Fredrik Backman: Meie teie vastu

 "Karulinna" järg. "Karulinn lõppes happy endiga - noh, niivõrd-kuivõrd sellises olukorras happy endi olla saab.  Selliste "kümme aastat hiljem on korras" ja "veel kaugemas tulevikus on veel rohkem korras" ideede ja stsenaariumitega. 

"Meie teie vastu" ei oota kümmet aastat. Tegevus läheb edasi kolm nädalat pärast "Karulinna" lõppu, mõned eelmise raamatu lõpus loodud õnnelikkuseraasud osutuvad "nad püüdsid, aga läks halvasti" hetkedeks ning lugema hakanud, olen ma kohe keset hirmsat häda ja ikaldust. 
Jah, isegi teadmine, et kümme aastat hiljem on üsna korras, ei paranda. 
Mis on ju ka loogiline? Elu on elu, iga hetk sellest on just praegu kõige tähtsam ning ei ole olemas mingit "aga hiljem selgus, et see kõik pole oluline"-loogikat. 
Sama hästi võib öelda, et Napoleon ei saavutanud midagi, sest surres polnud tal midagi peale vangistuse ning paari särgi. Ei, sama hästi võib öelda, et ükski inimene pole elanud, sest lõpuks surevad nad kõik ju ära, lõpuks selgus, et nende sünd oli asjatu. 
Ei, loeb see, mis on praegu. 
Ja aeg Karulinnas kolm nädalat pärast eelmise raamatu lõppu on trööstitu. 

Lisaks on seekord uusi tegelasi ja neid on pisut raske vastu võtta. Minul. Mitte Anonüümsel Lugejal, vaid just minul. Sest ma olen väga kaua, aastakümneid, uskunud, et inimesed on läbinägelikud, targad ja me elame oma elusid, aimates teiste tagamõtteid üsna hästi, ent tehes nägu, nagu oleks kõik Tavaline ja Lihtne. Siis olin tohutute, väga valusate ja eredate kogemuste kuhjudes sunnitud sellest mõttest täiesti loobuma ja KÕIK ümber mõtlema. Tõdema, et inimesed ei saa millestki aru, isegi väga ilmsetest asjadest. Ning sellise elukogemuse pealt on mul väga raske vastu võtta tegelast, kes on jube läbinägelik ja saab inimestest põhilise kätte veerandi tunniga, mille ta veedab näiteks tolle inimese taga autoga sõites. Mitte ei arva, et saab, vaid SAABKI. Asja teeb veidi paremaks, et tegu on ilmselge autistiga (selgelt Backman armastab neid, küllap on ka ise autist, kogu Vanaema-raamat oli neid täis), kuid siiski. Autistiga, kes paljudest teistest asjadest ei saa aru.
KUID SIISKI!

Ja autoril on ka mingi imelik kiiks lapsevanemlusega.
Ilmselt sai ta ise väga vapustatud, kui isaks sai, mõtlen ma. Bitt-Marie ja vanaema-raamatutes ma ei märganud, et tal vanemluse osas mingi ebapädev ettekujutus oleks, ent nüüd juba kolmandat raamatut järjest väidab ta, et saab inimene lapse ja tahab kaitsta ja tahab kohutavalt kaitsta ja mitte kunagi-kunagi-kunagi lastel mitte haiget saada lasta, see ongi lapsevanemlus - noh, ja siis olen mina, eks ole.
Minu kogemused vanemana.

Tal on teistsuguseid vanemaid ka. Neid, kes oma lastest ei hooli ega neist eriti välja tee. 
Ei, nendega mu kogemused ka ei haaku. 
Minu jaoks on lapsed inimesed - ma ei tunne nende suhtes kuidagi väga teistmoodi kui muude inimeste. Aga Backman kirjeldab lapsevanemate tundeid mingis täiesti teises võtmes. Ma ei saa sellest väga aru, ent õnneks on lapsevanemluse kirglike osade kirjeldamine siiski raamatu mahust väikest osa võttev ja no - elan üle, eks igal autoril on omad kiiksud. 

Backman on päris hea, kirjeldades ja kirjutades tegelasi, keda ma usun. Et ta vahel mõnes asjas ripatab, et kaitsmissoov on liiga paljudel tegelastel liig tugev, no hea küll. Saab andeks.

Sest süda - raamatu süda ja arvatavalt ka Backmani süda - on õiges kohas. Ta räägib inimlikkusest ja kui ta teeb seda läbi hoki, on see lihtsalt üks viis. Mitte kuidagi halvem kui rääkida samas asjast läbi ülikooliteaduskonna, läbi rüütlite ja nõiataride, läbi kraavikaevamise, läbi mäetippu matkamise või läbi kosmoselaevade.
Kui kokku võttes on mõni ilukirjanduslik raamat millestki muust kui inimlikkusest, on tegu kehvapoolse raamatuga, teisejärgulisega. 
Aga see on raamat inimlikkusest ja seejuures hea raamat. 
Ma keskendusin siin muljekirjutuses liialt detailidele, pisiasjadele. 
Küllap seepärast, et üldlugu on raske paika panna ning olulisi ja ebaolulisi tegelasi ei anna väga eristada - üks võib teiseks saada ja teine jälle esimeseks saada.
Raamat pole isegi hokist - üks tegelane, kellest ma seda üldse ei tahtnud, jätab hokimängu maha ja see on meile serveeritud kui Hea Asi. 
Raamat imlikkusest.
Nojah, nagu "Tõde ja õiguski".

Mida ma veel selget öelda võin: Backman ei kirjuta kedagi päris mustaks, alati on mõni triip või laik muud ka. 

Lõpp on veidi ... kistud. Stiilis: "Raamatu lõpus peab olema kulminatsioon, aga ma ei saa hokimängu jälle kulminatsiooniks panna, seda ma juba tegin. Hm, mis veel võiks olla?" Ehk ma näen traagelniite. Halb.
Lisaks traaglniitidele: see on inimestesse uskumise raamat nagu kõik Backmanid, mida lugenud olen. Nagu nad kõik, lõppeb seegi nii moosiselt, et veel moosisem saaks olla suurte raskustega ning ainult siis, kui autoril poleks üldse mingit enesetsensuuri teemal: "Mis võib usutav olla."
Aga ta taob seda moosi nii kaua ja põhjalikult, et kõik saab moosiseks ja kui kõik-kõik-kõik on ühtemoodi punane ja kleepuv, hakkab tunduma, et tegelikult võibki sedasi.
Kaob ära tunne, et happy end on kunstlik, tekib tunne, et elu võibki moosina paista, kui vastavalt vaadata ning kirjeldada.
Nii et las olla - jälle - väga õnnelikult õnnelik see lõpp!

Triinu raamatud
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Lauri Räpp soovitab

Fredrik Backman: Karulinn

On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke. 
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin. 
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline. 
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".

Esmalt räägin raamatust. 

Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita. 
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.

Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam. 
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.

Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.

Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.

Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud. 
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas. 
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse. 
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.

Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"

Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"

Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"

Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks. 
Osad inimesed ei tunne eriti. 
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast. 
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas. 

Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega. 
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi. 

Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.

Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja

Fredrik Backman: Britt-Marie oli siin

Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".
Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.

Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.

Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.

Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.

Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.

Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.

Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk