30 aprill, 2011

Tule, sõber! (1987)

Valimik venetsueela lasteluulet, nothing flashy, ehk üllatavalt palju on käesolevas valikus taevanähtustele pühendatud. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, mis on löövad.

Jõgi

Jõgi
on otsekui
rõõmus, rutakas rong,
mis kaugusi
ihkab
võita.

Imelik
ainult, et
jaamast senini pole
suutnud ta välja sõita!

(Ernesto Luis Rodriquez, lk 17)

Komeet

Pikk tulesaba taga,
meist kähku mööda lendas
üks pisike komeet.

Hulljulge, hulkuv, vaba -
vist päikesele rändas
see pisike komeet.

(Enrique Hidalgo, lk 30)

28 aprill, 2011

David Abbott – Klaverimängija (2011)


Vabandust, aga täiesti sisutühi postitus. Tegemist siis mingi perekonnadraamaga, mille lugemisest ei oska midagi arvata. Edukate vanematega pere on kunagi pooldunud ning mõned aastad hiljem tabab neid kõiksugu jamasid. Ja on kõrvaltegelased, kes just üleliigse õnnelikkusega ei hiilga. Tõlkijad väidavad, et tegemist tänapäevase ühiskonnakriitika ja filigraanse kirjutamisega. Ju vist, ei tea; kui raamatuga poole peale jõudsin, oli endal ikka samasugune emotsioonitus nagu avalehtedel. Hea küll, raamatu lõpp fiktsiooniliselt viks ja viisakas ning autor oskab jutustamisega mängida. Ent enda leigus jäi – mis iseenesest ei tähenda midagi jne. Eks allpool lingitav ütleb enamat.

27 aprill, 2011

Sarah Kane – Crave (Complete Plays, 2001)

Võõrkeelselt öeldes – one of the most disturbing monologues i know.

A: No one but you.

B: Addicted to sickness.

A: It's not you, it's me.

C: It's always me.

A: I want to sleep next to you and do your shopping and carry your bags and tell you how much I love being with you but they keep making me do stupid things.

M: It's not me, it's you.

B: Pointless fucking

M: Time sheet.

C: Six month plan.

A: And I want to play hide-and-seek and give you my clothes and tell you I like your shoes and sit on the steps while you take a bath and massage your neck and kiss your feet and hold your hand and go for a meal and notmind when you eat my food and meet you at Rudy's and talk about the day and type up your letters and carry your boxes and laugh at your paranoia and give you tapes you don't listen to and watch great films and watch terrible films and complain about the radio and take pictures of you when you're sleeping and get up to fetch you coffee and bagels and Danish and go to Florent and drink coffee at midnight and have you steal my cigarettes and never be able to find a match and tell you about the tv programme I saw the night before and take you to the eye hospital and not laugh at your jokes and want you in the morning but let you sleep for a while and kiss your back and stroke your skin and tell you how much I love your hair your eyes your lips your neck your breasts your arse your

and sit on the steps smoking till your neighbour comes home and sit on the steps smoking till you come home and worry when you're late and be amazed when you're early and give you sunflowers and go to your party and dance till I'm black and be sorry when I'm wrong and happy when you forgive me and look at your photos and wish I'd known you forever and hear your voice in my ear and feel your skin on my skin and get scared when you're angry and your eye has gone red and the other eye blue and your hair to the left and your face oriental and tell you you're gorgeous and hug you when you're anxious and hold you when you hurt and want you when I smell you and offend you when I touch you and whimper when I'm next to you and whimper when I'm not and dribble on your breast and smother you in the night and get cold when you take the blanket and hot when you don't and melt when you smile and dissolve when you laugh and not understand why you think I'm rejecting you when I'm not rejecting you and wonder how you could think I'd ever reject you and wonder who you are but accept you anyway and tell you about the tree angel enchanted forest boy who flew across the ocean because he loved you and write poems for you and wonder why you don't believe me and have a feeling so deep I can't find words for it and want to buy you a kitten I'd get jealous of because it would get more attention than me and keep you in bed when you have to go and cry like a baby when you finally do and get rid of the roaches and buy you presents you don't want and take them away again and ask you to marry me and you say no again but keep on asking because though you think I don't mean it I do always have from the first time I asked you and wander the city thinking it's empty without you and want what you want and think I'm losing myself but know I'm safe with you and tell you the worst of me and try to give you the best of me because you don't deserve any less and answer your questions when I'd rather not and tell you the truth when I really don't want to and try to be honest because I know you prefer it and think it's all over but hang on in for just ten more minutes before you throw me out of your life and forget who I am and try to get closer to you because it's beautiful learning to know you and well worth the effort and speak German to you badly and Hebrew to you worse and make love with you at three in the morning and somehow somehow somehow communicate some of the / overwhelming undying overpowering unconditional all-encompassing heart-enriching mind-expanding on-going never-ending love I have for you.

C: (Under her breath until A stops speaking.) this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop this has to stop (Then at normal volume.) this has to stop this has to stop this has to stop

A: Don't they understand? I've got important things to do.

C: It's getting worse.

26 aprill, 2011

Oskar Kallas – Vanavara kogumisretkedelt 1. (2006)

Kallas käis koos M. Ostroviga 1888. aastal Vaivara ja Jõhvi kihelkonnas vanavara kogumas ning hiljem pidas sellest ettekande, mis omal ajal trükitunagi ilmunud. Ja tõepoolest, tegemist on toreda ja humoorika lugemisvaraga, vast vaimukaim selles sarjas ilmunud raamatuist, käib ikka üks jant naiste ja lauljatega, omamoodi kui Kallas olnuks vanavarakogujate J.K.Jerome, rõõmsad killud sähvavad sinna-tänna.
Ning Kallase fotod Saare- ja Hiiumaa oludest 19. sajandi lõpul, kas neid on lisaks veel mõnes raamatus suuremal hulgal avalikkuse ette toodud? Va vinged teised.
Tore raamatuke.

“Sammusime nüüd Narowa kaldale, kus wanade kindluste waremete pääle ilusad rohtaiad ehitatud on. Kus enne kroonumees püssiga ümber käis ja waenlasi wahtis, sääl jalutawad nüüd weel wägewamad waenlased, Narwa nägusad neiud, ennast näitamas ja teisi waatamas, ja kui ka mitte enam seda karta ei ole, et waenlase tuul kedagi trehwaks, siisgi wäikese waenlase noolte eest siin keegi kaitstud ei ole.” (lk 21)

24 aprill, 2011

George Perec – Ruumiliigid (2011)

Eesti Perec tõlkis George(s?) Pereci. Ruumiliigid? Riimiluugid? Tekstid ruumist, ehk siis tähelepanekud meid ümbritsevatest asjadest, mis peaks aprioorselt nii tuttavad olema, aga tegelikult? Hmm. Kui esmapilgul tundub raamat olevat kujuteldamatult igav ja pretensioonikas, siis rahulikult sisse elades (nt mitmetunnisel rongisõidul ja peale avapeatükki) avastad, et nii ep ole mitte, päris muhe jutuveeremine oma ruumi piirides (nii hakkad trükiapsakategi puhul mõtlema, et kas need Pereci vimkad või). Raamat klassikalise euroopluse eluolust – mida arvaks siinsetest kirjeldustest kolmanda maailma slummides elaja (no endalgi tekkis tunne, et kultuurikiht vahel õhuke), on ehk iseasi, sealsed korra seaduspärad on vast pisut teistsugused. Ja õnneks pole Perec täiega maaniline kirjeldaja, rahumeeli esineb vimkasid ja kõrvalekaldeid. Ja see on tore. Ja mis veel on tore? Saare järelsõna. Ja tõlge ise (nt lk 45-47, lugedes tuli remondihigi otsaette). Ja meenus, et juba aastaid tahtnud Bachelardi lugeda. Ja rohkem juhulauseid sest raamatust ei kirjutu.

