Clifford D. Simak „Meie laste lapsed“, Fantaasia (2023), tlk Tatjana Peetersoo

 

(Hoiatus, et räägin suht ära, mis juhtub.)

Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …

Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?

Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis. 

Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…

"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."

"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."

"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)

Clifford D. Simak: Linn

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 

Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.

Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!

Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.

Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel enam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!

Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilisemad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?

Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!

Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.

Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.

Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.

Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 

BAAS
Goodreads

Clifford D. Simak: Mängud ajas

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotisonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud sõjakateks võitlejateks, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad sama inglise keelt kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI imelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemise erilisust rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Reaktor
Raamaturiiulike
Postimees

Clifford D. Simak - Sillapea (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Sünge lugu planetaarvaatlusgrupist, mis jõuab planeedile, kus neid ootab õige näotu mõistatus. Planeet kihab elust ja seal on koguni humanoidid. Õige kiviaegsed ja kriipsujukulikud, aga kolonisaatoreid nad ei karda, pigem saadavad neile hoiatuse, et sellelt planeedilt need enam ei lahku. Näib vähe naeruväärne, et sellised haledad humanoidid ähvardavad end planeedil kindlustanud teadlasi ja eriväelasi, aga noh, päris tähelepanuta ei saa seda jätta ka. Ning kahtluseussid närivad …

Ehk jälle retroulme, kus omamoodi huvitav on vaadata autori visiooni tulevikutehnikast, mis lähtub tema enda kaasaja arengutest. Aga seda on muidugi raske ette heita ning loo plussiks ongi pigem kurjakuulutav atmosfäär ehk siis kohtumine tundmatuga, mis pole üldse selline, nagu planetaaruuringute grupp on seniste aastakümnete jooksul kogenud. Igal juhul, paistab, et peagi on ilmumas järjekordne Simaki tõlge.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.

Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Clifford Simak - Naaber (Shanidar, 2017)

Pastoraalne lugu talunikest, kes elavad oma traditsioonilist kolkaelu rõõmude ja hädadega. Ühte vabasse tallu kolib perekond, kelle juures hakkab toimuma veidi kummalisi asju - põllul põriseb juhita traktor, nende talu piirides on ilm ideaalne, vanad mootorid töötavad laitmatult. Uustulnukatega sõbrunedes mainitakse neile, et niisugune ilm võiks võimalusel valitseda kogu nende orus.

Aastaid hiljem avastatakse takkajärgi, et seal kauges kolkas ongi justkui ideaalne elu - saak pole enam ikaldunud, inimestel on tervis korras, suremist juhtub vaid ealiste komplikatsioonide tõttu. Kuid seda asja saabub uurima suurlinna ajakirjanik, kes osutab üsna üheselt sellele orgu kolinud inimestele - kuidagi on nemad sellise elu korraldanud. Oru inimesed kratsivad pead, aga ei taha heast elust ega sõpradest loobuda. Kuid ajakirjanik ei jäta jonni ning sellel on oma tagajärg…

Lugu, kus puudub otseselt terav konflikt - inimesed satuvad neile mõistmatusse olukorda, kuid et otseselt midagi ohtlikku pole ning põhjustajad on mõnusad semud, siis kohanetakse selliste oludega. Tulnukatel ei pea olema destruktiivseid või maailmaparanduslikke motiive maalaste suhtes, ehk nad vaid soovivad rahumeeli käsikäes eksisteerida (ühelt poolt tundub see küll mõneti sunnitud käik) - kui neid just ei taheta skalpeerida või skaneerida. Tekst on omal moel armas ja inimlik (ehk nagu Simaki puhul rõhutatakse: “pastoraalne”) ning vanamoeline, see on nagu utoopia, et inimesed võivad olla head.

“Võiks arvata, et küsisin endalt, kuidas see kõik võimalik oli, kuid tegelikult ei hakanud ma end vastuse otsimisega vaevama. Olin nagu puuga pähe saanud. Võite muretseda kõiksugu pisiasjade pärast, kui need ei suju nagu vaja, aga kui satute millegi tõeliselt suure peale nagu see isetöötav traktor, annate automaatselt alla, teades, et see on teie mõistuse jaoks liiga raske, midagi niisugust, millest teil pole lootustki aru saada. Ja mõne aja pärast unustate selle asja täielikult. Teie teadvus heidab selle lihtsalt kõrvale.” (lk 36)

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Libahundi printsiip (1997)

Simak ei ole just eriline ulmeuuendaja või silmapaistev käsitööline – pealiskaudselt vaadates on selle raamatu puhul pigem tegemist pigem nö klišeeliku kirjutajaga. Aga siis hakkavad lugedes mingid asjad kokku kolksuma ning käivitub autori enda positiivne maailm – kõik inimesed või olendid polegi sitapead, neis on mingit hoolivust või uudishimu teiste vastu, nad on üldjuhul üksteisega võrdsed. Vabadus, võrdsus, vendlus. See on nagu muinasjutt täiskasvanutele, mingil moel lohutus igapäevastele argijamadele (eskapism?). Eks endalgi äratas väheke imestust, et kas tõesti ja miks küll sellise Simaki raamatu lugemiseks valisin... aga kui viimaks muinasjutt lõppes, tuli küll heasoovlik muie suule.

Ja ega siis tekst vaid positiivse programmiga hiilga (niisiis ei tähenda, et tingimata head võidavad ja pahad kaotavad, või ulmesotsrealismi), siin on ka paras annus psühhedeeliat. Peategelane ise on kanister-android, kus on kolm erinevat isiksust. Või siis need majad, kes võimaluse piires inimestega suhtlevad (jah, nad on küll selleks programmeeritud, kuid seejuures toredalt närviajavad). Või siis haldjad, kes pärinevad kuskilt planeedilt ja kes on avastanud, et Maal on neil lahe elada (ok, ehk mängib siin kaasa hiljuti loetud Pratchetti lood Nac Mac Feegle'test). Iseenesest võiks ükskõik milline psühhedeelsus totralt välja kukkuda, aga autor ei lasku labasustesse (no hea küll, majade puhul on see veidi vaieldav). Nad eksisteerivad ja kõik.

Lugu on iseenesest... üpris eksistentsiaalne oma probleemiasetuses.

ulmekirjanduse baas

Clifford Simak – Deserteerimine (Horisont 7/1968)

Aeg on nii kaugel, et inimkond vajab Jupiteri, sest seal on maavarasid. Ent Jupiter on inimestele täiesti sobimatu keskkond, kõik see rõhk ja happevihmad jms. Tõsi küll, siingi katsetatakse seda, mida on tehtud teiste planeetide allutamise puhul – ehk siis inimese muundamine planeedile sobivamaks elusolendiks. Ainult et praegused katsed inimesi jupiterlasteks muuta ebaõnnestuvad: kõik justkui toimib ja on korrektne bioloogide seisukohast, ent kui inimesest on muundatud uus olend Jupiterile lahti lasta, on ta kadunud või hävinenud.

“Või oli kogu ettevõte võimatu, nurjumisele määratud algusest peale? Muundamine teisteks eluvormideks oli õnnestunud muudel planeetidel, kuid ei tähendanud veel, et see õnnestub ka Jupiteril. Võib-olla polegi inimese mõistus võimeline tegutsema joovide närvisüsteemis? Võib-olla erinesid loperid niivõrd inimestest, et polnud mingit võimalust sobivalt ühendada inimteadmisi joovide arusaamadega olemasolust?” (lk 48)

Projektijuht Fowler on väsinud inimeste kindlasse surma saatmisest, lisaks muidugi see, et kaaslased peavad teda seepärast mõrtsukaks. Aga midagi peab tegema, hukkunute hulk on tähtsusetu Jupiteri maavarade tähtsuse kõrval. Fowler astub drastilise sammu, ta otsustab lasta end ja oma truud koera muunda planeedi eluvormiks. Tõepoolest, see katse sooritatakse ning uus Fowler koos koeraga avastavad, et... Kama kaks sellest inimkonnast.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Suur eesõu (Lilled Algernonile, 1976)

Paralleeltekst samas (legendaarses! vapustavas!) kogumikus ilmunud Simaki “Lõplik ravi” loole – mõlemas juhtub nii, et lihtinimene satub kogemata kombel kontakti maaväliste jõududega ja tekib küsimus, et kuidas siis käituda. Kui “Lõplik ravi” lõppeb üsna hoiatavalt ja musta huumori laadis, siis see lugu on ehk positiivsem (aga tõepoolest, miks ei võiks siin niisamuti lugu kurjalt edasi minna? Jälle parseldatakse inimkonnale midagi kaela...).

