Han Kang - Taimetoitlane (2025)

 

Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.

Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.

Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt  vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?

Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.

Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.

Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?

“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.

Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.

“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”

Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)

 

“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)

 

“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)

raamatunarr

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Hana Lee - Bari and the Resurrection Flower (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu loo järelsõnast selgub, on tegu korea mütoloogia ainelise jutuga, kus siis väheke teistsugused rõhud kui tavaliselt ehk siis kväärkorealikult.

Bari elab metsas, igasugu olendite seltsis (või armul), kui korraga tuleb talle külla õde - nende vanemad on mürgitatud ja suremas ning neid võiks päästa vaid see, kui Baril oleks midagi pakkuda. Ta maagiline olend räägib ühest taimest, mis kasvab allilmas. Bari ei taha õdesid eriti aidata - õed elavad oma kuningapaarist vanemate juures, kuid Bari hüljati sünnihetkel, kui avastati ta sootunnusteta keha ning viidi metsa surema; kust ta aga korjati ja kasvatati üles kohalikud metsaolendid. Õed on käinud teda vahel vaatamas, justkui kaastundest, aga erilist lähedust pole tema ega õdede vahele tekkinud.

Aga viimaks soostub Bari minna allilma otsima seda Ülestõusmise Lille, aga kas seda üldse leiab ning kas seda peaks siis Barile antama - või miks peaks Bari aitama oma vanemaid, kes teda vastsündinuna metsa surema jätsid. Vähemalt loodab Bari, et tal õnnestub siit allilmast eluga tagasi pääseda … või veel parem, kui leiaks nõiaks olemiseks vajaliku abilise …

Minu suureks rõõmuks pole siis tegu õudukaga. Autori kirjelduse järgi on ta mitmel moel algset müüti muutnud (mitte et eksisteeriks ainuõige müüditekst) ja noh, tulemus on kirjanduslikult päris mõjus.

Maria Dong - The Frankly Impossible Weight of Han (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Omapärane tekst, mis algab kui teaduslik fantastika ja lõppeb puha fantaasia pähe. Ja eks omapärasuse eest võib punkte anda, kui see vähegi on intrigeeriv.

Inseneril sureb haiguse tõttu naine. Kurbusest murtud mees ehitab masina, mis valmistab … apelsini. Peagi seejärel läheb insener vabasurma ja jätab leiutatud masina keldrisse, et see seal rahumeeli edasi töötaks. Tõepoolest, masina avastab insenerisse armunud luuletajanna, kes on temasse armunud ja tulnud meest otsima, kui see vaikib. Masin on vahepeal … paljunenud. Apelsinilõhna lummuses luuletaja laadib need oma autosse, et linnas neid isetootjaid kodututele laiali jagada.

Ainult et luuletaja ei tea, et tegelikult need masinad toodavad (või paljundavad) lisaks apelsinile (ja muule) ka hingevalu ja sellega kaasnevaid kehahädasid - ning need hakkavadki epideemiliselt levima.

Ja et autor on korea päritolu, siis läheb päris koreaks kätte - korealannast luuletaja, kes on joviaalne oma esimest avaldamislepingut saades, kutsub oma kaugeid sugulasi Ameerikat külastama: üks rahutu noormees tulebki ja satub epideemia küüsi, aga et ta ema on nõid või nii, siis tajub see ema oma poega ja meie maailma ähvardavat ohtu … ja asub nüüd epideemia peatamiseks jumalate poole teele. Mis on ohtlik! 

Et siis jah, esmapilgul oleks justkui koroonakirjanduse mängumaal, aga lõpus kisub ikka veidraks müstikaks - mis on päris värskendav lähenemine kasvõi peale Larsoni lugemist. Eks tähelepanu tuleb pöörata ka sellele pealkirjas leiduvale mõistele “han”, mida autor järelsõnas veidi avab.

Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), tlk Deborah Smith.

"Human Acts" ehk siis näiteks "Inimlikud teod" või siis originaalpealkirja taga ajades "(Ja) noormees tuleb" (소년이 온다) on raamat, mida ei saa või vähemalt mina ei saanud ühe jutiga läbi lugeda. Võib-olla tasuks ka Deborah Smithi eessõna jätta viimaseks, kuigi Eesti lugeja pigem kuuleb 1980. aasta mais Gwangjus toimunud rahutustest ja nende veristest tagajärgedest seda raamatut lugema sattununa pigem üsna esimest korda. Kuid põhiline koorub Han Kangi ajahüpliku ja melanhoolse jutustuse käigus nii ehk naa välja. Eriti, kui algusest peale seada end empaatilise lugemise lainele – Dong-ho ja temaga ühel kindlal ajahetkel samasse paika ja seotud olukorda sattunud inimeste läbielamised on ju tegelikult justkui see ajalookirjutuse algmaterjal, või vähemalt üks tasand sellest.

