Fredrik Backman: Meie teie vastu

 "Karulinna" järg. "Karulinn lõppes happy endiga - noh, niivõrd-kuivõrd sellises olukorras happy endi olla saab.  Selliste "kümme aastat hiljem on korras" ja "veel kaugemas tulevikus on veel rohkem korras" ideede ja stsenaariumitega. 

"Meie teie vastu" ei oota kümmet aastat. Tegevus läheb edasi kolm nädalat pärast "Karulinna" lõppu, mõned eelmise raamatu lõpus loodud õnnelikkuseraasud osutuvad "nad püüdsid, aga läks halvasti" hetkedeks ning lugema hakanud, olen ma kohe keset hirmsat häda ja ikaldust. 
Jah, isegi teadmine, et kümme aastat hiljem on üsna korras, ei paranda. 
Mis on ju ka loogiline? Elu on elu, iga hetk sellest on just praegu kõige tähtsam ning ei ole olemas mingit "aga hiljem selgus, et see kõik pole oluline"-loogikat. 
Sama hästi võib öelda, et Napoleon ei saavutanud midagi, sest surres polnud tal midagi peale vangistuse ning paari särgi. Ei, sama hästi võib öelda, et ükski inimene pole elanud, sest lõpuks surevad nad kõik ju ära, lõpuks selgus, et nende sünd oli asjatu. 
Ei, loeb see, mis on praegu. 
Ja aeg Karulinnas kolm nädalat pärast eelmise raamatu lõppu on trööstitu. 

Lisaks on seekord uusi tegelasi ja neid on pisut raske vastu võtta. Minul. Mitte Anonüümsel Lugejal, vaid just minul. Sest ma olen väga kaua, aastakümneid, uskunud, et inimesed on läbinägelikud, targad ja me elame oma elusid, aimates teiste tagamõtteid üsna hästi, ent tehes nägu, nagu oleks kõik Tavaline ja Lihtne. Siis olin tohutute, väga valusate ja eredate kogemuste kuhjudes sunnitud sellest mõttest täiesti loobuma ja KÕIK ümber mõtlema. Tõdema, et inimesed ei saa millestki aru, isegi väga ilmsetest asjadest. Ning sellise elukogemuse pealt on mul väga raske vastu võtta tegelast, kes on jube läbinägelik ja saab inimestest põhilise kätte veerandi tunniga, mille ta veedab näiteks tolle inimese taga autoga sõites. Mitte ei arva, et saab, vaid SAABKI. Asja teeb veidi paremaks, et tegu on ilmselge autistiga (selgelt Backman armastab neid, küllap on ka ise autist, kogu Vanaema-raamat oli neid täis), kuid siiski. Autistiga, kes paljudest teistest asjadest ei saa aru.
KUID SIISKI!

Ja autoril on ka mingi imelik kiiks lapsevanemlusega.
Ilmselt sai ta ise väga vapustatud, kui isaks sai, mõtlen ma. Bitt-Marie ja vanaema-raamatutes ma ei märganud, et tal vanemluse osas mingi ebapädev ettekujutus oleks, ent nüüd juba kolmandat raamatut järjest väidab ta, et saab inimene lapse ja tahab kaitsta ja tahab kohutavalt kaitsta ja mitte kunagi-kunagi-kunagi lastel mitte haiget saada lasta, see ongi lapsevanemlus - noh, ja siis olen mina, eks ole.
Minu kogemused vanemana.

Tal on teistsuguseid vanemaid ka. Neid, kes oma lastest ei hooli ega neist eriti välja tee. 
Ei, nendega mu kogemused ka ei haaku. 
Minu jaoks on lapsed inimesed - ma ei tunne nende suhtes kuidagi väga teistmoodi kui muude inimeste. Aga Backman kirjeldab lapsevanemate tundeid mingis täiesti teises võtmes. Ma ei saa sellest väga aru, ent õnneks on lapsevanemluse kirglike osade kirjeldamine siiski raamatu mahust väikest osa võttev ja no - elan üle, eks igal autoril on omad kiiksud. 

Backman on päris hea, kirjeldades ja kirjutades tegelasi, keda ma usun. Et ta vahel mõnes asjas ripatab, et kaitsmissoov on liiga paljudel tegelastel liig tugev, no hea küll. Saab andeks.

Sest süda - raamatu süda ja arvatavalt ka Backmani süda - on õiges kohas. Ta räägib inimlikkusest ja kui ta teeb seda läbi hoki, on see lihtsalt üks viis. Mitte kuidagi halvem kui rääkida samas asjast läbi ülikooliteaduskonna, läbi rüütlite ja nõiataride, läbi kraavikaevamise, läbi mäetippu matkamise või läbi kosmoselaevade.
Kui kokku võttes on mõni ilukirjanduslik raamat millestki muust kui inimlikkusest, on tegu kehvapoolse raamatuga, teisejärgulisega. 
Aga see on raamat inimlikkusest ja seejuures hea raamat. 
Ma keskendusin siin muljekirjutuses liialt detailidele, pisiasjadele. 
Küllap seepärast, et üldlugu on raske paika panna ning olulisi ja ebaolulisi tegelasi ei anna väga eristada - üks võib teiseks saada ja teine jälle esimeseks saada.
Raamat pole isegi hokist - üks tegelane, kellest ma seda üldse ei tahtnud, jätab hokimängu maha ja see on meile serveeritud kui Hea Asi. 
Raamat imlikkusest.
Nojah, nagu "Tõde ja õiguski".

Mida ma veel selget öelda võin: Backman ei kirjuta kedagi päris mustaks, alati on mõni triip või laik muud ka. 

Lõpp on veidi ... kistud. Stiilis: "Raamatu lõpus peab olema kulminatsioon, aga ma ei saa hokimängu jälle kulminatsiooniks panna, seda ma juba tegin. Hm, mis veel võiks olla?" Ehk ma näen traagelniite. Halb.
Lisaks traaglniitidele: see on inimestesse uskumise raamat nagu kõik Backmanid, mida lugenud olen. Nagu nad kõik, lõppeb seegi nii moosiselt, et veel moosisem saaks olla suurte raskustega ning ainult siis, kui autoril poleks üldse mingit enesetsensuuri teemal: "Mis võib usutav olla."
Aga ta taob seda moosi nii kaua ja põhjalikult, et kõik saab moosiseks ja kui kõik-kõik-kõik on ühtemoodi punane ja kleepuv, hakkab tunduma, et tegelikult võibki sedasi.
Kaob ära tunne, et happy end on kunstlik, tekib tunne, et elu võibki moosina paista, kui vastavalt vaadata ning kirjeldada.
Nii et las olla - jälle - väga õnnelikult õnnelik see lõpp!

Triinu raamatud
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Lauri Räpp soovitab

Fredrik Backman: Karulinn

On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke. 
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin. 
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline. 
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".

Esmalt räägin raamatust. 

Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita. 
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.

Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam. 
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.

Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.

Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.

Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud. 
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas. 
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse. 
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.

Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"

Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"

Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"

Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks. 
Osad inimesed ei tunne eriti. 
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast. 
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas. 

Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega. 
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi. 

Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.

Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja

Patrik Svensson „Angerjaevangeelium“, Tänapäev (2020)

Noh, ma olin müüdud juba pelgalt faktist, et keegi on võtnud angerjast raamatu kirjutada. „Mida kala teab“ oli juba üks põnev ja informatiivne kalaraamat, sümpaatselt empaatilise lähenemisega ja kes ei tahaks siis veel kaladest lugeda?

„Angerjaevangeelium“ on muidugi pisut teistsuguse lähenemisega – mõlemad raamatud algavad lapsepõlvemälestusega kalapüügist, aga kui Balcombe mälestus on seotud empaatiaga kala kui elusolendi suhtes ja vastumeelsusega talle viga teha, aga Svenssoni puhul kestab angerjapüük läbi paljude lapsepõlvesuvede, moodustades olulise osa isaga koos veedetud ajast; kui käitumisteadlane Balcombe annab koondpildi inimese teadmistest sellest, mis tunne võiks olla olla kala, siis kultuuriajakirjanik Svensson räägib angerja kohast inimkultuuris ja loodusteaduste ajaloos paralleelselt isikliku angerjakogemusega poja ja isa suhete kontekstis.

Sellest tulenevalt on ka Svenssoni angerjas mõnevõrra müstifitseeritud – alates neist lugematutest kordadest (mõtlesin vahepeal juba neid kordi kokku lugema hakata), mil angerja ülimalt saladuslikesse mustadesse nööpsilmadesse vaadatakse, rääkimata nn angerjasaladusest, mis on samuti üheks raamatut läbivaks keskseks teemaks – tuleb nimelt välja, et angerja paljunemise küsimus on juba vähemalt antiikajast saati inimestele suureks mõistatuseks olnud nõnda, et vanematel aegadel neid suisa iseeneslikult mudast tärkavat arvati ja tuleb tunnistada, et kõik see angerjauurimise ajalugu, millesse isegi kuulus Sigmund Freud noore loodusteadlasena oma panust anda üritas, oli tõepoolest üsnagi põnev ja vähem põnev ei ole see, mida kogu selle uurimistöö tulemusena angerja elutsüklist teada on saadud.

Euroopa angerjas nimelt rändab mitu korda üle Atlandi ookeani – esmalt, et pisikese pajulehetaolise maimukesena Kesk-Ameerika kõrvalt Sargasso merest (mis on Euroopa ja Ameerika angerja oletatav kudemisala) tagasi Euroopa rannikule ning sealt edasi paljudesse jõgedesse ja järvedesse – seda juba läbipaistva pulgakese ehk klaasangerjana – jõuda, kus ta söögilaualt tuttava kollase angerjana pikki aastaid rahulikku kalaelu elades rasva kogub (olgu öeldud, et vajadusel võib angerjas ikka muljetavaldavalt kõrge vanuseni elada); ning siis ühel, inimese poolt etteennustamatul, hetkel saab temast hõbeangerjas, kes ~ei maga ja ei söö~ ning ujub kas mõne kuu või siis aasta ja mõne kuuga tagasi läbi Atlandi Sargasso merre suurele pulmapeole, et oma elu järeltulevale põlvele jätta. Loomulikult on sellise keeruka rännete ja moonete tsükli tuvastamine olnud suur töö, millega pihta hakkamiseks oli esimese väljakutsena vaja alustuseks üldse leida emas- ja isasangerjad, et tollest isetekkelisest mudas võrsumise müüdist ükskord ometi edasi saada. Konks seisnes nimelt selles, et angerjas moondub sigimisvõimeliseks niisa või marjaga kalaks alles hõbeangerja faasis, mil ta söömisest loobununa rasvavarude toel tagasi Sargasso mere poole ujuma hakkab ja selleks, et avastada hõbeangerjas ning angerja kõik ülejäänud vormid, kulus samuti omajagu aega – Svensson ei suuda jätta mõnuga peatumata sellel etapil, mil Freud tulutult angerjaid lahkas, et isasangerjat leida, aga loomulikult võis ta lõikuda ükskõik kui palju kollaseid angerjaid ilma suguelundivarjugi leidmata.

See on muidugi paratamatult tõde, et inimese suhe teiste loomadega on tugevalt olnud seotud kasuga, mida neist võib saada – saaklooma on vaja tunda, ohustavat kiskjat on vaja tunda, kodulooma on vaja tunda. Nõnda angerjagagi, keda on aastatuhandete vältel söödud ja söödud ja söödud – Rootsis on suisa angerjarannikuks nimetatav ala, mis on tükeldatud pärandatava püügiõigusega lõikudeks, on kümneid ja kümneid traditsioonilisi retsepte, terve piirkonna jõukus on elanud rammusatel kalaselgadel; Hispaanias on mõnes kohas jõge mööda üles ujuv klaasangerjas traditsiooniliseks kohalikuks delikatessiks, mis jällegi on olnud terve kogukonna elatiseks. Kuid loomulikult ei saa ilma nukra tõdemuseta, et angerjaid on järjest vähem ja vähem ja vähem… ja nii raske on leida ühte ja ainsat põhjust, eriti kui arusaam paljunemisest ja elutsüklist ikka veel nii napp on. Õigupoolest ei tohiks angerjat enam üldse püüda, aga kui terve kogukonna identiteet sellega seotud on, tekib paradoksaalne oksa saagimise olukord. Ja muidugi on kalastamine vaid üks tahk, oma roll on ka üldisel keskkonnasaastel, tammidel ja muul sellisel ning viimaks – kui terve kalaliigi eksistents tugineb ookeanihoovustega ühes rütmis kulgemisel, aga kliimasoojenemine ja nii edasi neid hoovusi endeid mõjutab … Jah, võiks öelda, et lõpuks jõuavad nii Svensson kui Balcombe sarnasesse kohta ja see ei ole just hea koht, tundub uskumatu, et angerjas võikski olemast lakata … piinlik aeg olla inimene.

(Noh, siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et juttu on Euroopa angerjast. Ameerika angerjas paljuneb ilmselt samuti Sargasso meres, kuid temal ei ole vaja ületada tervet ookeani, Jaapani angerjas aga Sargasso meresse üldse ei puutu ning kuigi angerja vangistuses kasvatamine on siiamaani veel üsnagi võimatu ülesanne on just Jaapani teadlastel õnnestunud kohaliku angerjaga mingeidki algelisi edusamme teha.)

