Richard Paul Russo – Liblikad (Täheaeg 1, 2002)

Klaustrofoobne lugu mehest, kes ärkab troopilises metsas ja ei tea, kus ta on või kes ta õieti on. Ta leiab sealt osmiku raadioga, raadiolaineid kammides satub ta peale kõnelusele, millest mõistab, et ta on inimjahi objektiks. Mille pärast, mida ta teinud on – ka aegajalt ilmuvad mälupildid ei anna selles küsimuses selgust. Ja see mets … ei tundu olevat just õige mets. Ent korraga transporteerub ta miskisse mahajäetud tehasesse – mees mõistab, et on seal varem olnud, ja ta peaks sealt midagi leidma. Kuid, ta pole üksi.

Et siis selline põnevuslugu, mäluta mehe meeleheitlikust olukorrast (lisaks on ta mingil põhjusel vigastatud, eksole) ja … Teatud sarnasusi võiks leida Goldini looga, aga käesolev tekst on ehk painavama atmosfääri ja vähe osavama tehnikaga teostatud.

ulmekirjanduse baas

Riste Lehari – Bassein (Eesti Novell, 2019)

Kahe loetud loo põhjal võiks koguni öelda, et autoril on mingi oma käekiri ja siseilm (või noh, mõlemad tekstid toimuvadki kuskil ajutaguses, mentaalses olluses). Seekordne tekst räägib … geenidest. Et millist geneetilist mälu oled esivanematelt pärinud ja kas see ka aitab sind ennast leida. Geenisupist!

Muidugi, tegelikult võib Lehari oma mõistulooga väljendada hoopis midagi muud. Kui eelmises tekstis oli juttu enesematmisest, siis seekord on teemaks enesesse sukeldumisest. Natuke psühhoanalüütilist värki, või?

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)

Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.

ulmekirjaduse baas

Riste Lehari – Piiril (Vikerkaar 3, 2019)

Lühilugu morbiidse ja aistingulise proosa austajatele ehk mis juhtub siis, kui su meeli painab enesematmise tung.

Tähendab, sa oled teistsugune, sul on oma sihid, mida lähedased ei pruugi mõista. Kuigi leidub ka teatud elurõõmu. Või nii.

Tekst kui selline … noh, see on belletristika, ilu kirjandus. Kui Nerve tekst on ehk argieluhorror, siis Lehari võngub kuskil ajuhorrori kandis, kujutluspildid, mis tekitavad häiritust ja rahutust. Või siis teksti kujundlikkus on midagi sellist, millele ma järele ei jõua. Plusspunktid mulla oksendamise eest, see on … kujund!

James P. Hogan - Neander-Tale (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lühike tragikoomiline lugu sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele, need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada.

Pagendatud mees proovib õnne teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed. Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab homo sapiens sapiens).

Kui eelnevalt sai mainitud „tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.

ulmekirjanduse baas

Catherynne M. Valente - One Breath, One Stroke (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Tekst meenutab õieti justkui mõne anime käsikirja, kõik see pulbitsev visuaalsus ja narratiivi mängulisus, see Jaapani omailm (kuigi autoriks on muidugi võõramaalane, seega tegemist on Teise nägemusega, millega siis jaapanlased ise ei pruugi suuremat lähedust leida – ehk siis angloameerika nägemus jaapanlikkusest).

Kuigi teksti kunstilised ambitsioonid võisid jääda mulle hämaraks, siis loodud kujutluspiltide maailm on undavalt unenäoline, sürreaalne maalilisus. Lugu on vesi nende veskile, kes usuvad, et meie maailm on vaid osa reaalsusest, mida on võimalik tajuda. Aga nagu öeldud, see on siiski angloameerikalik vaatepunkt jaapanlikkusele (ehk siis eesti keeles kogejana tuleb läbida kaks filtrit, et midagi … olulist mõista?). Seletuskiri kõige nõrgemale.

Cixin Liu – With Her Eyes (The Wandering Earth, 2017)

Lähituleviku teemaline lugu. Mees saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest kosmoseoludest.

Vastavalt naise soovile peatub mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma, niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle.

Siiski jääb see naine mehe mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.

Et siis niisugune melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud (jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele. Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)