“Tuul puhub merelt: Euroopas kannab see linna südantpööritavad lõhnad ida poole, Ameerikas lääne poole. Sel põhjusel asuvadki rikaste kvartalid Pariisis (16. linnaosa, Neuilly, Saint-Cloud jne.) ja Londonis (West End), läänes, New Yorgis aga (East Side) idas.” (lk 80)

lugemik

22 aprill, 2011

Eve Laur – Aloise (2011)

Ilmunud on uus täht eesti rüütliromantika taevasse, ehk siis näide sellest, kui ristata Pähkel Harglaga ning lisaks pookida sutike Lembet. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane printsess / troonipärija on kuskil pärapõrgus jahiretkel ja ühel hetkel avastab end üksi... huntide piiramisrõngas! Ta püüab neid ammuga maha nottida, aga üpris edutult, tulemuseks on hoopis see, et nendega jännates eksib ta üha enam ära. Kuni... satub ühte külla. Kus ta põhimõtteliselt vangistatakse – sest külamehed teavad midagi, mida printsess Aloise ei tea. Ta põgeneb esimesel võimalusel. Teda saadetakse jälitama Andreas ning mees püüab neiu hundi abil kinni. Ning jutustab loo neiu isast, kes tegi mehe suguvõsaga nii mõndagi. Printsess... kahvatub. Aga veenab siiski meest, et see ta tagasi kuninglikku jahilossi viiks. Nende vahel tärkab usalduslikkus, Andreas viimaks nõustub ja saadab neiu jahilossi lähedusse.

Seal aga õue peal röövib neiu kuri ülik, kes tahab sundida printsessi endaga abielluma, mille teostumisel oleks tee valla tulevikus kuningaks pärjamisele. Neiu pole nõus. Ülik kabistab seepeale teda sõjameeste juuresolekul, ja neidis mattub häbist ja hingesegadusest pisaratesse. Ta on vangistatud teist korda sama päeva jooksul. Algab õhtu. Aloise joob vangitornis ja kaotab meelemärkuse, kuri tiirane ülik on jooki kihvtitanud. Aga siis... on hommik, printsess avastab end hoopiski... kuskil salapärases koopas! Ta on jälle röövitud! Sellele järgnevad lahingud, reetmised, kahevõitlused, võimu krabamised ning hunnikutes intriige kui õhkamisi kui ka ootamatut armuvalu. Raamatu lõpp on ootamatult hea, arvasin, et tuleb üks harju keskmine, aga võta näpust, lõpp keerab ikka niivõrd ära, et on kohe kõhe; kõik need viimased ellujäänud santlaagrid loivamas kuhugi edasi, pooleldi mikroapokalüptiline. Aga väike armastus siiski jääb õilmitsema.

Teose pluss on, et autoriks on naine ja elame kaasa peategelasest neiu naisena eneseleidmisele (aga millise verevalamise saatel). Machokirjanduse austajad leiavad kindlasti seitseteist viisi virisemiseks, aga kamoon, tore on lugeda harjumuspäraseid asju teise vaatenurga läbi. On mitmeid kohti, mis panid mind sisemiselt puhkima, aga... miks mitte? Võib ka niimoodi, kuidas mehed teavad, milline see naiste sisemaailm tegelikult on. Algusest peale võime näiteks lugeda neiu enda seksuaalsuse avastamisest, mis küll saab bravuurika avapaugu üpriski vägivaldsel moel teise vangistuse ajal (kuri ülik!). Loeks sellist teksti meesautorilt, siis noh, naeraks ja sõimaks. Aga Lauri puhul? Jumal küll, miks mitte, jutt on siiski rüütliromantikast (raamatu tagakaan soovitab seda teksti rüütliromantika hindajatele, sellest siis vastava sõna kasutus). Autor ei rõhu ajastu usutavusele vaid pigem actionile ja erootikale. Kui skaala ühes otsas on Jelineki jõhkrus, siis teisel poolel asub kuskil Lauri soft core (paaril korral pidi kohe mõtlema, et mis siis nüüd juhtus, oli see eelmäng või võidukas finiš), ehk siis erootika naistele ja kaunishingedele. Sutt on ka masohhistide jahimaa.

Raamatu algusest jääb painama mõte, et kas Aloise ja Andreas on lähisugulased või mitte. Kuni lõpuks Aloise'i isa jutustab tütrele, kuidas ja millistel asjaoludel blond tütreke eostati ja mida isa-ema üldse kahekesi harrastasid. Võib vast mainida, et Aloise'i perekondlike saladuste järkjärguline avanemine on omamoodi lõbusalt seebiooperlik. Ja millised kosilased tal veel on! Ootamatult naturalistlik kuju on Kaspar, keda pannakse ja kes tahaks panna Andreast või Aloise'i. Ja kuningas Karl, millega tema tegelikult tegelenud on? Saladuslik.

Ühesõnaga, omapärane lugemiselamus, värskendavalt vildakas traditsioonilise mõõgatärina suhtes (või – ma ei tunne üleüldse sellelaadseid keskajalikke naistekaid?), need 350 lehekülge möödusid küll kiirelt ja mõte ütles vahel ohhoo. Autor võiks fantasyt proovida, ent see vast liialt nišitoode lugejamenu jaoks.

“Ta mõtles veidi aega. Ma tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk mu põske kõditab. Ja märkasin korraga, et ta on käed mu piha ümber pannud. Millal ta pani? Ja millal olin mina oma käed tema kaela ümber tõstnud? Püha taevas, ma ei pannud seda isegi tähele!” (lk 263)
autor raamatust

yuki lugemispäevik

20 aprill, 2011

Sergei Kozlov – Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid (1988)

Halvast tujust vabanemiseks üks lugu kõikevõitvast psühhedeelsest sõprusest. (Kuigi kord on juba seda postitatud, aga mis siis – tasub uuesti lugeda.)

Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”
Sügis oli käes. Päike paistis, lehed langesid. Kuldseid krabisevaid vahtrakäppi – nii nimetas Hunt vahtralehti – olid kõik kohad täis.
Hunt tuli kuldkollaste kallaste vahel sinava tiigi äärde, võttis käärid pihku ja vaatas vette.
Veest vaatas talle vastu morn hundinägu, hallid karvatutid kõrvas, kõrvad ise veidralt töllakil nagu hobusel.
“Kui ma neid täna lühemaks ei lõika, siis homseks on eeslikõrvad peas,” mõtles ta.
Hunt istus, jalad rippu, kivile ja kallutas pead.
Küll oli see kurb pilt – hall Hunt konutamas sammaldunud kivi otsas keset sinetavat tiiki.
“Egas midagi,” ohkas ta. “Hakkame aga pihta!” Ja säksaski vasaku kõrva küljest tüki maha. Krimpsutas nägu, istus natuke aega kinnisilmi, vaatas uuesti vette ja lõikas ka parema kõrva küljest tüki maha.
“Puhkan pisut,” mõtles Hunt kõvasti ja vaatas üles.
Sinises sügistaevas sõitis Karupoeg valge pilve peal ja laulis tuntud pilvelaulu.
“Valged pilved on kui valgelakka ratsud,” üürgas ta.
“Mis temal viga,” mõtles Hunt. “Tema kõrvad ju ei kasva, tal pole midagi häbeneda, varsti jõuab sõber Siili poole, hakkavad kahekesi teed jooma. Oi jah!...”

“Pilvekesed, kus te kihutate,” kostis taevast Karupoja häält.
“Palun ärge mööda kihutage,
meidki natukene sõidutage,” laulis Hunt omaette tasakesi, ent vaevalt sai ta lausuda viimase sõna, kui kivi, millel ta istus, järsku maa seest välja vupsas ja õhku tõusis.
“Uuuuuuu!” pistis Hunt uluma.
Sammaldunud kivi külje sees läks lahti luuk ja esimene tulnukas pistis pea välja.
“Istu kuss!” ütles ta. “Kõik on kombes!” Luuk tõmmati kinni, nii et tast jälgegi näha ei jäänud. Eemalt vaadates aga oli pilt niisugune: vana hall Hunt kihutab sammaldunud kivimüraka seljas mööda taevalaotust, ise vait kui sukk.