Enne lõppu jutustab Tom Crick õpilastele ainult angerjast. Angerjaküsimusest ja teadusajaloost kõigi selle oletustega ning mõistatustest ja valearusaamadest. Aristotelesest ja teooriast, et angerjad sünnivad mudast. Linnést, kes arvas, et angerjas viljastab ennast ise. Kuulsast Comacchio angerjast, Mondini avastusest ja Spallanzanist, kes selle vaidlustas. Johannes Schmidtist ja tema jonnakast päritoluotsingust. Teadmishimust, mis neid kõiki kannustas. See on see, mida angerjas meile jutustab, arvab Tom Crick. Ta räägib meile inimlikust uudis- või teadmishimust, meie igavesest püüdlemisest tõe poole ja tungist mõista, kust kõik tuleb ja mida tähendab. Aga ka meie vajadusest mõistatusliku järele. „Angerjas võib meile üpris palju jutustada teadmishimu kohta – õigupoolest hoopis rohkem, kui teadmishimu on välja selgitanud angerja kohta.“ (lk 103)

(Ja ilmneb, et Aadu Hint on samuti kunagi kirja pannud angerjaraamatu lastele, ikka sellest maailmarändur angerja elutsüklist ja rannakaluritest ja ... minust on see raamatu küll mööda läinud, aga kuulu järgi olla seal sellised asjad sees ning lisaks muidugi ka märksa optimistlikum lõpp, kui praegusel ajal seda lubada saab.) 

Emelie Schepp “Delta-väljakutse” (Hea Lugu, 2018), tlk Ruth Laidmets

Tegemist on tempoka, situatsioonikrimiga (mõtlesin just ise välja, aga no ses mõttes, et rõhk on selles, et kari inimesi teeb pidevalt siin-seal midagi, lugeja saab pidevalt killukesi ja siis asjad on kenasti ajastatud ja ...). Filosoofilisemat laadi küsimused või mingi konkreetse psühholoogilise või ühiskondliku nähtuse luubi alla võtmine ei tundu olevat eesmärgiks, kuid see-eest on juhtum kenasti reeglitekohaselt üles seatud nii, et peapaha on enamvähem algusest peale olemas ja mõned vihjedki, leiab ka kahtlase moega tegelasi ning üksikasjad ja asjaolud kooruvad siis järgemööda.

Samaaegselt on võimalik jälgida nii ametlikku juurdluse käiku kui ka riburadapidi kaadreid ja sissevaateid hulga tsiviiltegelaste tegemistesse. episoodi (tahtmatult on tunne nagu loeks mõne meerikamaa telesarja ühte episoodi, tegemist siis Jana Berzeliuse sarja kolmanda raamatuga) peakangelaseks on endine kirurg, nüüdne kiirabiõde ja rahustisõltlane, kelle lugu avaneb paralleelselt jahiga jäsemeid ja muud otsast rappiva sarimõrvarile.

Sarja läbiv peakangelane on proküroriametit pidav pahapepu Jana Berzelius, kelle minevik hõlmab üksjagu musta saatust, mis olevikus tähendab palgamõrtsukalikku emotsioonitust ja võitlus- jms oskusi ning tutvusi ja asjaajamisi, millega mehkeldamine peab otseloomulikult jääma saladuseks asjaosaliste ja lugejate vahel, sest me keegi ei taha tema karjääri rikkuda, eksju? Ning kuna tegu on hoolikalt ajastatud situatsioonilise mosaiigiga, siis puutuvad Jana eraasjad ja kaasnevad pahapepukaadrid lõpuks ka episoodijuhtumi lõpplahendusse.

Olgu öeldud, et hoolimata kohustuslikust lihunik-sarimõrvarist, jääb tolle kordasaadetu kirjeldamine siiski pigem üldsõnaliseks. Eraldi pingutust või fookust ei ole pandud sünguse lugejale nahavahele sihtimisele või julmuse või õuduse vms analüüsimisele. Ma oletan, et nordic noir on oma parimas esituses ikka oluliselt rohkem räigusele orienteeritud?

Leiab ka pisut olme-elu, kuid seda küll pigem napilt ja valdavalt ikka loo edenemise teenistuses – õdukrimilikku naudiskelu ei maksa hoolimata õuduse pehmusest siit ka oodata. See-eest on Janal aga austaja, kes parima lemberomaanitraditsiooni kohaselt ülimat järjekindlust ja mõistmist harrastab ning peakangelanna, kummaline küll, avastab üllatusega end teatavat soosivat suhtumist üles näitamas.

Ühesõnaga, kiire ajaviide, mis ajutööd ei nõua; klappima pandud supp juba äraproovitud koostisosadest, mida eraldi lahti valgustada pole vaja, kuid mis seetõttu ei avarda väga ka horisondti mõtet või kasvõi olmeküsimusi. Selles mõttes selline mehaaniline ja prentesioonitu lugemine žanrisõpradele, vast. Ei tunne, et ka Norrköpingi kohta ülearu teada oleks saanud või kiirabi töö osas just sügavuti targem oleks.


Autor ise peaks aga maikuus ka festivalil HeadRead üles astuma.