“Ta võiks terve päeva nuputada, mis tema keldriga on juhtunud, ega saaks arvatavasti sugugi targemaks.
Tema rahategija jänkihing protesteeris sellise kohutava ajaraiskamise vastu.” (lk 191)

Lugu siis sellest, kuidas kuskil Ameerika kolkalinnakeses elab üksik mees koeraga omaette majas. Mees nimega Taine putitab linlaste katkist tehnikat ja äritseb niisamuti vanavaraga. Ühel ööl käitub koer kummaliselt, ja hommikul avastab mees, et keldrilagi on kaetud kummalise ainega. Veel huvitavam, parandamist ootav katkine tehnika hakkab millegipärast tööle ja paistab... et keegi või miski on neid korda teinud (tõsi küll, omal moel). Mees on hämmeldunud ja leiab endalegi üllatuseks, et küllap on asunud tema majja tulnukad pesitsema. Taga hullemaks, koer on hakanud lähedal metsatukas välja kaevama mingit kanistrit, ning rahu saamiseks läheb Taine koos kohtlase sõbraga koera kaevamist üle võtma. Lähemal uurimisel paistab see imelik asjandus olevat samast läbimatust materjalist, millega on kaetud keldrilagi. Mees mõtleb, et ehk on tegemist... tulnukate lennumasinaga?

Aga üks ei jää teiseta ehk siis metsast veidra paagi või lennumasina juurest õhtuhämaruses tagasi tulles avastab mees, et ta pool maja on deformeerunud – või täpsemini osutub see deformeerunud pool nö portaaliukseks tundmatusse dimensiooni või teise maailma, mis on selline enamvähem elutu kõrb (kuigi hingatava õhuga jne). Peagi kaob koer sinna kõrbe ja Taine suundub autoga teda otsima (seal kõrbes näeb mees ehk neid portaaliehitajaidki), kuid lõpuks naaseb koer ise tagasi. Majaga juhtunut ei saa teadagi varjata ning peagi on kohal meedia ja uudishimulike mass, keda peab Rahvuskaardi abil majast eemale hoidma, sest meie kangelane ei taha niisama heast peast vanast perekonnamajast loobuda. Ta sulgub sõbra ja koeraga uste taha ning vaatab veelkord seda maailma. Sealt aga...

“Taine istus ja jälgis nende tulekut ning mõtles tuppa vintpüssi järele minna, kuid ei liikunud siiski paigast. Ta leidis, et püssist ei tuleks midagi head. Seda tuua oleks mõttetu tegu, veelgi enam – mõttetu hoiak. Parim, mida inimene sai teha, mõtles ta, oli võtta neid teise maailma olendeid vastu tühjade ja puhaste kätega.” (lk 229)

Tulnukad tulevad ja tahavad maalastega äri ajada, õigemini ideid kaubaks teha. Kaupa teha Taine oskab, aga millist ideed võõrolenditele kasulikult maha parseldada?

Simakil pole eesmärgiks näidata, kuidas võiks tehniliselt võimalik olla selline kohtumine, ta tahab pigem illustreerida seda, milliselt see võiks toimuda juhuslikul ja inimlikul tasandil Võõra kui sellisega. Mis juhtuks, kui su eesõu korraga osutukski portaaliks tundmatusse reaalsusse? Eks see lugu muidugi õige naiivne ole, et võõrad nii inimliku välimusega ja kontaktialtid, aga noh, ega siis optimism paha ole.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Nõiutud palverännak (2007)

Põhimõtteliselt on tegemist noortekirjandusega, on selline ulmega vürtsitatud tänapäevane muinaslugu. Nagu eelmises raamatus, jälle kõiksugu päkapikud, härjapõlvlased ja muidu mütoloogilised tegelinskid, jälle ohtlik quest tundmatusse ning heade võit. Tegemist pole hea ilukirjandusega, selles jääb see tekst liialt pinnapealseks (no pidevalt möllavad deus ex machina lahendused); küll on aga positiivne see, et tegelased on sellised... heasoovlikud. Sõbralikud ja abivalmid, kui vaid teisel häda käes. Selles on miskit vanamoodsat, idealistlikku, unustatut. Sa loed maailmast, mis on väliselt külm ja ohtlik, kuid selle kareduse kaaluvad üle positiivsed tegelased. Kes, tõepoolest, on kaine peaga võttes üsna lapsikud. Kuid selle võib unustada, miks mitte minna unistustega kaasa. Parem eskapism kui meelemürgid.