“Kuhu sina põrutad?” hõikas Karupoeg.
Hunt ei kõssanud.
“Mis asja seljas sa sõidad?” ei jätnud Karupoeg.
Hunt näitas käpaga kivi poole ja vaatas Karupojale kurbade silmadega otsa, kuid ei lausunud musta ega valget.
“Hundukene, sõbrakene!” hüüdis Karupoeg. “Tule ära minu kõrvale! Kes see siis kivi seljas mööda taevalaotust ringi kihutab!”
Kuid samas avanes kivi sammaldunud küljes jälle luuk ja teine tulnukas lausus Karupojale:
“Kao minema!”
“Misasja?” ei mõistnud Karupoeg.
“Aura ära!”
Ja Karupoeg auraski ära.

Hunt aga kihutas kivil istudes edasi lõputusse sinisesse kõrgusse, nägu kivine, silmad punnis peas, ise kange kui pulk.
Parajasti siis, kui Siilil samovar keema läks, sadas Karupoeg otse taevast talle õue.
Oli natuke aega siruli maas, siis pööras pead ja ütles:
“Kuule! Hunt sõitis kiviga minema!”
“Karukene!” muretses Siil. “Kas sa oled elus?”
“Elus ikka,” kostis Karupoeg. “Hunt pani kivi seljas ajama, kas kuuled?”
Siil tõttas ligi, katsus, kas Karu luud-liikmed terved.
“Ja mõlema külje sees on uksed!” seletas Karupoeg õhinal. “Ja sees olid väikesed mehikesed nagu kasvamaläinud kartulid, idud küljes!”
“Kus olid uksed?” küsis Siil.
“Kivi sees. Hunt lendas ja tal oli nii kurb nägu peas, et...” Karupoeg nuuksatas.
Siil tegi talle pai.
“Ja Hunt ei lausunud sõnagi,” mõtles Karupoeg järele. “Ainult mehike tegi ukse lahti ja ütles midagi...”
“Mõtle ikka, mis sa räägid!” ütles Siil. “Mis ukse?”
“Ukse, noh!” hüüdis Karupoeg ja lõi käpaga põntsti vastu õuemuru, et maa pragunes ja pool maakera hakkas tasakesi eemalduma ning Siili ja Karupoja vahele tekkis sügav lõhe.
“Oi!” karjatas Siil.
Karupoeg hüppas Siili juurde, nad haarasid teineteisel ümbert kinni ja seisid mõnda aega värisedes. Kuid pragu läks aina sügavamaks ja maakera hakkas nagu küps arbuus raginal pooleks minema.
Siil tormas tuppa, kahmas nööri, heitis selle ümber eemalduva tamme oksa, tegi tiiru ümber teise, trepi kõrval kasvava tamme ja hakkas kõigest jõust maakera kokku sikutama.
Karupoeg ruttas appi ja kahekesi said nad veel suurivaevu maakera pooled kokku tõmmata ning nööri kõvasti sõlme siduda.
Kui Siil ja Karupoeg koju tagasi tulid, olid kõik puud kahel pool lõhet kõvasti üksteise külge kinni seotud. Siil ütles:
“Nüüd ma usun sind. Kui maakera võib pooleks minna, siis võis ka Hunt väga hästi kivi seljas minema lennata.”
“Hunt tuleb ära päästa!” vastas Karupoeg.
Ja läksidki sõbrad tamme alla, mis trepi kõrval kasvas.

Hämarduvas taevas lendas Hunt kiviga ikka edasi; tulnukad tegid luugid lahti ja kivi säras kui täht.
“Kuhu ma küll lendan?” mõtles Hunt murelikult. “Kõigepealt hakkasid kõrvad kasvama, siis...”
“Hei! Kuidas tunne on?” hõikas esimene tulnukas reipalt. “Okei?”
“Heihei,” vastas Hunt. “Kuhu te mind viite?”
“Pole sinu asi,” pistis teine tulnukas pea välja. “Küll näed, kui kohale jõuad.”
“Milleks teil mind, kulupead vaja on?”
“Halli pead austa, kulupead kummarda, hä-hä-hää!” itsitasid tulnukad.
Hirmsa vihinaga ilmus taevavõlvile jändrik tammepuu. Seesama vana laia võraga puu, mis Siili trepi kõrval kasvas; juured lõid tammetüvest välja nagu tulekeeled.
Toeka puu õõnes istusid mõnusalt Siil ja Karupoeg.
“Kuulge teie!” karjus Siil. “Hei, mugulad! Andke loom kätte!”
“Haihtu ära!” pistis tulnukas pea välja, kuid tamm kaitses sõpru oma tugevate okstega ja kuri sõna ei tabanud.
“Hundu, tule ära meie juurde!” hõikas Karupoeg.

Nagu kivikuju kihutas vana hall Hunt vanal hallil kivil ikka kõrgemale taevalaotusse.
“Hüppa nüüd, Hundu!” karjus Siil.
Hunt kõõritas põrgumasina poole, maigutas suud ja kargas otse tammeokstesse.
“Koju!” hüüdis Siil, kahmas Hundist kinni ja tamm pööras maa poole.
Kustutatud tuledega sööstis kivi neile järele.
Lausa võimatu on kirjeldada, kuidas ta vihises ja kuidas tulnukad irvitasid.
Hunt istus liikumatult puuõõnes, silmad punnis, Siil tegi talle käpaga pai, Karupoeg aga pildus mustendavat kivi tammetõrudega ja parastas:
“Sähke nüüd! Sähke Hundu eest! Kas jääb nüüd meelde?”
Üks tõru tabas tulnukat kõrva pihta, too oiatas ja kadus luugi taha, pihtasaanud kivi sööstis vilinaga mööda ja kukkus oma endisele kohale tiiki.
Siis tegid Hunt ja Karupoeg oma tamme seljas tiigi kohal ringi ja lendasid koju.

Leegitsevad juured ees, laskus tamm oma kohale. Puu värises, võbises ja kumises nagu sada kirikukella, enne kui lõplikult paika sai.
Sõbrad tulid trappi pidi alla.
“Aitäh, tammepuu!” kummardus Siil maani.
“Aitäh, et sa Hundu ära päästsid!” ütles Karupoeg.
“Pole tänu väärt,” kahistas tamm ja pööras pilgu taevasse.
“Kuhu sa ometi jäid?” küsis Siil, kui nad sealsamas tamme all lauda istusid ja samovarist teed valasid. “Kolm päeva polnud sind näha!”
Hunt hakkas nutma.
“Mu kõrvad on hakanud kasvama,” niuksus ta. “Mul oli häbi eeslikõrvadega teie poole külla tulla.”
“Oh sind küll!” ütles Karupoeg. “Me oleme ju sinu sõbrad. Mis see loeb, kui pikad kõrvad sul on!”










19 aprill, 2011

Markus Huber, Robert Treichler – Keegi pole nii vinge kui meie (2006)

Lõbusalt ebakorrektne raamat, nii mõnigi iirlane paneks selle auks pommi plahvatama. 10 aasta tagune vaade eurooplastele, päris hea lähiajaloo mälestuste värskendamine. Huvitaval kombel on päris tajutav autorite poolt Tšernobõli ja muude inimeste poolt põhjustatud keskkonnakatastroofide järelkajasid – et paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa maades seetõttu loodus kahjustunud jne. Eestlaste kirjeldus on üpris mahe (või noh, igav) võrreldes balkanlaste ja suuremate Euroopa rahvustega. Ahjaa, raamatu autoriteks on austerlased. Pole vist midagi nii mittemidagiütlevamat kui Austria, see inimmonstrumite kasvulava.

