Glen Cook – Bone Candy (Shattered Shields, 2016)

See on nüüd neljas kogemus Cooki ja ta Black Company sarja lühiproosaga, ning mingil hägusel moel hakkab Cooki juttudest kujunema arusaam – tekitatakse mingi cool ja pingeline olukord, millele siis järgneb hägune või poolpidune lahendus. Sellistel lahendustel on vist kaks võimalikku põhjust – kas lood on niivõrd romaanidega seotud, et asjatundmatul lugejal jääb lihtsalt teavest puudu, milega juttude lõpplahendusi mõista; või siis Cook on... mitte just teravaimate lahenduste pooldaja. Või lühilood on liialt sprindid ta voolavale sulejooksule, ei jõua õiget hoogu ega hüpet sooritada kui peab juba pidurdama.

Nii ka selles loos – punutakse kõvasti intriigi selle ümber, et Black Company juurde on saadetud nö inspektor ihukaitsjaga, kuid tegelastele jääb arusaamatuks, mis õieti selle inspektori ülesandeks on. Veel hullem – vihatud külalist tabab salapärane mürgitus ja paistab, et Black Companysse kuuluvad võlurid on sellesse segatud (samas on need võlurid jäljetult kadunud). Noh, ja lõpuks saabub miski veerandpidune finaal (Lady!), millest ei saa õieti midagi aru.

Arvatavasti on minu haakumatus põhjustatud sellest, et olen Black Company maailmast vaid neid vinjette lugenud, suurem pilt on täiesti adumatu. Mis viib edasi mõttele, et Cooki lühilugude tarbimine on olnud väga kleenukese kasuteguriga, vaid üksikud langenud lehed arvatavalt viljakandvast puust. Või on see mu ettekujutlus.

Glen Cook – Tides Elba (Swords & Dark Magic, 2010)

Õnnetuseks loen Cooki sarjalugusid tagurpidi järjekorras, alustades kõige värskemast – mis siis osutub kronoloogiliselt kõige hilisemaks. Käesolevas loos on Black Company veel kõikvõimsa Lady teenistuses (nagu üks blogi teavitab, on tegemist looga esimese romaani tegevusele järgsest ajast; vast usaldaksime seda infot); “Shaggy Dog Bridge” ja sellele järgnev “Bone Eaters” (kus meenutatakse korra praeguse loo toimumiskohta, Aloe nimelist linna), nendes lugudes ajab Lady juba neid taga.

Kolmas Black Company lugu ja kolmandat korda ma ei saa nagu õieti pihta, et mis ma nüüd õieti lugesin, milles see intriig seisneb, kuhu see episood nüüd õieti omadega jõuab. Seekord puhkab Must Kompanii palgatööd tehes Aloes ja juba kolm kuud pole õieti midagi eluohtlikku juhtunud, mis on muidugi tervitatav viis molutamiseks (ja eks kompanii palganud linna majandus niisamuti kosub palgasõdurite palgakulutamisest). See olukord kohe muutub, sest palgasõdurite peakorterisse on lendava vaibaga kohale saabunud Limper, kes on kompanii tööandja Lady erisaadikuks. Limperiga on Mustal Kompaniil keeruline ajalugu (küllap sellest siis esimeses romaanis juttu), ning mõlemad osapooled eelistavad, et teist üleüldse ei eksisteeriks – aga noh, hetkel on mõlemad Lady teenistuses, seega otsest vaenutegevust ei saa kumbki lubada. Limper toob käsu, et siit linnast kinni püüda üks mässuliste juht nimega Tides Elba, kellest pole Must Kompanii kuulnudki, linlastel pole niisamuti aimu, kellega võiks tegemist olla. Siiski idenfitseeritakse võimalik kahtlusalune, tehakse plaanid selle naise püüdmiseks ja ühtlasi Limperile käru keeramiseks – ja niisamuti kanda hoolt, et Limper neile ära ei paneks.

Nagu ikka, on lugu täis erinevaid stiilseid kurikaelu, kes omavahel nagistavad ja viimases hädas kamraadideks on. Igasugused viited varasematele seiklustele, millest mul pole romaane lugemata aimugi. Ja nii see lugu veereb ja veereb oma lõpuni, kuni siis viimaks ei saagi aru, mis see lõpplahendus siis on (no ükski Cooki lugu pole lõppenud just happy endiga, pigem ikka nii, et on jätku oodata sellele kannatuste riuklikule teele). Muud muljet ei tekigi, kui et see Black Company maailm on parajalt nurjatu, ning jõud, mis seal tegutsevad, on elust suuremad jne. Aga... mis veel? Paganatki ei saa aru, mis malemäng õieti toimub. Ühesõnaga, tekst neile, kes Cooki romaanidega tuttavad, muidu paneb üsna nõutult kukalt sügama.

