Liisi Raamets „Juhuslik kohtumine“, Eesti Raamat (2023)

Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?

„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.

Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.

Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.

Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.

Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.

Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama! 

Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P

(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)

„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)

„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.