Viikingid teadagi sõitsid laialt merd
ja olid oma rohkem või vähem kultuursete röövretkedega üpris
edukad ja hirmuäratavad. Nagu näiteks selle loo kangelane kapten
Leif, kes juhtis oma laeva lõpuks koguni Musta Aafrika sisemaale,
kus siis samuti sai ohtralt röövida. Viikingites tekitas veidike
hämmastust sealne kohalik fauna (hea leid autorilt, mis veidrad
imeloomad on esmapilgule müütide valguses küll lõvid, elevandid
ja krokodillid?), ent tõeline kamm algas siis, kui Leif viskas
ähvardavat nõida vägeva kirvega. Nõid justkui suri, aga samas
voolas temast välja üks ilmatuma jäle limuseline või limajas
vormituvõitu olevus, kes punaseid silmi pööritades asus pealik
Leifi jälitama. Leifile see üleüldse ei meeldinud ja ta suundus
laeva meeskonnaga tagasi Aafrika rannikule vägitöid jätkama. Mõne
aja pärast lojus-olevus järgnes! Mehed panid Hispaaniasse.
Õudustäratav olevus järgnes! Edasi Britanniasse ja ikka loivas
mõne aja pärast rannikule hirmus ja kahjustamatu ollus (punaste
silmadega!). Leif ja ta meeskond mõistis nüüd, et tõsine häda on
käes ja selle värgi käest niisama ei pääse, ja nad sõitsid
kodumaale Norrasse, kus meeleheitel mees otsustas ollusega viimsesse
võitlusse asuda. Ja läheb vana rada pidi, ollus ilmub vähe aja
pärast Norra rannikule, ja muidugi Leifi jälgedes. Mees otsustas
temaga võidelda kaugel põhjas, eemal viikingite inimasustusest (aga
saamid?). Ning ollus järgneb talle, ikka järgneb, ükski tuli ega
relv ei peata seda. Ent ootamatul kombel tuleb appi vanaisa Pakane...
nimelt pole Aafrikast pärit ollus krõbedate miinuskraadidega
harjunud. Ja Leif teeb temaga midagi, millest pääseb painajalik
ollus vabaks vaid kliimasoojenemise abil. Uups.