““I'd tell you you're full of shit but you don't need the special memo. You know that taste in your mouth.”
He was going to come down on me for something?
“You been putting on a show of being as useless as the rest of the these dicks. But when you're supposedly off whoring or getting fucked up you're usually really somewhere poking into the local history.”
“A man needs to have more than one hobby.”
“It's not a hobby if you can't help yourself.”
“I'm a bad man. I need to understand the past. It illuminates the present.”” (lk 54)

ulmekirjanduse baas

Glen Cook – Shaggy Dog Bridge (Fearsome Journeys, 2013)

Targem oleks alla anda ja enne lühijutte lugeda Black Company romaane, et sellest maailmast vähe adekvaatsemalt aimu saada. Sest näiteks käesolev tekst on krüptilisem kui esmatutvus. (Üks postitus arvab, et see lugu on osa uuest romaanist.) Siin siis Black Company tagaaetava osas ning nad on sattunud närusse seisu – nende ees on hiiglaslik Lõhe (mis põhjusel see ilmatuma maalõhe tekkinud... ehk mingi ürgne võlujõud möllanud?) ning Lady võlurid ja väed on nende kandadel. Aga nagu ikka, korraga avastatakse üks tee, mis on muidu maagia abil varjatud. Ja tee viib sillani – otse üle Lõhe! Väga kahtlane värk... ning selgubki, et selle maagia taga lösutab Master, kel Ladyga oma arved ajada. Croaker ja semud on jäämas kahe tule vahele... kui korraga pakub mõningast koostööd Masteri üks vangistatud võlur (või mis täpsemalt see “Taken” on). Ent...

Ühesõnaga, vähe segane lugu. Croaker ja semud on enamuse ajast luureretkel ning püüavad leida väljapääsu Lady käsilaste käest. See tundmatu jõud, kellega nüüd kokku puututakse, on õige kummaline (ja tugev, nagu selgub Lady käsilastega kokkupõrkest), ning arvatavalt minevikus kõiksugu vägitegusid teinud. Eks Croakeri seltskonnas pendeldavad kõiksugu küünilised ja sarkastilised märkused siia ja sinna, keegi pole püha lehm (kuigi – käsk on täitmiseks).

ulmekirjanduse baas

Glen Cook – Bone Eaters (Operation Arcana, 2015)

Esmakordne kokkupuude Cooki ja Black Company sarjaga, mis tundub dark fantasy kontingendile vägagi konti mööda olevat. Keegi kuskil mainis, et see jutt peaks toimuma romaan “The White Rose” ajastul, mis mulle ei ütle kohe mitte midagi. (Kui veel midagi mõelda, siis dark fantasy kah tume ala.)

Lugu siis umbes sellest, kuidas Black Company riismed satuvad kokku ühe nö noortekambaga, kes neid palgasõdureid justkui ründaks, aga ei saa sellesinatse tegevusega suurt hakkama. Osa kampa võetakse kinni, üks Company mölakas püüab noortega koos tegutsevat tütarlast vägistada, aga ei saa sellega hakkama. Sest selgub, et selles tütarlapses on peidus vägagi erilised maagivõimed, ning neiu satub Croakeri hoole alla (kes ühelt poolt rõõmus, et nii andekas õpilane, aga teiselt poolt...). Millegipärast lõpevad ka Impeeriumi rünnakud, kuulu järgi lakkuvat need haavu enne uut kampaaniat. Ja millegipärast liigub Black Company ühes kindlas suunas, hoolimata püüdlustest seda marsruuti muuta – hommikul paistab päike näkku ja turjale. Kuni... jõutakse külani, kus vaimud söövat inimesi. Olukord paneb kukalt kratsima.

Nagu öeldud, tundmatu värk selle sarjaga. Vahel on Cooki võrreldud Abercrombiega, ja tõesti, miks mitte, kuigi Abercrombie teine triloogia on samas üsna maagiavaba. Eks tekst ole selline, et teoseid tundmata mõjuvad need tegelased stiliseeritud poosidena (kuigi autor iseloomustab / tutvustab neid kuigivõrd). Millegipärast arvasin, et Cookil rõhk rohkem actionil kui neil maagiavärkidel.