Lõuna-Korea kirjandusega on ikka sattunud mul nõnda, et sel kipub juures olema teatav sentimentaalne pisarakiskujalikkus, mille puhul on oht asja läägeks ära põlata. Sestapki tasub vahepeal lugemisega pausi pidada, sest muidu väsib tõsimeelsest sentimentaalsusest ära, kiiruga läbi kappamine pole aga kah jälle mingi asi. (Mulle tundub, et siinkohal on tegemist ka teatavat laadi väljendustraditsiooniga, mis kuulub lihtsalt asja juurde.)

„Human Acts“ on nõnda siis üsnagi isiklik lugu ajaloolisest sündmusest, mida pannakse kokku ümber ühe poisi, Dong-ho, loo, erinevate inimeste mälukildudest ning eludest, mis justkui läbi aja tõmmatud lintidena igavesti selle minevikupunkti külge takerdunult, vabaks pääsemata tuules laperdavad.

Vaatepunktide galerii ei piirdu sealjuures üksnes elavatega. Surnute hinged jäävad takerduma lagunevate kehade külge, segaduses ja üksi. Nagu ikka selliste sündmuste puhul on palju ka neid, kes nimetult massihaudadesse aetuna jäävad ilma mälestusriitustest ja kombekohastest matustest, igavesti kadunuks ka surmajärgses maailmas. Ning eraldi valu on veel see, kui tulevikus need, kes juba korra maetud said, uuesti ümber maetakse – sest mineviku tragöödiad, kui neid viimaks tunnistatakse, ei ole enam kannatajate eraasi vaid ka avalik omand ja mälestis.

Sõjaväelise diktaatorluse raames läbielatud koledustes on muidugi paljut, millega meiegi ajaloos paralleele tõmmata. Mahasurumised, piinamised süsteemi poolt ettekirjutatud ülestunnistuste nimel, eraldi julmused naisterahvaste tarbeks, tsensuuri absurdihuumor ja küllap ka süütunne, et on jäädud ellu, saadud kergemini läbi, mindud edasi.

Süütunne ja lojaalsus/solidaarsus on kusjuures siin raamatus see, mis näib siduvat kõiki tegelasi. Kuigi koletusi saadavad korda süsteem ja režiim, siis süüdi tuntakse end ikka. Kes kahetseb, et ei suutnud oma lastele paremat pakkuda või neid õigel hetkel koju sundida, kes kahetseb, et ei olnud piisavalt eneseohverduslikult solidaarne võimatus võitluses, kes tunneb lihtsalt süüd ellu jäämise pärast ...

Oluline koht on ka füüsilisel kehal kui sellele, läbi mille kehtestatakse võimu indiviidi üle. Asjata ei alga raamat saalitäie kirstude ja kõikehõlmava laibalehaga. Nii raske on panna kedagi vägisi mingil kindlal viisil mõtlema, kuid keha annab hävitada, piinata, närvutada ja vaim ei saa selle eest kunagi päriselt pääseda. Ja kui viimaks võtta veel surnukehaltki nimi ja nägu...

Isiklikkuse dimensioon seotakse lõpuks kokku autori enda isikliku seotuse ja vaatepunktiga. Saame teada, et ka autor ja Dong-Ho on omal moel seotud ning nõnda saab ka autorist üks tunnistajateks, kes on ise seda varem päriselt adumatagi olnud nende sündmustega seotud aja ja ruumi kaudu ning kelle tagasivaatav sukeldumine artiklitesse, tunnistustesse, dokumentalistikasse on justkui omakorda tagasiulatuva solidaarsuse väljendus, üks viis, kuidas suhestuda ajalooga. Kuid samas ei jäeta mainimata (see on ka üks põhjuseid, miks Deborah Smith tõlkele sellise pealkirja valis), et kõik raamatus korda saadetud teod on inimeste tehtud – nii head kui halvad. Ja ma ise arvan, et see on väga oluline punkt, mida ajaloole empaatiliselt tagasi vaadates silmas pidada – laias laastus oleme me ikka ja jälle ise olnud nii need, kes ohvriks jäid kui ka need, kes teise tõstsid teise vastu käe ja alati jääb võimalus nii üheks kui teiseks.

„What happened to the bodies of the two men who'd been gunned down in front of the station, which some of the protesters loaded into a handcart to push at the head of the column? What happened to those two pairs of feet bouncing gently in the air, almost unseemly in their nakedness? I saw a shudder run through you the moment you spotted them. You blinked violently, your eyelashes fluttering in agitation. I grasped your hand and tugged you forward, toward the head of the column, while you muttered to yourself in blank incomprehension, our soldiers are shooting. They're shooting at us. I pulled you toward them with all my strength, opening my throat to sing while you seemed to the point of tears. I sang along with the national anthem, my heart fit to burst. Before they sent that white-hot bullet driving into my side. Before those faces were canceled out, expunged by white paint.“ (lk 61)