“Iirlased pärinevad keltidest ning on seetõttu riiakad, kahvatu naha ja punaste juustega inimesed, kes laulavad ja panevad pomme või lasevad end brittidel maha nottida ning panevad seejärel ikkagi mõned pommid. Muid hobisid neil pole.” (lk 39)
“Salapärasel põhjusel kiitlevad kreeklased sellega, et on leiutanud demokraatia, mis on üsna häbematu väide, kui mõelda, et Kreekas oli kuni aastani 1974 sõjaväeline diktatuur.” (lk 58)
“Rootslased on leiutanud leiva, millel pole mingit maitset, mis ei täida kõhtu ja murdub, niipea kui viimases meeleheites tahad talle vähemalt võid peale määrida. See on kuivikleib, mida eksporditakse üle maailma, sest rootslased keelduvad seda söömast.” (lk 100)
“Soomlased näevad välja nagu alkoholi sisse tehtud kalapulgad. Kahvatud, sügavkülmunud ja purjus. Aeg-ajalt pressivad nad küll endale selga eredavärvilised plastülikonnad ja hüppavad suusamäest alla või panevad kiivri pähe ja kihutavad kirjuks värvitud autodega ringi, aga need on ainult pettemanöövrid. Suusahüppaja kombinesooni või rallikiivri all on alati peidus sügavkülmunud kahvatu joomar.” (lk 117)
“Valgevenelased väidavad, et räägivad oma keelt, aga see ei pea paika. Tegelikult räägivad nad kõik eranditult vene keelt. Aga et neil on katkised hambad, susistavad nad sedavõrd, et isegi venelased neist aru ei saa ja arvavad, et kuulevad mingit teist keelt.
Keelekursused Valgevenes on seetõttu väga lühike asi. Tunni alguses purustab õpetaja õpilastel lõualuud. Seejärel surub vene keele sõnaraamatu kätte. Valmis.” (lk 147)
 sakala

18 aprill, 2011

Jens Lapidus – Kiire raha (2010)

Järjekordne Brett Easton Ellise kloon skandinaavialikus soustis, firmamärgid ja räme disainvägivald ja kokaiini kõriauguni ning mõni lumehelbeke. Lapiduse lühike lööv stiil ammendub kiirelt tüütuks ja seetõttu on kolme peategelase sisemaailm tülgastavalt igav, ehk vaid serblasest kriminaali Mrado mõtted tütrekesest muudavad teda vähe elusamaks (no lõpupoole Jorge kättemaksuaktsiooni käigus kõrgklassi lõbuõhtu külastus muutis tšiilikat huvitavamaks; aga JW jäi lõpuni nürilt igavaks). Kujutan ette, et Lapiduse lugejad oigaksid arusaamatusest kui peaksid Swietlicki krimitriloogiat sirvima, mõni naiivsem ehk nokiks Anslani rahvusvahelist allilma.

Lugu siis sellest, kuidas noor rootslane JW tahab rikkaks saada ja kõrgseltskonnas liikuda. Samavõrd tähtis on välja selgitada, mis juhtus neli aastat tagasi ta kadumaläinud vanema õega. Ta seatud eesmärgid leiavad lahenduse.
Kokaiiniärikas Jorge tahab vabaneda vanglast, kuhu ta sattus serblaste Mrado ja Rado kaasabil. Ning neile kätte maksta. Ta põgeneb vanglast ja asub kättemaksu sepitsema. Mingil moel õnnestub. To be continued.
Vana serblasest allilmajäär Mrado tunneb, et elu on nihu minemas. Ta on jäämas tütrest lõplikult ilma ning endine kambavend on tõusnud Stockholmi bosside bossiks ning Mrado tähtsus üha langeb. No respect! Kuni...

Nojah, kiiresti loetav raamat, kõiksugu actionit on kamaluga. Meelelahutus, mis muud. Kuuldatavasti tegu triloogiaga, ei suuda hetkel ette kujutada, kuidas samade tegelastega edukalt jätkata, kui palju saab neid vanglapõgenemisi korrata.

“Rootsi turul on täna palju rohkem mängijaid kui siis, kui meie kakskümmend aastat tagasi alustasime. Siis olime ju ainult meie ja mõned vanad laisad pangaröövlid, Svartenbrandt ja Clark Olofsson. Aga nüüd näeb Rootsi teistmoodi välja. Mootorrattagängid on tulnud, et jääda. Noorte- ja vanglagängid on hästi organiseerunud, Euroopa Liit avab piirid. Suurim muutus on, et meie konkurendid on nüüd ka albaanlased, vene maffia, hulk eesti pätte ja nii edasi. Väiksemaks ei ole muutunud ainult Lääne-Euroopa. Ida on kohal. Üleilmastumine ja kõik see värk.” (lk 290-291)

15 aprill, 2011

Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus (2011)

Urvaste kihelkond pole just selline koht Eestimaal, mis hiilgaks üldises tuntusesäras ja millest loodaks igihaljaid laule, pole seal sellist uhket maastikku nagu Võrutaguses kandis (üldse, kui räägitakse Võrumaast, siis see nagu algaks peale endist Urvaste kihelkonda – Rõuge, Haanja, Paganamaa ja see Setumaa; ja rohkem actionit seostub vast ka Urvaste äärsete Sangaste ja Otepää aladega) ega eripärast arhitektuuri. Ka folklooriuurijatele pole see maakoht alati just suurt huvi pakkunud (nt lk 12) – seda tänuväärsem on käesoleva kogumiku koostaja Valperi töö, et ei lase sel paigal täielikult unne manduda.

Kogumik jaguneb kaheks – algul esitab koostaja ajaloolise ülevaate Urvaste kohapärimuse kogumisest ja ainese eripärastest tunnusjoontest; ning sellele järgneb põhjalik valik kohapärimuse tekstidest. Just raamatu algusosa on eriti tänuväärt folkloristi hariduseta inimesele, seal selgitatakse selgelt ja kindlalt ainestikku puutuvat (esileküündivamad kohad ja inimesed, kes nendega seostuvad jms), ning illustreerimiseks viidatakse raamatus esinevatele tekstidele. Kohapärimus on jagatud üheksaks peatükiks (enamvähem endiste valdade piiride järgi), ning iga osa algul on vastava ala kaart, kuhu märgitud käsiteldavate kohtade asupaik (vt lk 6-7). Ja muidugi on abiks raamatu lõpus esitatud kohanimede indeks. Igatahes, loodetavasti leiab sel suvel aega ja võimalust nii mõnegi siin mainitud koha külastamiseks – vajalik spikker on nüüd olemas.

Võrokesest Valper peab nentima kahjutundega, et võrukeelseid tekste on raamatus esindatud vaid kolmandik (lk 14-15); ehk koostaja andestab, aga ma ei lugenud raamatut otsast otsani läbi (mõningase üllatusega avastasin, et aegajalt on raske võrukeelsest tekstist aru saada – kõneviiside virr-varr; ning litereeritud tekst pole “ilukirjanduslikuks” lugemiseks just mõnusaim). Aga koostaja soov autentset kõneviisi kõlada lasta on enam kui arusaadav (vt nt arutelu Agaate Laursonist (lk 10)).

Fotomaterjal on hea, eriti muidugi vanemate olude esitamisel – vaid vaadake Urvaste vallakohtu nägusid (lk 53) ja muud säändset. Omaette ooper on maastiku fotona talletamine, mis on Eesti lameduse tõttu üsna tänamatu töö. Kui on pilt mõnest mäest, siis see näib pea ükskõik millise teise samasuguse anonüümse künkana (nt Härbänimägi lk 131). Aga no eks proovige ise küngast või orgu pildistada, kohapeal nägemata on neid vahel raske eristuvateks pinnavormideks pidada. (Soepalu kiriku tiigi asemega (lk 123) andis päris hetke juurelda, kus see asub.) Kes see B. Kangro on, kes mitmeid häid vaateid teinud?

