Kai Ashante Wilson - The Lamentation of Their Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Rassismiteemaline fantaasia ühest New Yorgis elavast mustanahalisest noorpaarist, kelle saatan valib välja oma tööriistadeks. Neid võtavad oma võimusesse surnud nõiast sugulase korterisse peidetud matšeete (naisele) ja pumppüss (noormehele) ning nende sihtgrupiks saab politseinikest valged mehed. Ja neid langeb nagu loogu (vähe gore värk), sekka ka siis mõni teisest rassist politseinik (aga tõesti, kogemata!).

Autor oskab päris hästi kirjutada. Vaatenurk on naise silmist, kes siis oma litsakast biseksuaalse kaunismehega läheb õige massimõrvariks kätte. Tegu pole just mustvalgete kangelastega, neid lihtsalt häirib, et politseikroonikates jms ei näidata kannatavaid valgenahalisi naisi. Ja noh, muidugi politseivägivald kui selline.

Aga jah, New York. Ja see keelekasutus ja noorte mõttemaailm (mis ikka kisub väga rappa peale saatana poolt ülevõtmist). Moraalselt väga tume, lisaks veel kristlikku häma; lugejal on siin vaja ikka tugevat moraalikompassi, sest noh, omal moel läheb tekst päris kaasakiskuvaks.

Kai Ashante Wilson - Kaiju Maximus®: "So Various, So Beautiful, So New" (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Esmapilgul päris segane ja igav tekst saab minu jaoks suurema selguse, kui lugesin loo ilmumise saateks ilmunud lühiintervjuud autoriga - nimelt oli tal tahe kirjutada arvutimängulaadset juttu, aga et samas polnud selle jaoks mingit kogemust ega tellimust, siis ta mõtles vastava mängumaailma välja. Niiet üheltpoolt võiks rääkida jutust arvutimängulaadses maailmas, teiselt poolt siis autori kujutlusest arvutimängust.

Tegu on pea inimkonnajärgse maailmaga, kus godzillalaadsed olendid märatsevad maapinnal, allesjäänud inimesed elavad maa-alustes koobastes. Aga - on superkangelased, kes suudavad godzilladele vastu astuda; ainult et, kui palju neis on säilunud inimlikkust, on muidugi iseasi, kuivõrd tegu on ikkagi üliolenditega, suutelised võitlema godzillalike olenditega.

Loo tegelaskond on siis isa ja kaks last, kes järgnevad maapinnal oma superkangelasest emale, kes peab vastu hakkama eriti vägevale olendile (“kaiju maximus”!). Ka lastel avalduvad mitmed erivõimed, aga samas see emakuju on niivõrd … pelutav eeskuju. Ja veel hullem, see superkangelane vajab võitluseks perekonnalt niisugust energiat, mille neist ammutamine pole just kõige meeldivam protsess.

Nagu öeldud, loost sai õieti sotti alles peale tutvumist autori lühiintervjuuga. Eks siis loos ole tore soorollide vahetumine (pereisa vs superema), samas tekst on … vähe tasane. Autorilt teine tekst, millega õieti ei saa joone peale, eks see teeb vähe ettevaatlikuks.

Kai Ashante Wilson – The Devil in America (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

See lugu läheb vähe horrori kanti, võttes ette Aafrikast pärit maagia kohanemisest Ameerika oludega – et siis pärimuse järgi tegi kunagi kurat lapse ühele aafrika abielunaisele ja nende järglasest pärines edasi kummaliste ja maagiliste võimetega inimesed. Aga et üks neist püüti orjaks, kes veeti üle ookeani, jätkus see vereliin ameerika orjade hulgas – kuni siis nende dramaatiliste sündmusteni, mida käesolevas loos käsitletakse.

Eks natuke häguseks jääb, kas kuri on universiaalne või on kuidagi seotud selle vereliini kandjatega, kellel on siis võimalusi kurjale sellele vajalikke ohverdusi võimaldada – seda siis lepingu abil, mille kuri sõlmib vereliini järgmise pärijaga. Ent need lepingud on vägagi hukatuslikud, siis pole ka vereliini pärijatel just pikka eluiga. Ähmaselt võiks tõdeda, et mustanahaliste lintšimised on seotud selle kurja verehimuliste soovidega. Ahjaa, kuna kurja originaal oli üks müütiline koer, siis idee järgi on selle vereliini kandjatelgi võimalus / oskus neljajalgseteks muutuda – koos sellega kaasnevate heade ja veadega.

Selline müstiline lugu siis, siin antoloogias on muidki nõialugusid, küll juudi või korea või pakistani juurtega. Noh, kui need on vaid tõsimeelsed kangutamised kõiksugu küllusliku draamaga, siis need pole just mu lemmiklugude hulka kuuluvad, igavad või õigemini selline käsitlusviis just meeli ei eruta; ükskõik kui hästi ja osavalt need tekstid kirjutatud on.