nii näiks kõik viks. Peale suuri kõhklusi vaene neiu soostub ettepanekuga – ta saab tasuks raha ja riideid ja pealegi harukordse võimaluse hurmavat Roomat külastada. Ning muidugi armastust aidata. Asjal on üks ebameeldiv aga, nad peavad reisima koos Denise'i sugulase lord Tevertoniga, kes sõidab Rooma valitsuse eriülesannet täitma (ühtlasi on ta sunnitud sugulasele ja selle seltsidaamile öömaja pakkuma). Ja kena lord on naistega üks pahatahtlik käituja, ikka võrgutab ja jätab maha. Nojah, jõutakse Rooma, Denise saab kihlatu tagasi püünisesse ja Alinale (kes kehastab oma nooruslikku ema) hakkab pidulikul õhtusöögil ägedalt külge lööma nurjatu vürst Alberto.

““Te erutate mind!” sõnas vürst. “Ja ma tahan ka teid erutada. Te olete kas tõeline jäätükk, nagu enamik inglannasid, või ma süütan teie südames leegi!”
“Ma... ma olen jäätükk!” hüüdis Alina.
Ta püüdis mehe kätest vabaneda, kuid tulemusega. Vürst oli temast tublisti pikem ja väga tugev.
“Ma tahan sind, Alina!” rääkis ta kirglikult. “Ma õpetan sulle armastust, tulist, kirglikku itaalia armastust. Sellel pole midagi ühist nende lastevallatlemistega, mida inglased armastuseks nimetavad.”
Mehe nägu oli tema oma lähedal. Taibates, et mees hakkab teda suudlema, karjatas Alina ja püüdis tema sülelusest välja rabelda.
“Ei! Ei! Kuidas te... võite nii käituda?! Me ju alles tutvusime!”
“Ma olen sind miljon aastat tundnud! Ma olen otsinud sind sellest ajast peale, kui meheks sain, ja lõpuks olen sind leidnud!”
Ta huuled puudutasid neiu õrna põske. Alina karjatas taas. Mees pigistas teda veelgi tugevamini. Neiu taipas, et kõik pingutused on asjatud ja ta ei pääse lahti. Äkki aga kostsid täiesti ootamatult venitatult lausutud sõnad:
“Mulle näib, leedi Langley, et kohe algab meie tants.”” (lk 57)

Alina päästab Alberto käest... lord Teverton! Kes koguni suudleb teda hetkeks külmade huultega – esmakordselt kogeb üleelatust vapustatud Alina, mis see suudlus üleüldse on ning mis tundmusi see meeltes ja kehas tekitab. Piinlik on, aga mis siis ikka! Järgmisel päeval jalutavad Alina ja lord Colosseumis ning õhtul tuleb mehel taas neiu (või õigemini Alina ema?) ihara Alberto küüsist päästa. Ent korraga peab Denise'i kihlatu päevapealt tagasi Londoni kiirustama. Ja sinna kolmekesi suundutaksegi, noorpaar abielluma ja taasnoorenenud Alina tagasi maakohta unustusse. Kas lord Teverton mäletab Alinat peale tollega Roomas koos veedetud aega? Kas selgub, mis rolli mängis Alina oma sõbranna mehevõtuplaanis? Milliste naiste embusse lord Teverton tõttab? Kas Alina jääbki üksi rõskesse maamajja nukrutsema? Raske öelda.

Barbara Cartland – Ematiigri taltsutus (2006)

On aasta 1826 ja ematiigriks on kaunis ja siivas ja meeletult rikas 20-aastane orb Malvina, kellele pea iga päev mõned abieluettepanekud tehakse. Aga abielueas neiu otsib tõelist armastust, kellele pühenduda. Ta ei leia seda. Ükskord mõisa lähedal metsas kõndides kuuleb ta miskit kummalist:

“Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.” (lk 18)

- kuidas on võimalik oravate sahinat kuulda, on nagu noh, uskumatu, aga... ühtäkki ilmub ta ette kaunivõitu mees – kes on naabermõisa kaua kadunud poeg! Naabritel alati pinev vahekord olnud ning see lord Flore on vaene ja ülbe ja aus ja teatab otsekoheselt, et tema küll Malvinat ei kosi. Neiu saab häiritud sellest otsekohesest jutuajamisest, aga siiski nad peagi sõbrunevad ja hakkavad ühist äriprojekti ajama. Kuni juhtub midagi hirmsat – Malvina uimastatakse ühe nurjatu kosilase poolt ja see tahab naist häbistades teda endaga abielluma sundida. Mis siiski ebaõnnestub, sest lord Flore kappab teda päästma. Malvinal veab ja ta saab oma elu esimese suudluse. Järgmiseks tuleb Indiast saadik, kes teatab lordile, et nüüdsest saab ta ühest sealsest teemandikaevandusest 10% tulu iga kaevandatud teemandi pealt – mistõttu seni vaene lord Flore osutub korraga püstirikkaks. Tuleb välja, et on puhkenud kahepoolne armastus, mida tuleb siduda abieluga.

“Lord Flore'i hääl oli väga sügav ja ta vaatas Malvinat sellise pilguga, mida veel ükski naine näinud ei olnud.
“Rikas pruut või ematiiger,” ütles ta, “ainus asi, mis on tähtis, on see, et sinust saab – minu naine!”
“See on... kõik, mida ma... tahan...” vastas Malvina.
Siis suudles ta Malvinat ja nad oleksid justkui taevas lennanud.
Ei olnud pahandusi, raskusi, kurja, vaid ainult armastus ja kirgas valgus, mis tuli nende südameist.” (lk 196-197)

Tegelaste siseilma jälgimine tekitab üsna retarded tunde – mitte et nad kuidagi imelikud oleks, vaid see autori võimatult ilukirjandusvaene väljendumine. Laused kui tellised, mis üksteise peale seatud. Tegemist pole niivõrd klišeedega, vaid... mingi kirjeldamatu tundetühjuse, emotsioonitusega. Mis on iseenesest huvitav lugemiskogemus, selline võiks välja näha näiteks arvutiprogrammiga loodud kirjandus. Või midagi sellist. Muidugi, tegemist on vast Cartlandi ühe hilisema loomeperioodi teosega, sellest ehk automaatsus.