See, mida mõni armastatud autor kirjeldaks paari romaanitellisega, lahendab Simak lühikeste ja hoogsate peatükkidega (tõsi küll, ega quest algusest lõpuni võtagi siin palju aega, mõned nädalad ja kõik). Asjad lihtsalt juhtuvad, ja ongi kõik. Ega tegelased eriti imestagi kõige selle üle, mis neid tabab – jah, on teised dimensioonid, jah, on tulnukad, jah, juhtub kõiksugu imesid ja kummalisi pääsemisi. Siin ei ole lugeja poolt midagi kaine mõistusega osadeks lammutada, tuleb vaid autori käikudega kaasa minna. Eks see muidugi sõltu lugejast ja tema meeleolust, kas ühineda sellise hipiulmega või olla tähenärija. Eksole, vahel ei pea olema kainemõistuslik. Las siis asjad juhtuvad nii nagu need juhtuvad, ega see lugemisel tükki küljest võta.

“Kindlaid fakte siin pole, mõtles Cornwall, ei mingit tegelikku informatsiooni. Keerad ennast mingisse suunda ja komberdad edasi, lootes, et mõne aja pärast leiadki selle, mida otsid.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Talismani vennaskond (2007)

Romaan on kui fantasy kergekaaluline Dostojevski – tegelased peavad tegema humaanseid otsuseid kiuste nende usu või tõekspidamistega. Aga headus võidab! Simak on mõnel hetkel väga turvaline lugemine – maailm võib ta tekstis kole olla, ent peategelased ikka semulikult head või toredad, neil on üksteisele toetavat õlga, ja kui hoitakse kokku, küllap siis ka kõigekõrgem hoiab neid. Elagu sõprus! Fantasy kohta mõneti ebatüüpiliselt pärinevad kurjad jõud tähtedelt, mitte pole tolkienlikult osa maailma üldisest ülesehitusest. Ehk puhuti harjumatu on niisamuti autori humaanse kristluse vaim, mis teksti kohal hõljub, aga pole häda, see on selline poputav ja mõistev, mitte hävitav kristlus.

“Paistab, et praegu, kahekümnendal sajandil, peaks olema toimunud mingi edasiminek. Ehk peaks meil olema paremaid vankreid ja paremaid teid, paremaid atru ja paremat arusaamist maa kasutamisest, paremaid majaehitamisviise, nii et talupojad ei pea enam elama lehkavais hüttides, paremaid laevu merel sõitmiseks. Vahel olen mõtisklenud alternatiivajaloost, alternatiivmaailmast, kus seda Kurjust poleks olemas. Me ei suudaks isegi kujutleda maailma, kus on toimunud edasiminek paljude sajandite jooksul. See oleks meie maailm, meie kahekümnes sajand. Kuid see on vaid unistus, muidugi mõista.” (lk 30)

Lugu siis selline, et 20. sajandi Britannias on maabunud nn Rüüstajad, kes käivad korrapäraselt aastakümnete kaupa Euroopa (või mujalgi?) eri piirkondi põhjalikult laastamas, mistõttu Euroopa areng on jäänud pidama 11. sajandisse (lk 31). (Miks need Rüüstajad regulaarselt siis Maad kiusama hakkasid, selgub ehk finaaliks.) Noormees Duncan valitakse välja viimaks läbi Mahajäetud Maa (kus siis praegu Rüüstajad laamendavad-pesitsevad) üht käsikirja, mille olevat kirjutanud Jeesuse senitundmatu kaaslane. Ja noh, tegemist on ilustamata / rikkumata tekstiga Jeesuse tõepärasest elust ja mõttetarkustest! Aga et kindel olla, et tegemist on originaalse käsikirjaga, tuleb see Duncanil toimetada Oxenrodi õpetlaste kätte, teispool Mahajäetud Maad Londoni lähistel. Ja Duncan asub teele ustava sõbra, lahinguratsu, sõjakoera ja eesliga. Teel täieneb nende seltskond nii mitmegi mütoloogilise / folkloorse olendiga, ning võitlused Rüüstajate jõududega paistavad suunduvat vältimatu hukkasaamise poole.