Sutt ootamatu, et Vagula järvel on nii tagasihoidlik olemus, kõigest paar kõrvalise tähtsusega mainimist muu pärimuse sees. Romantikutele teadmiseks, et üks ilusamaid Võrumaa vaateid on Viljandi maanteelt (enne Soe kõrtsi (lk 122) üle Vagula järve Haanja kõrgustikule – retroarmas. Alljärgnevalt mõned lühemad lood.

Uhtjärve sünd
Vanast, kui järve rännäsivä ütest kotast tõistõ, eläsi praeguse Uhtjärve veeren üts vana miis ja ragusi haku. Kõrraga kuuldsõ tää kanget kohinat ja mühinat. Sis nägi miis, et üts järv rännäs. Kui järv oll mehe kottalõ jõudnu, hõigas miis: “Järv, mis sa uhat!” Silmapilk jäi järv saisma. Peräst nakatigi järve kutsma Uhtjärves. (1939, lk 50) 
Lossi mägi
Lossi mäes kutsutas üte mäke Urvastõ vallan, Aadõ talu maa pääl. Katõl puul Lossi mäke oma sügävä, äkilise ja kitsa orukõsõ, kedä pite keväjä ja vihma aigu kats ojakõist Uhtjärve juuskva, kolmandal puul om äkiline Uhtjärve kallas ja paljalt neländält puult saa kergebäst üles. Päält om tuu (nüüd mõtsaga ärä kasunu) mägi tasanõ, viiri pääl om kraavi asõ tunta. Müüre sääl nätä ei olõ. Sääl üteldas Roodsi vai Poola aigu, vai ka viil innembä loss olnu ollõv. Kotus olõs lossis paras küll. Ajaluun tuust lossist teedä ei olõ. (1889, lk 58-59) 
Kirikutrepp
Jüri nurmel, Sulbi külast umbes 1 klm, on suur lapergune kivi, mida kirikutrepiks kutsutakse, mida mõned pühaks hüüavad ja mille ümber vanad inimesed lapsena karjas käies valget oinast vedanud, et lumi rutem maha tuleks ja karjast pääseks. Järelda, et samal kohal seisis nimetatud kabel, ja et kivi tõesti tema trepiks olla võis. Aga katoliku- ja paganausu poolehoidjad sinna sisse ei läinud, kartes oma pühaduse rüvetust: luteriusu õpetaja oli kaugel ja kohapeal lokkas endine katoliku ja paganausk edasi. (1923, lk 109) 
Tamm Uku
Võhandu jõe ääres siinpool kaldal kasvanud iidne tamm. See olnud mitmesaja aastane. Tamme ümbermõõt oli nii suur, et andis mitme mehega ümbert kinni võtta. Tammele tehti nina, silmad ja suu. Nimeks sai puu Uku. Vanad eestlased hakkasid tamme kummardama. Kui vihma oli tarvis, tulid inimesed Uku juurde paluma.
13. saj. tulid musta mantliga ristisukuulutajad ja raiusid puu maha. Selle asemele ehitati kirik, vaimulik peale surma palsameeriti ja hoiti kirikus. Hiljem maeti kabelisse. Alles siis ehitati Urvaste kirik. (1960, lk 144) 
Puha koorekiht
Kurenurme keskus – see on Nikulinn. Neli maja. Seal ju puha koorekiht koos. Niisugused inimesed, kes kardinaid ka akende ette ei pane, kõik on näha, mis sees tehakse. (1996, lk 175) 
Rootsi aeg pole tulnud
Rootsi kuningas oli sinna tamme kasvama pannud, et kui ma tagasi tulen, siis tamm läheb kasvama. Aga kui ta tagasi ei tule... aga läks kasvama. Rootsi aeg pole nagu tulnud siiani. (1996, lk 182) 
Lihatükü taivast
Tabõrlaanõn olnu pallu huntõ. Talvõl hirmsalõ unnanu. Suur söögihädä olnu. Oll taivast pillutu lihatükke maha. Jäänü kõik vaiki. (1939, lk 188) 
Hukkumispaik
Ükskord elanud Antslas mees nimega Kaljun. Ta sõitnud oma tõllaga Maasikaorgu ja sinna hukkunud. Inimesed räägivad, et ta tuleb saja aasta pärast välja, kuid senini pole veel tulnud. (1958, lk 203) 
Urvaste õpetaja hanid
Urvaste õpetajal olid hanid. Hanid käisid Uhtjärvel ujumas. Ütskõrd olli üts hani kadunud. Mõteldi, et va rebane on ära veenu või kuhuki kadunu. Aga ütskõrd tulnu hani Uue-Antsla kalakasvatustiigist vällä. (1967, lk 223)
uma leht 

14 aprill, 2011

Mihhail Bulgakov – Üheksa unenägu (2001)

Paar lühilauset näidendist “Õndsus”. Lugu siis sellest, kuidas insener Rein, laia ampluaaga varas Solist ja degenerant-eksaristokraat Bunša käivad ajamasinaga minevikus (tuues kogemata Ivan Julma 20ndate Moskvasse) ja satuvad tulevikku ehk 2222. aastal õilmitsevasse probleemitusse ühiskonda, kus kah rahvakomissarid teevad paraade jne. Aga seal on inimlikkus ja harmoonia!

“BUNŠA: Kõik see on väga imelik. Ega siis sotsialism selleks ei ole, et lõbutseda. Nemad aga korraldasid balli. Ja räägivad niisuguseid jutte, et hoia ja keela... Ja siis need frakid. Nende frakkide pärast saavad nad veel võtta!” (lk 102)

Kolm tüüpi esindavad võrdlemisi erinevaid tegelinskeid nõukogude ühiskonnast – inseneril pea pulki täis oma ajamasinaga, varas on ennastimetlev kleptomaan ja endine vürstivõsu on nõukogude võimu ees oma lömitamisega mullast madalam (humoorikas, aga samas traagiline – mis on inimesest järele jäänud?). Nende kokkupõrge ideaalse ühiskonnaga on üpriski totter, nad on oma ajas kinni ja ei suuda kohaneda (sama võib ka tulevikuühiskonna kohta öelda – seal on nurgad niivõrd ära lihvitud, et võõrast kohates kaob kindel jalgealune; või noh, mis juhtub siis, kui heaoluühiskonda satub metslane, kes ei löögi verest välja ja asub naksakalt tegutsema lähtudes oma normidest). Nii tahab endine vürstivõsu ikka kaebekirju esitada ja varas näppab kõik mis käeulatusse satub (omamoodi armas, millist segadust ta tekitab).

Bulgakovi olustikupildid tema kaasaja nõukogude ühiskonnast mõjuvad tänapäevasele pilgule teravamalt kui ehk tollal – kõik see ühiskorterite jama ja olmepuudus ja võimu ülimuslikkus. Kahju, et Ivan Julm jäi nii napiks tegelaseks (istus teine õudusest oimetuna pööningul, kuni viimaks aidati ajamasinaga tagasi 16. sajandisse). Seda näidendit võiks mõni tudengiteater teha, tekst pole just ülemäära sügav, aga siiski lennukas vaade tulevikust ja oludest.

“REIN: Vürst, te peaksite end ravima.
BUNŠA: Jevgeni Nikolajevitš, ma olen juba tõestanud, et ma ei ole vürst, ärge nimetage mind vürstiks.
REIN: Te ju olete vürst.
BUNŠA: Ei, ma ei ole vürst.
REIN: Ma ei saa teie kangekaelsusest aru. Te olete vürst.
BUNŠA: Ja mina ütlen teile, et ei ole. Siin on dokumendid, mis kinnitavad, et minu ema pettis isa ja et ma olen tegelikult kutsar Pantelei poeg. Ma olen koguni tema moodi. Võtke vaevaks läbi lugeda.” (lk 90)

ulmekirjanduse baas 

13 aprill, 2011

Egert Anslan – 407 karaati (2010)

Lugu siis sellest, kuidas Vene allilmabossidel tekib isu 407 karaadise briljandi järele, mis on ühe äsja lesestunud keskealise Londonis jõudeelu elava naise käes. Kohale saadetakse kuritegelike petuskeemide meister Artist ja sissemurdjast vanglarets Gena, kes on kaks vastandlikku meest (bosside loogika – sellised ei löö omavahel kampa nende petmiseks, embkumb teeb ikka töö ära). Nojah, neid spetsialiste võõrustavad Londoni venelastest kurjamid, kes vastutavad operatsiooni õnnestumise eest. Artist püüab võrgutada leske ja samal ajal vajub omakorda tahtmatult ja reeglitevastaselt noore sugulashinge Ksenja armastavate käte vahele, segadust ja õhkamist kui palju ja lõputult. Ühtlasi selgub, et Ksenja isa on... ja Ksenja emaga tehti nii... Ühesõnaga, mingi hetk panevad kõik kõiki. Kasti.

