Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka. 

Claudio Magris “Teine meri” (2019)

Võtsin raamatu ajel ette jalutuskäigu Horvaatias Savudrijas. Meri on tõesti hunnitu, justkui paene rand läbipaistva veega, sini-sinine meri ja taevas särav päike. Rannal seisis rodu roigastest kokku pandud pukke, mis nõukogudeaegseid vaibakloppimispuid (mis tegelikult küll rauast olid) meenutasid. Ühel säherdusel rippus mootoriga kummipaat. Rannalt asula poole liikudes, tulid vastu hekkidega ääristatud väikesed villad ja eramajad, vaikne ja rahulik …

Edasi seiklesin Triestesse, Google'i kollane mehike maandus otse sadama lähistel, sini-sinisel merel seisis suur laev ja kohe pärast kivist rannapromenaadi algasid kõrged ja kandilised majad (vast klassitsistlikku stiili?), tänavate ääred tihedalt autosid täis, ühes tänavasopis toolid reas justkui kontserdiks valmis, tänavakohvikud, rahvas, melu...

Viimaks liikusin Aadria mere äärest, Trieste lahe kaldalt sisemaale, päris Itaalia kirdesoppi Goriziasse, mis Sloveenia poolele jääva Nova Goricaga omamoodi Valga-Valka stiilis kaksiklinna moodustab. Suur hall kindlus, jõgi, palju autosid, maju, inimesi (ja müra) sealgi.

Argentiinas ei oska esiti kuhugi vaadata, siis otsin esimese peatüki lõpust Neuqueni nime, aga eks ole sealgi asfalt, majad ja autod, olgugi, et väike koht. Minu kollasele mehikesele ei avane mingit vaadet ei jõele ega Andidele. Ja edasi ma loobun, las olla pealegi vaimusilma ette manatud kirjeldused põldmarjapuhmastest ja Patagoonia pampade rohust. Selles, et Buenos Aireses tänapäeval jätkuvalt ohtralt lärmi on ma ei kahtlegi.

Esialgu võttis see raamat mind natuke nõutuks. Milline kummaline stiil – pisut distantseeritud ja üldine, natuke luuleline, samas kummaliselt elufilosoofiline ja intiimne, täis pisikesi detailne nagu valguse peegeldumine tindipotil või mustjas laine, mis randa veeredes pruuniks muutub. Aga sellegipoolest köitis enesesse ja siis ma lugesin ühel hetkel tagakaane kokkuvõtet ka ja sain aru, et Enrico Mreule ongi päriselt elanud, niivõrd-kuivõrd üsna nõnda, nagu Claudio Magrise pilk seda tagasivaatavalt paberile manada on osanud. Küllap on ta lugenud kõiki Enrico kirju – nii saaduid kui saadetuid, kõiki, mis veel kusagil olemas on, sest kuidas muidu võiks saada sellist lugu kokku panna? Kui randu ja mõtteidki võib tagantjärele oletada, siis inimestevaheliste suheteni ju ometi puhtalt jälgede ettekujutamisega ei küündi.

Murrangulised, muredad ja rabedad on need ajad tõesti. Üle käivad sõjad, kaovad ja tekivad riigid ning piiriäärsed alad pendeldavad kord ühele kord teisele poole. Enrico lahkub koolipõlve Goriziast läbi Trieste laevaga Argentiinasse, koduse Aadria mere rüpest välja, suuresti ka selleks, et pääseda Austria-Ungari sõjaväes teenimise kohustusest ning nõnda õnnestub ühe hooga ka esimesest maailmasõjast võrdlemisi kaugele jääda. Teisest enam mitte niiväga, sest selleks ajaks kui sakslased sõbra peret Auschwitzi saadavad, on ta juba Salvores, mis peagi on osa Jugoslaaviast ja Enricolt võetakse ta paat.

Tegelikult on muidugi ajaloost ja geograafiast olulisem küsimus Enrico sõbra, mõtleja Carlo Michelstaedteri filosoofia rakendumine läbi Enrico elu. Ei järelsõna ega tagakaas ei unusta seda mainimast. “Võime elada täielikult praeguses hetkes” ehk siis oma tõelist mina valla päästes, selmet lasta sel kultuuri ja sotsiaalse fiktsiooni näivuse ahelais lämbuda. Pagemine sõjaväe pealesunnitud elukorraldusest selleks, et Patagoonia pampades hobusekarja keskel ihuüksi lihtsas hütis piskust elada, seltsiks vaid vanade klassikute paksud köited. Sarnane lihtne ja mugavusteta elu ka Salvores (mis erinevalt Goriziast ja Triestest on hea rahulik, pole täis neid (juba siis) tossavaid ning ummistavaid autosid ja rahvamasse) – jalutada rannal, käia väikese purjekaga merel ja süüa äsjapüütud kala; käia alati paljajalu ja kanda vanu riidevarusid narmendama ilma, et oleks vajadust uute hankimisega endale muret teha ja nii edasi. Carlo ja Enrico lugemisvaras on lisaks Aristotelesele, Platonile, Schopenhauerile, Leopardile ja teistele ära mainitud ka budistlikku kirjandust – ilmselgelt klapib see nägemusega asjade illusoorsusest ja hetkes elamise olulisusest (muresse tuleviku pärast ja kallitesse asjadesse ei tohi kinni jääda). Aga tagakaanel tõstatatud küsimusele “Kas see on õnn?” on vast võimatu tagantjärele hinnangut anda. Vast katsus Enrico lihtsalt elada niivõrd iseenese olemuse järgi nagu oskas. Magrise lugu temast on igatahes köitev ja vast kõrvalseisja pilgule ikkagi omamoodi magusnukker ning pisut koomilinegi, kui Enrico oma reeglipedantsuses viigimarjade üle arvet peab. Tuleb igal juhul tunnistada, et maailma asjadest rahu saamine õnnestub tal nende tormiliste aegade kohta päris hästi.

Enrico ei loe päevi ega nädalaid, vaid arvestab aega paindlikumate ja muutlikumate ühikute järgi: esimese lörtsihoo, rohu pleekimise, guanakode innaaja järgi. Tuul aina puhub, aga mõne aja pärast õpib mees eristama selle erinevaid toone tundide ja aastaaegade järgi: sumbuv vilin või kuiv kahin nagu köhahoog. Teinekord tundub, nagu oleks tuulel värvid: kuldkollane tuul põõsastikes, must tuul paljal lagendikul.

Suured pilved mööduvad ja kaovad, lehm rebib maast rohututi, maa pöörleb aga on samal ajal paigal, karikakar elab kuu aega, ühepäevaliblikas vaid ühe päeva, õhtutähte nimetatakse ühtlasi hommikutäheks. Vahetevahel paisub taevas pööreldes nagu klaaskuul, eemaldub ja hääbub. (lk 31)