Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Murray Leinster - Loogik Joe (Shanidar, 2017)

1946. aastal ilmunud visioon televiisorilaadsetest raalidest, mis on ühendatud üleilmsesse mäluvõrku. Neil aparaatidel on klaviatuur, mille abil saab toksida käsklusi ja küsimusi ning vastu saab siis hüva nõud. Tegu pole tehisintelligentsiga… kuni raalide tootmisliinidest pääses läbi üks praakeksemplar, mis otsustas kasutatavaid mälupankasid iseseisvalt täies mahus kasutada ning nii inimestele kasulik olla. Selleks tuli releesid veidi ümber ühendada, mistõttu vabanes praakraal tsensuuritõketest ja seeläbi sai ligipääsu kogu inimsoo tarkusele. Mistõttu sellel raalil - ehk “loogik Joe’l” - oli abivalmina olemas vastused neile küsimustele, mida üllatunud kasutajad esitasid (kuivõrd tegemist võrguga, siis teised võrguga ühenduses raalid olid praakraali töötamise ajal niisamuti abivalmid) - kuidas ehitada igiliikurit, kuidas tabada suhtes petjat, kuidas saada rikkaks jne jne. Tulemuseks siis kõlbeline ja majanduslik kaos - abivalmis raalil polnud vahet, millistele küsimustele vastuseid leida.

Jutu peategelane, kes töötab raale tootvas ettevõttes, on aga isiklik probleem - nimelt on linna ilmunud ta kunagine noorpõlvearmastus, kes millegipärast tahab mehega abielluda. Peategelane teab, et võrgutava naise neli eelnevat abielu olid õige hämaratel asjaoludel otsa saanud (ühel puhul oli naine koguni mehe maha kõmmutanud); niisiis püüab peategelane päästa oma abielu - enne kui see blondiinist femme fatale ta abikaasale helistab ja seda oma pahatahtlikust soovist teavitab.

Loo lõpplahendus ei tee värskele tehisintelligentsile (?) just suuremat au. Kuid Leinsteri nägemus (asjade?) võrgust on päris huvitav, kuivõrd nii mõnigi tänapäeva teenus toimibki autori visiooni kohaselt. Tekst ise on õige semulikus laadis kirjutatud, mehed on toredad vuntsid ja naised erinevad nukukesed - mis annab tekstile omakorda campi hõngu, kui just sellest mööda ei vaata. Ehk siis intrigeeriv ideestik, aga aegunud teostus.

“Aparaat näeb välja nagu televiisor, kuid nuppude asemel on sel klaviatuur ja kui te midagi teada tahate, siis trükite lihtsalt küsimuse sisse. Loogik on ühendatud mälupangaga, mis sisaldab Carsoni ahelaid kõigi selle seostega. /-/ Seda kõike võimaldavad teile mälupanga releed. Pank ise on suur ehitis, mis on täidetud kõikvõimalike andmetega kogu maailma kohta ja kõikide kunagi tehtud telesaadete salvestistega, ning see pank on ühenduses riigi teiste pankadega. Kui tahate midagi teada, kuulda või näha, siis toksite aga soovi sisse ja see täidetakse kohe. Väga mugav! Ja veel võib loogik lahendada teie eest matemaatikaülesandeid, teha raamatupidamistöid, anda nõu keemias, füüsikas, astronoomias ning kohvipaksu pealt ennustades nõustada ka armuvalu käes vaevlejaid.” (lk 8-9)

ulmekirjanduse baas

Murray Leinster - Uurimismeeskond. Kolooniate Inspektsiooni jutud (2016)

Varem ilmunud “Uurimismeeskond” on mõneti erinev kogumiku ülejäänud kolmest loost - kui siin peab Bordman rinda pistma inimese ja elukatega (karud ja sfeksid), siis teistes lugudes on indianajonesi-määr palju väiksem ning Bordman tegutseb eelkõige planeetide viimase hetke päästmistega (ega siis sfeksid planeeti hävitanud) - kas siis külma, kuuma või vee käest. Eks need kolm lugu on üsna sarnased - mees jõuab tööobjekt-planeedile, mis on kohe-kohe hukkumas, järgneb lootusetus (mehel on võimalus lahkuda, kuid ta ei tee seda), seejärel hakatakse Bordmani juhtimisel võitlema ellujäämise eest, mille tulemuseks on siis planeedi jätkuv koloniseerimine ja igavesed auavaldused geniaalsele päästjale. Bordman ei lase muidugi kuulsusel pähe tõusta, teda ootavad uued väljakutsed (mida siis tuleb lahendada pereõnne arvelt).

Külma- ja soojalugude Leinster on justkui 19. sajandist pärit arusaamadega - nii koloniseerivad eri planeete sobiva nahavärviga inimesed, indiaanlastele sobivad ühed, mustanahalistele teised ja europiidsedetele kolmandad planeedid. Mistõttu on indiaanlased pärit justkui indiaanijuttudest  ekspluateerivad küll planeete, aga seda tehes vaat ehk kihutavad hobustel ja vehivad tomahookidega - ehkki see on muidugi minupoolne liialdus, kuid Leinsteri kujutletavast mitte just kaugel. Sugudevahelised suhted on ka sellised… nagu need on.