Nojah, Artist on omadega nais- ja töörindel plindris – mis kõige hullem, kokaiinipilves Gena avastab, et... Oi, Londoni kurjamid saavad kurjaks, sest nemad vastutavad briljandi röövimise eest ja korraga selline pudru ja kapsad. Viimaks siiski toimub kriminaalne sissemurdmine lese korterisse ja Gena haarab seifist vajaliku ja... Kreissael tuleb luid purustada, there will be blood. Lõpuks selgub, et keegi (aga mitte tema!) veab ikka kõiki ninapidi (millel on niisiis üsna morbiidsed tagajärjed). Seda põnevat lugu kuuleb ühelt asjaosaliselt kirjanik Egert Anslan ja kirjutab vist lugulaulu.

Tekst on selline, et ühelt poolt karm allilmajutt ja teiselt poolt selline lihtsameelne emovärk, niiet kokkuvõtlikult võiks öelda, et meestekas naistele, Artisti ja Ksenja tundetormid ja armuloba on nii nunnud – aga kuna enamus lugejatest on naissoost, siis on autori sihiseade muidugi mõistetav. Esmapilgul jääb autorist mulje kui omadussõnadega ülesoolajast, aga noh, kõigega harjub. Peamine, et möllu saab ja tekst on kergelt loetav. Ja tore, et uus kirjastus Randvelt on võtnud eesmärgiks uue algupärase avangardkirjanduse avaldamise (nagu sisekaanel on kirjas); Ksenja ja Artisti armastuse lugu on palav ja eriskummaline ning tekitab minus avangardseid meeleolusid.

postimees

12 aprill, 2011

Täheaeg 8. Sõda kosmose rannavetes (2011)

Lühijutud põhjustavad peavalu, aga mis siis ikka, ammu pole ulmet näppu sattunud. Lood järjestatud omamoodi kronoloogilises järjekorras – Bacigalupi määramatult kauges tulevikus, Reynolds ja Veskimees 21.-22. sajandi kosmosemöllus, Tänav ja Püttsepp üsna tänapäevas, Ruben pea sajanditaguses olustikus ning Kaas kuskil minevikulaadses fantaasiamaailmas.

Paolo Bacigalupi “Liiva ja räbu rahvas” - kui esmatutvus Bacigalupiga jäi mittemidagiütlevaks, siis käesolev lugu on vast kogumiku parim tekst. Algul paneb ehk verd tarretama, kuidas tuleviku inimolendid oma kehaliikmeid kohtlevad – biomorfide värk. Ühesõnaga, tulevikus söövad inimesed liiva ja räbu ning on niivõrd modifitseeritud, et saavad kasvatada ja tuunida oma kehaosi. Ühel hetkel avastavad prügimäel töötav trio koera. Jah, tõelise elusa koera – kes ei suuda end tuunidagi ning hoidku jumal, tunneb valu jms peale luude murdmist jne. Tuleb bioloog, kes talletab koera DNA ja edasine teda ei huvita – kes viitsib jamada sellise jäänukiga. Edasi avastavad räbukad, et koer on päris üllatav ja sotsiaalne eluvorm. Aga – rohkem ei räägi.
Nii värdjalikku teksti just iga päev ei loe, pea iga leheküljega tuleb kohandada oma inimlikkuse norme räburahvale vastavaks. Huvitav fantaasialend, algab kui igav tatt ja siis pöördub tagurpidi ja vildakaks. Selle loo lugemist võiks rahumeeli soovitada ulmekaugetele inimestele (kes pole samas sadistid) ja muidu koerasõpradele.

“Lisa oli ilus, lebades seal rannal, märg ja erutatud meie mängust vees. Lakkusin ta nahalt õliplekke, kui talt jäsemeid otsast lõikasin, muutes ta sama abituks kui beebi. Jaak mängis oma suupilli ja vaatas päikeseloojangut ja seda, kuidas ma Lisalt kõik üleliigse eemaldasin.” (lk 21)

Alastair Reynolds “Pandora laegas” - stseenid ühest abielust, ehk dialoogid palgamõrvari ja teadlase vahel sellest, et tuleb universumilõpp, kuna kunagi asuti kosmost kündma ja selle käigus saadi kätte tundmatu sidekeskjaam, mille abil avastati võimalus suhelda teiste universumite tsivilisatsioonidega, kes aitasid maalasi tehniliselt paremale järjele jõuda. Ainult et... üks hetk... hakkas juhtuma... järkjärgult teiste arenenud tsivilisatsioonidega... universumilõppe. Ehk siis sama värk ootab siinsetki universumit.

Siim Veskimees “Sõda kosmose rannavetes” - autori tekstiloomeks on kaks vaala, millel kirjutamine püsib. Üheks vaalaks on mehed, kes rõhutavad oma alfaisaseks olemist. Teiseks tehniline jutt, et anda tulevikuilmale usutavust / põhjendatust (eks Veskimees kirjutanud mõne artikligi sel teemal). Tegelaste võime hädaolukordade ajal pikalt tehniliste küsimuste üle filosofeerida on, noh, märkimisväärne. Ja mõjub lugemisel roiutavalt. Käesolev lugu jaguneb kaheks – esimeses pooles tekkis mul soov lugemine pooleli jätta, kõik see kosmosesodipodin pole mu nõrgamõistuslikule ajule kaasanokkiv. Aga kui Sri Lankal läks tegevuseks, muutus tekst loetavaks ja mingil moel huvitavakski (oleks peaaegu loo algust üle lugema hakanud, aga siis tuli midagi muud ette). Nagu ikka Veskimeesil kombeks, on siingi teksti kangelasel seksuaalset tegemist 16-aastase tüdrukuga. Ja ma juba naiivselt lootsin, et ehk seekord pääseb sellisest piinlikkusest, aga ei, viimastel lehekülgedel tuli ära nagu tellitult. (Või äkki on sel mingi seos Kuu Ordu olemusega?)

“Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens'i toitumisahela tippu tõstsid.” (lk 49)

Maniakkide Tänav “Tolmunud soldatid” - Matt Barker meets huumor. Lõbus lühike lugu nanotehnoloogiast ja teaduse arendamisest, Üllari maailmapilt on mõnusalt otu. Puänt pole teab mis tappev, aga kujutluspilt mootorite põrinast ajab muigele.

Juhani Püttsepp “Sõnumid varjudeta maalt” - ei oska midagi arvata.

Aarne Ruben “Häire” - kahtlemata kogumiku eesti autoritest osavaim kirjutaja.

Marcus Kaas “Üks pühendunud mees” - kui mälu ei peta, siis autori väljendusoskus on kõvasti paranenud (veider, et kui eelmistel kordadel jäi see nii kõvasti hammaste vahele, siis seekord ei mingit vastavat emotsiooni). Selle asemel, et jaokaupa teksti tilgutada ühest kogumikust teise, võiks autor loo valmis kirjutada, seejärel raha koguda ja kasvõi omakirjastusliku raamatu välja anda. Või romaanivõistlusel osaleda vms. Jõuab ka toimetada teksti paremaks jne – ega see fantaasiavärk pole ühepäevaliblikas, mille jooksuga tuleb valmis saada.

