Kadri Pettai: Jaanik (a)

Lihtne ja ehe nagu vanilliplombiir pulga otsas. 
On hästi tore, et noortekirjandus pakub ka sellist ema nagu Triin: lahedat, sõbralikku, omast, hoolitsevat, armastavat ja ometi mitte korralikus paarissuhtes või vähemalt ammu abielus olevat. Loen seda raamatut ja selgelt samastun Triinuga, ta on nii eluline. 
Samas ainult Triiinust poleks põnevat lugu saanud. Selleks on Jaanika. Kuna see on raamat, mis EI viskle vahepeal "noortekirjanduseks" peetava kirjuta-kõigest-hirmsast-mis-pähe-tuleb-ja-keera-kaks-vinti-peale-ülesande käes, vaid ongi täiesti normaalse tooni ja õhkkonnaga lugu, on vaja probleemi, mis EI oleks "kellegi hukkumine-kadumine".
Mis annab hea probleemi? "Ema, aga kes mu isa ikkagi on?" näiteks. 

Jaanika on igati meeldiv ja usutav, helge ja selge seitsmeteistkümne aastane piiga, kes ei tea midagi oma isast - ja nüüd tulevad nad elama ema vanasse kodukanti, kust too lahkus umbes täpselt Jaanika sigitamise järel.
Õige aeg ja õige koht, kust otsida, eks?

Otsingud võtavad päris ootamatu pöörde, kui selgub, et Jaanika kuuleb ja isegi näeb kohalikku majavaimu Tobiast. Metsas elavaid haldjaid ja tiigis elavaid näkke. Miks? Kuidas? 
Ja Triin on küll armas ja hea, ent Jaanika muretseb ta pärast veidi. Millal ema üldse viimati seksis?
(Minule oli see teismepõlves täiesti tuttav ja arusaadav küsimus. Ehk mina pole kunagi aru saanud ei nendest, kelle jaoks viis või kümme aastat vanemad kaaspeaolisedki juba vanainimesed on, ega nendest, kes oma vanemate voodielu peale mõeldagi ei või, sest öäkk.)

Et kogu lugu viimaks "Suveöö unenäo" stiilis romantiliseks komöödiaks kujuneb, ei peaks üllatama. Ent ma üllatusin siiski ja mulle see magusus meeldis. 
Ka emadele kuluvad vahel happy endid ära. 

Loetud raamatud
Triinu raamatublogi
Loteriis varem
Blogistaja

Tark sein ja raamat
Filmid ja raamatud
Raamatusõltlane

Meelis Friedenthal, Martin Kirotar, Krafinna, Kadri Pettai (Täheaeg 14, 2015)

Meelis Friedenthal “Võõras jumal”

Ohjah, on üks kummastav näide veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal, mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem, üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega. Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on? Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist kurja teinud.

Lugu on igati veider ja see on muidugi tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea. Omapärane värk.

Martin Kirotar “Seeme”

Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused, ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata? Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah, lahendus saabub oma ilus ja koleduses.

Krafinna “Sinised silmad”

Kogumiku esimene täiesti maine lugu, on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.

Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab märjaks ja sõgedaks.

Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”

Eks Pettai on kirjutanud paremaid lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii edasi.

Kadri Pettai – Jaanik(a) (2012)

Jaanika ei tea, kes ta emale Triinule Jaanika tegi. Triin ka ei tea täpselt, tunnistab viimaks ema tütrele. Kogu tegevus selle saladuse lahenemiseks võtab raamatus aega vähem kui nädala – 35-aastane Triin jääb juunis töötuks ning otsustab siis 17-aastase tütrega Lasnamäelt endisse kodutallu tagasi kolida (tuttav pakub oma turismitalus emale tööd), mis asub kuskil metsas ja mõnda aega pole seal elatud. Sõidavadki sinna, linnatüdrukust Jaanika avastab, et kuidagi... kodune koht. Maja lähedal on salapärane mets ja Jaanika leiab ühel hetkel, et kuuleb salapäraseid hääli ning seejärel tabab, et maailmas elavad näkid ja haldjad jms. Ohhoo, võiks olla hoop tüdruku vaimsele tervisele, aga õnneks mitte.

Kõigele lisaks sõbruneb neiu talu majahaldja Tobiasega, kes on selline kassisuurune mehemoodi tegelane ja ta räägib Jaanikale, et inimesed ei tohiks nö vaimumaailma üldse näha ja neiu veri on midagi sellist, mida... Tasapisi hakkab avanema Jaanikale, kes ta isa olla võiks – üks sellesse maailma eksinud mees, kes vaid jaaniööl saab teada, kellest ta tegelikult pärineb (isa otsib ühtlasi Triinu, aga ta ei tea naisest ega tütrest midagi). Ja siis, jaaniööl jaanimardikate valgel, põrkub üleloomulik maailm tavamaailmaga, või noh, Jaanika jääb metsas haldjatele nende peol vahele. Ja selgub see, mis selguma peab. To be continued. Mida teeb Pedak? Kas näkk paitab Kevinit? Kes hakkavad Jaanikat hammustama? Kas Sigridit on külla oodata? Mis peitub Katrini sõbraliku näo taga?

Inimlikult kirjutatud, Jaanikale tekkis isegi kaasaelamine, et mis küll saab. Keeleliselt igati normaalne, pole puudu- ega ülejääke. Heas mõttes ohutu raamat, ei õilmitse ultravägivald või mõnumöll (on hoopis eisenlik (?) haldjamaailm), tegelased on sellised, kellele võibki kaasa elada, pöialt hoida. Eks see haldjavärk selline lihtne ole, aga miks mitte. Ema-tütre suhe on säärane, mis teeb vist iga tavalise inimese kadedaks, on niisugune tore ja paneb sentimentaalselt ohkama. Ma ei tea, mulle raamat täitsa meeldis.

lastekas
blogistaja blogi

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.

Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?

Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.

“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)

“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...

Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)

Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.

Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.

“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)

Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.

Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.

““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)

Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.

Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.

päevaleht

ulmekirjanduse baas