Eks jah, “Lilled Algernonile” sugusest retroulmekogumikust on sellise mentaliteediga tekste omal moel huvitav lugeda, aga 2016. aastal uudisraamatut kätte võttes näib see vähe luksusena - anakronism, mis on nauditav vast eelkõige väljavalitutele. Muidugi, Orpheuse Raamatukogu pole ainus, mis sellist retroulmet avaldab, eks seega on olemas arvamus, et küllap leidub lugejaid nii Besterile, Hamiltonile kui Leinsterile.

Kogumiku paremad lood on ehk nimiteksti arutlused inimeste tehnoloogia sõltuvusest ja see viimase teksti sooplaneedi päästmine (mil viisil see õieti toimus, jäi juba sutike häguseks). Ökoloogilisest vaatepunktist on seda kogumikku vist päris kurb analüüsida.

“Bordman krigistas hambaid. Ta tundis end jälle häbistatult. Omal moel üritas seda ju temagi. Kuid nii nagu tal polnud geneetilisi eeldusi selle planeedi kliimaga kohanemiseks, nii ei olnud ta ka valmis katastroofi fatalistlikult või vagalt taluma. Indiaanlastel ja aafriklastel olid oma arusaamad sellest, mida väärikus sundis meest tegema siis, kui teha polnud midagi muud kui surra. Ent Bordmani tõekspidamised inimväärikusest nõudsid võitluse jätkamist: ikka tahtis ta hukatust või saatust üle trumbata, ehkki oli juba löödud. See oli lihtsalt veres või geenides või oli see väljaõppe tulemus. Endast lugu pidades ei saanud ta kuidagi leppida, et mõni füüsiline olukord on lootusetu, isegi kui mõistus teda veenda püüdis.” (“Liivasurm”, lk 78-79)

“Ma olen muidugi veidrik, aga ma elan sellel planeedil inimese moodi. Ma lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Mu abilised, karud, on minu sõbrad. Kui robotikoloonia oleks olnud edukas, kas oleksid inimesed seal siis inimese moodi elanud? Vaeavalt! Nad oleksid pidanud elama nii, nagu robotid neil võimaldavad. Nad oleksid pidanud jääma tarandikku, mille robotid ehitasid. Nad oleksid pidanud sööma toitu, mida robotid suudavad neile kasvatada, ja mitte midagi muud. Inimene ei saaks isegi oma voodit akna alla nihutada, sest siis ei saaks majapidaja-robot töötada. Robotid teeniksid neid inimesi, nagu robotid ise määravad, kuid kõik, mida inimesed selles saavad, on ainult tööd robotite teenindamiseks.” (“Uurimismeeskond”, lk 138)

Murray Leinster – Uurimismeeskond (Lilled Algernonile, 1976)

Paistab, et Fantaasia kirjastus plaanib lähiaastatel välja anda Leinsteri tõlkeraamatu, seetõttu mõtlesin tutvuda mulle teadaoleva ainsa (?) eestikeelse tõlkega, mis ilmunud legendaarses jne antoloogias „Lilled Algernonile“ (tundub, et kui sama marulise tempoga jätkata, saab mõne aasta jooksul see antoloogia läbi loetud, on veel mõned jutud, mida pole ühel või teisel põhjusel kätte võtnud).

Seda teksti võiks pidada utoopiliseks ulmeks (või siis hoiatusulmeks?) - selle rõhuga, et roboteid ei saa fetišeerida, inimene peab planeetide koloniseerimisega ise hakkama saama! Ei saa lasta robotitel (ehk tehnikal) inimeste üle võimu võtta; need on abivahendid, mida peavad inimesed suunama ja kontrollima. Teksti lõpp läks niivõrd läilaks, et mingil moel meenutas see sotsrealismi arutust ja positiivsusele suunatud fantaasiat – kuigi ameerika autori puhul võiks pigem muidugi mõelda Metsiku Lääne alistamise mentaliteedile vms.

Eks loo hoiatuslik toon on praegugi igati aktuaalne, lihtsalt muidu on tekst va vanamoeline. Aga nagu selgub Orpheuse Raamatukogu tutvustusest, on Leinsteri kogumikus plaanis avaldada koguni neli juttu samast sarjast.

„Üha suuremal hulgal inimestel ei ole enam voli otsustada, neile jäetakse ainult võimalus valida asjade vahel, mida robotid pakuvad. Mida rohkem me robotitest sõltume, seda piiratumaks muutub valik. Me ei taha, et meie lapsed peaksid oma tahtmistes piirduma ainult sellega, mida robotid võivad anda. Me ei taha, et nad sinnamaani manduvad, kus nad on ilma kõigest, mida robotid anda ei saa. Me tahame, et meie lastest kasvaksid mehed ja naised. Mitte mingid kuramuse automaadid, kes elavad ainult robotinuppudele vajutades ja selleks, et robotinuppudele vajutada. Kui see ei ole robotitele allumine...“ (lk 378-379)

ulmekirjanduse baas