Kogumiku parim niisiis Bacigalupi tekst, eesti autoritest Tänav. Kiiduväärt, et Täheajal teist korda järjest õnnestunud välimus.

10 aprill, 2011

Holger Kaints – Lennukivaatleja (2009)


Raamatut lugema asudes otsisin nime, et kes selle raamatu saksa keelest tõlkinud on. Ei leidnud ei tiitellehelt, ei impressumist. Kuidas nii... kas tõesti! Juba esimeselt leheküljelt leidsingi vihjeid, et tegevus rullub lahti meie armsa kodumaa pinnal. Piinlik lugu, Eesti autor ja ma ei teagi. Aga rõõm tutvuda, Ekspresski on pidanud vajalikuks ilmutada Kaintsist väikese tutvustava artikli.

Raamat räägib loo Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Aga mitte ainult, tegu pole pelgalt põnevuslooga. Tegevus toimub nö meie keskel, ehk et sotsiaalne mõõde on tekstis oluline, Kaints kujutab meie maanurgas leiduvaid suhtumisi ja väärtusi. Oma sõnutsi tahtis Kaints siin portreteerida nõukaaegset mõtlemist, selle siirdeid tänasesse ellu. Mina-tegelane on kunagi üleliidulise tähtsusega tehases head palka nautinud tööline, kes ühiskonnakorra muutudes kaotas sarnaselt paljudele teistele oma töö ja mugava positsiooni ja kelle lõi lõplikult rööpast välja abikaasa surm. Apaatsus ja teiseks põlguse ja skepsise segu igasuguste muutuste ja uue riigikorra suhtes on tegelase põhilised iseloomustajad.

„Muutusin apaatseks, ei tahtnud midagi teha, lasin asjadel minna, nagu nad ise läksid. Paljudele headele soovitustele lõin käega. /---/ Mina olin selle kümne või veidi rohkema aasta jooksul, mis segastest aegadest möödunud oli, ennast tolle riigiga sidunud nii vähe, kui võimalik. Kuna mina sain oma tugeva matsu kohe alguses kätte, polnud minul kunagi selliseid illusioone nagu paljudel teistel. Mul oli Nõukogude Liidu pass peaaegu viimase päevani, kuni see kehtis. /---/ Valimas ma pole käinud, mul pole ID-kaarti, mul pole üheski pangas arvet, mu tööraamatusse pole Eesti Vabariigi ajal tehtud ühtegi sissekannet, mul pole haiguskindlustust... Ma olen peaaegu lindprii ja ma olen selle üle isegi uhke: sel riigil pole mind vaja ja ka mul pole vaja seda riiki.“ (14, 22-23)

Tekkis hetkel küsimus, et ega autor pole võtnud sellega, et peategelane on poolpättidega läviv eluheidik, mingi ülalt alla vaatav hoiak ja antud alateadlik, aga siiski hinnang? Mulle tundub et mitte. Tegelane pole tegelikult joodik ega pätt, on rohkem erak omade põhjustega. Teiseks, mina-jutustuse vormiga välistatakse politseikroonikalik tänitav toon. Ja veel, ei ole siin ka seda anduvat ja kõikehaaravat okses ja kõikvõimalikes muudes kehavedelikes püherdamist ja ülendumist, mida oleks olnud lihtne korraldada. Laiema vaate oleks tegelikult saanud anda küll, kui nüüd õpetama kukkuda. Kujutan ette panoraamset pilti, mahukat romaani, kus oleks lisaks vaadeldud ka näiteks mõnd poliit- või ärieliidis askeldavat mugandujat – mõnes mõttes vastandlikku, mõnes mõttes sarnast tüüpi – keda meil ju ilmselgelt leidub. Või mõnda lihtsat muulasest lasnamäelast, kes päeval käib tööl nagu kombeks, ööpimeduse saabudes aga kõverdub uusmüstikuna Putini pühakuju ette koogutama. Või hoopis mõni tõsieestlane, selline tegelikult täpselt samamoodi skeptiline, enda jaoks läbimõeldud, aga teistele seosetut juttu ajav, Kuku otse-eetrisse helistav, Laari maaelu-kaotamise projekti sarjav isiklikult solvunud pensionärist äärelinlane. Täpselt samaväärne, lihtsalt teist masti kaart.

Sest tõesti, eelkõige tegeleb Kaints nende mõtlemisviiside või vormelitega, selle retoorikaga, kuidas oma maailmapilti üles ehitatakse, kuidas pisikestest detailidest oma hirmud ja vaenlased kokku pannakse. Kogu tekst on kuidagi ääretult loogiline, kõik on tohutult motiveeritud, iga tegevus tuleneb mingist konkreetsest vajadusest või kasvab välja eelmisest. Pole mingit naudingut, kasvõi mõnusat pohhuistlikku äraolemist, nagu arvata võiks – on vaid üks pidev, ängistav, konkreetne, minimaalset pingutust nõudev argine peost-suhu äraelamise vaev ja rutiin, mida kannustab mingi jabur maania. Samas, hoolimata – või just sellepärast – väga hoolikalt kujundatud äraolemisest, ka ühiskonnast ära olemisest, ei ole mitte midagi kindlat. Realiteete peale füüsiliste praktiliselt pole ja isegi see, näiteks elamispaik, on seaduse silmis olematu ja füüsiliselt kohe-kohe ilmselt likvideeritav. Pikalt on õhus küsimused, kes tegelast jälitavad, mis põhjusel täpselt ja kas teda üldse jälitatakse. Selles mõttes on – ettevaatust-ettevaatust, siin öeldakse nüüd lõpp ära – täiesti pime ja juhuslik lõpp väga õudne, tühi. Mitte midagi ei selgugi.

Sellega sarnaneb Kaintsi teos Paul Austeri „Juhuse muusikaga“, kus samamoodi on tekst kuidagi sisemiselt hästi põhjendatud või ohjatud, on mingi irreaalne, mõttetu, aga samas ainus olemasolev müüri ladumise realiteet (Kaintsi tegelane käib ka ühes pildis ümber ühe suure, läbitungimatu ja arusaamatu, ilmselt sõjaväeosa müüri) ja vastikult nõutukstegev tühi lõpp, kus pääsemiseski pole pääsemist. Kaintsi tegelanegi nendib oma surnud-olekus, et aeg on seiskunud ja „Ma võin ainult lõpmatult kedrata vanu mälestusi.“ (5) Mis tundub ka üsna painajalikuna – jääda vangi oma mälestustesse. Nojah, midagi muud eksistentsiaalset siin „Lennukivaatlejale“ ilmselt tegelikult külge pookida pole mõtet, aga hea siin lõpetada sellise paralleeliga Austerile.


Veel üks arvamus

09 aprill, 2011

Jules Verne - Saladuslik saar (2007)

On sul kunagi nii olnud, et pea nädal pärast raamatu läbisaamist sa igatsed ikka veel seda raamatut? Iga mõne aja takka avastad end mõtlemas selle raamatu lausetega ja järgimas seal toodud mõttekäike ja kahetsed, miks ometi ei olnud see teos paksem. No vast ikka on olnud, kuigi harva. Mind just tabas see harv juhtumus!

Kunagi jooksis ETV-lt sari „Saladuslik saar”, ei mäleta, milline neist, kuid asjast jäi nii nigel mulje, et vaatamata teiste (näiteks isa) soovitustele ma raamatut kätte ei võtnudki. Kuni nüüd: olud olid sellised, et pidin vahtima mitu tundi raamaturiiulit, millest peamise veel lugemata osa moodustas Eesti Päevalehe sari – ja see oli saatuse sõrm! Et polnud tahtmist end raskemate ja mõtlemapanevamate teostega lõbustada, siis „Saladusliku saare” ma valisin, ja jäin päevadeks teose lummusesse. Kaks nädalavahetuse päeva tuli veel teosest eemal veeta, mis põhjustas mitmeid igatsusest tulvil ohkeid selle raamatu järele.