Aga nagu öeldud, sõprus ja headus aitavad üle nii mõnestki mäest. Keegi pole veatu, kõigil omad head ja vead, ning just see teebki vennaskonna lõppkokkuvõttes nii kokkuhoidvaks ja südantsoojendavaks (Duncangi saab mitmes võitlusepisoodis vastu pead ja teised peavad pigem tema ära päästma, pole just überkangelaslik juhtum). Simak ei näita, millised närukaelad võivad inimesed olla (kuigi eks romaanis mõnigi ole selline), vaid loob teatud ideaalmaailma, kõikevõitva sõpruse pesa või hälli – erinevustest hoolimata võib ka jälgis olendis või nõmedas inimesed leiduda... midagi head, midagi sellist head, mida senini pole teised märganud või oluliseks pidanud. Ole teistega hea ja tulemused võivad sind ennastki üllatada. Tõsi küll, asi on loomulikkuses, mitte punnitamises, eksole.

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

tüdrukute raamaturiiul

Clifford D. Simak – Eelpost (Hirmu vöönd, 1993)

Tundmatute planeetide uurijate käsutuses on kogenud ja võimekas üksus. Neil on suurejoonelised kogemused planeetide kaardistamisega, neil on robotid ja viimase peal tehnika, neil on parimad eriüksuslased ja töökad teadlased. Nad on tundmatuid planeete uurinud-puurinud küll ja küll, ning nad teavad, mida ja kuidas nad teevad, millal on planeet valmis maalaste koloniseerimiseks või veel liialt ohtlik selleks, et planeeti ekspluateerida. Nende töö on heas mõttes rutiinne ja kindlate reeglite järgi, kõige tähtsam on ekspeditsiooni turvalisus kindlustada ja alles peale kõikvõimalike turvameetmete rakendamist astub inimjalg senitundmatu planeedi pinnale ning siis sooritatakse nädalate või kuude jooksul vajalikud uuringud. Ordnung ootamatuste vastu.

Ent käesoleval džungliplaneedil tuleb nende juurde kriipsujuku moodi justkui kiviajast pärit humanoid, kes emotsioonitult teatab, et maalased ei lahku siit. Siin ootab surm. Naeruväärt, mõtlevad supertehnikaga varustatud mehed. Üldsegi mitte, selgub mõne aja pärast. Natuke Bradbury moodi tekst, samasugune kokkupuude millegi täiesti tundmatuga.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Lõplik ravi (Lilled Algernonile, 1976)

No vaat, on väike kolkalinnake ja seal vanem tohter, kes vaikselt elupäevi õhtusse saadab, ikka elanike suuremate ja väiksemate tervisehädadega tegeldes, oma võimete ja oskuste piires. Kui korraga ilmub ühel õhtul vastuvõtule Herman, kes natuke veidra välimusega. Herman nimelt teavitab tohtrit, et ta on teiselt planeedilt, nö tulnukas. Tohter imestab, aga mis tal üle jääb kui uskuda - “Herman” on tõepoolest teistsuguse füsioloogiaga, nagu olevus abivalmilt näitab. Nad vestlevad ja tulnukas pakub inimkonnale kõigi haiguste ravi, eluaegset vaktsineerimist. Saladus peitub tampoonis, mis tuleb kehale asetada ja sealt siis imendub tervendav vedelik kehasse ja probleemid igaveseks läinud. Puhta vapustav, eks. Tohter katsetab ja tõepoolest, patsiendid paranevad. Asi jõuab hooga laiemasse avalikkusse ja ÜROsse ning tulnukate abil saab võimaldada seda tampooni kogu inimkonnale. Kuni üleilmse operatsiooni eelõhtul avastab tohter: ühtlasi vähendab vaktsiin tõhusalt intelligentsust. Aga miks? Kas intelligentsus on haigus? Kas võõramaalased teevad seda meelega? Tohter ei tea, ta on nüüd liialt rumal selle üle otsustamaks.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak – Nagu õieke väljal (1975)

Lugu sellest, kuidas õigesti käituda, kui inimkonnal oleks esimene kokkupuude maavälise tsivilisatsiooniga. Kes siin raamatus on see kõikvõimas võõras? Lilled. Jah, lilled. Nagu “Vahejaamas” ja rohelise päkapiku puhul, on kaunitel tulnuklilledel mureks inimkonna võime end hävitada või üleüldine üksteisega sõdimine. Aga Lilled pole vaid lillelapsed, neiski peitub oht inimesed maamunalt eest pühkida, flower power indeed. Lilledega toimetulekuks on lahendus, mis iseenesest on lihtne, aga ei ütle, milline.

Eelajaloolistest ulmekõbidest on Simak nagu kõige kirjanduslikuma väljendumisega, tegelased on kohe inimlikud, ähmis või siunavad või uudishimulikud. Tupper Lillemaailmas on kui pilves taimetoitlase märg fantaasia, midagi tolkienlikku on ümisevates jalakapuudes. Võiks mõelda, et ketta ja juhtmeta telefoniaparaat on ehk mobla esivanem? Ja üleüldse – Lilled kui geenimuundatud taimed oma võimalikus õuduses? Simak nägi tulevikku.

ulmekirjanduse baas

pronto
nuxxbooks

Clifford D. Simak – Vahejaam (2004)

Kui Asimov ja semud on üsna puised inimhingede lahkajad, siis Simak on selles raamatus hoopis selline soe ja sõbralik ja miks mitte naiivnegi oma peategelaste hingedele elu puhumisega – ja seda nimetatakse pastoraalseks ulmekirjanduseks. Ehk teisiti öeldes flower power tuumasõjaohu vastu. Umbmääraselt võiks tõdeda, et Simakis kajastub külma sõja ja Kuuba kriisi mõjud (raamat ilmunud 1963). Kõrvalt vaadates on Enoch kui mingi külaullike, kes patrab kosmosekontaktidest ja öistest külalistest – ainult et ta ei patra sellest teistele ja külalised tähesüsteemidest tõepoolest käivad. Vaat siis, vaga vesi ja sügav põhi.

Lugu siis selline. Ameerika kodusõjast tagasi tulnud mees osutub korraga UFOmeeste poolt äravalituks ehk siis meheks, kes hoiab töös kosmosereisijate transiitjaama. Mis sellega kaasneb? Esiteks ekstravagantsed sõbrad. Teiseks see, et seal üliturvatud kõrvalises kandis taluhooneks maskeeritud transiitputkas mees ei vanane, aga kui väljas käib, siis vananeb inimlikult (no ta ei käi päevas rohkem väljas kui tunnikese). Niisiis möödub vahelduva eduga sada aastat, Enoch näeb ikka välja kui kolmekümneaastane ja on olnud tunnistajaks vägagi kummalistele transiitreisijatele. Ent siis algab päev kus asjad kisuvad vägagi nihu. Nimelt on sooritanud CIA tulnukalaibaröövi. Ja hull tüdruk kisub ta naabritega tülli. Ja imaginaarsed varjuinimesed jätavad Enochi maha. Ja üleüldse ähvardab puhkeda Maal kolmas maailmasõda. Nukker ja asine Enoch käärib käised üles ja püüab probleemidele lahendust leida. Raamatu lõpp läheb päris seebiseks või campiks.

Aga siiski, tore lugemine, vaheldusrikas, pastoraalne.

“Kui ma üritan tulevikku vaadata, näen ma seda, kuidas galaktika paari tuhande aastaga üheks suureks kultuuriks kokku kootakse, kuidas galaktikast saab üks üleüldise üksteisemõistmise ala. Otse loomulikult jäävad alles kohalikud ja rassilised variatsioonid, nii see peabki olema, kuid neist kõigist saab ülemaks sallivus, millele rajatakse midagi taolist, mida tahaks meeleldi nimetada, vennaskonnaks.” (lk 230)

ulmekirjanduse baas