See on ikka üks uskumatu raamat. Ma ei oskagi seletada, mis täpselt selle nii köitvaks tegi, sest väga palju ju ei toimunud, olid seal oma saarel ja ehitasid seda innukalt (mis kohati oli isegi tüütu, igatahes nitroglütseriini, klaasi valmistamise ja mõned üksikud muud keemiaalased täpsed kirjeldused jätsin vahele), ja vahepeal tulid mõned mõistatuslikud seigad, metsloomad, piraadid. Aga nii põnev oli, et kui hea tuttav esmaspäeva õhtul külla tuli, oli kahju, et pidin lugemise katkestama: just tulid piraadid!

See raamatu uskumatus ei piirdu muidugi ülima haaravusega. Kuidas nad seal saarel leiutasid! MacGyver on nende kõrval poisike: luuast rakett, häh, käkitegu, proovi parem asustamata saarele telegraaf sisse viia!

Ja erilist äramärkimist väärib viie saaremehe omavaheline läbisaamine. Ei ühtki tüli, eriarvamuse püsimist, mitte kordagi keegi ei ärritunud teise peale. Nad elasid kõik need kolm aastat (oli kolm?) õndsas idüllis, mida ei häirinud ka kõige raskemad katsumused. Kui viimaks saar õhku lendas (vabandust, et ma ette räägin, aga räägin ka edaspidi, ja tulevane lugeja, jäta siinne tekst parem pooleli), siis istusid nad nagu kukununnud viiekesi (või tegelt oli vist koer ka, kuuekesi siis) viimse kaljurahnu otsas ning närisid õnnetult oma viimseid toidupalasid – ja vähemalt autor küll ei ütelnud, et „ja need olid hetked, mil kannatused tõid sõprade vahele pingeid”, ei, nad lihtsalt olid seal, alistunud oma saatusele. Mis veel parem: pärast seda, kui nende õnnesaar oli õhku lennanud, läksid nad tagasi Ameerikasse (sest päästja laev tuli just õigel hetkel, täpselt siis, kui nad olid pea-peaaegu nälga surnud oma viimse kaljurahnu otsas, ei minutitki, rääkimata päevadest, varem) ja kuna nad olid saanud suures õnnetuses lisaks kõigele muule juhuslikult ka aardekirstu päästa, oli neil raha nagu raba ning mehed ostsid omale Ameerikasse suure maatüki, mis meenutas pisut kadunud saart, ning elasid seal õnnelikult elu lõpuni. Koos. Sõbralikult. Elu lõpuni. Noh, kutsusid teisi ainulaadseid inimesi ka sinna, aga üldiselt nautisid teineteise asendamatut seltskonda. Olid ikka väärt mehed, üllad ja inimlikest nõrkustest vabad. Trehvas. Ja oli ikka süütu aeg see teose kirjutamise aeg, Verne ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks tema tegelasi homoseksuaalsuses kahtlustada. N ei maininudki, et oleks siin ükski naine, isegi noor Harbert (saarele sattumise aegu 16 aastat vana) ei mõtisklenud (vähemalt Verne ei üelnud, et oleks seda teinud) tütarlapse müsteeriumi ümber.

Selle kõige valgel pole muidugi imestada, et teose vältel tuli vaid paar korda ette meie kangelaste mõtisklusi saarelt pääsemise teemal. Ja ka siis mitte just „pääsemise” kontekstis, pigem nagu korraks ära käimise mõttes, et siis oma saarele naasta ning seal elupäevade lõpuni õnnelikult elada.

No muidugi, tegelikult pole raske mõista, et Verne´i idee oli ilmselt kujutada inimest kui looduse krooni ning kuningat, teda kui kõikvõimsat olendit, kes ei murdu saatuselöökide all, ja teose üks idee oli kindlasti see, et inimene võib saavutada oma teadmiste ja oskuste abil kõike. Inimene on loodusest kõrgem (järelikult sellest siis ka eraldiseisev?), inimene valitseb teda ümbritsevat maailma. Noh, inimene on põhimõtteliselt jumal. Arusaadav, 1875, mil teos kirjutatud, olid tehnika ja tema imed end juba piisavalt tõestanud, et näidata kõige võimalikkust (ja polnud enda negatiivseid külgi vist veel üldse avaldanud). Raamatus tuli ette ka mitmeid tegelastevahelisi vestlusi sel teemal ning kõigest kumas läbi vankumatu usk inimmõistuse piiritusse. On vist juba äraleierdatud, et eks Verne oli ka üks kergemat laadi prohvet oma töödega, mis rääkisid reisidest vee all, kosmoses ja õhus – kuigi taolised reisiideed käisid ilmselt juba pikemat aega rahva suus ringi. Näiteks allveelaevad olid Verne´i ajaks juba mõnda aastasada mingil kujul olemas olnud. Nii et see prohveti teema on minu arvates natuke üle pakutud. Samas, mina pole kohane 19. sajandi tehnikaprohvetlust kommenteerima.

Nagu eelpool mainitud, sattus mulle kätte EPLi väljaanne. Õudne!, võib kokkuvõtvalt selle kohta öelda. Kirjavead, kirjavead, kirjavead! Nii hooletusest kui teadmatusest. Ma ei tea, kuidas nad neid raamatuid välja annavad, kuid pakuksin, et võtavad vana teose ning trükivad selle peatükk peatüki haaval arvutisse ja saadavad siis trükikotta – muidugi ilma, et kellelgi oleks aega veel korra ümbertrükitu läbi lugeda. Spellerit on nad vähemalt korralikult kasutanud, kuid speller just jätabki sisse sellise asja nagu „seitsme või kaheksajala kaugusel” (kahjuks pole mul teost käepärast, et viidata lehenumbritele; ja teos oli nii põnev, et ma ei suutnud lugemist väljakirjutuste tegemiseks katkestada). Ahh, ja need komavead! Muidugi pole EPLi (vähemalt sellel) raamatul märgitud toimetajat – arusaadav, kui toimetajat polegi. Ja kes see jaksaks ikka toimetajat palgata, kui teose hind on 66 krooni (oli vist 66).

Aga päriselt, kõigele kriitikale vaatamata, isegi kirjavahemärkidele vaatamata, see oli võimas teos. See oli nii haarav ja põnev, et kirgastas mitmeid päevi minu hallis nädalas (no võrreldes sellise põneva maailmaga tundub minu oma hall). See kummitab mind siiamaani ja mõtlen tõsiselt, kas peaksin oma madalatele kirgedele järgi andma ning raamatukogust „Kapten Granti lapsed”, „20 000 ljööd vee all” või mõne muu Verne´i teose laenutama.

08 aprill, 2011

Herman Rajamaa – Kuidas kodus õpetada lapsi lugema ja kirjutama (1938)

Sobiv vanus selleks on muuseas 6-aastaselt (lk 7) – kui laps mõistab häälitseda ja tunneb huvi tähevigurite vastu. Tähtede õppimisjärjekord võiks olla järgmine: A (+ I + U) > L > N, M > E > O > Ö > Ü, Ä > B > D > G > P, R > S > V > K > T > H > J – ja siis tuleb tutvustada väikseid kirjatähti ning alustada kirjutamise õpetamisega.
“Lapse oma avastamisrõõm on suurimaid rõõmusid maailmas!” (lk 12)


07 aprill, 2011

Kiiri Saar – Lepatriinupüüdja (2011)

On kaks õde, piltilus meestelemmik Justine (de Sade'st inspireeritud nimi?) ja raamatunohikust Jette (ehk siis peategelane). Õed on maalt pärit ja õpivad Tallinna kõrgkoolis ja elavad Õismäel kahetoalises. Kuigi Jette on vanem õde (aasta, aga siiski), on ta Justine'i lükata-tõmmata ning see lõbujanuline süütu nümf veab teda raamatute võlumaailmast eemale, ikka kas öösel klubisse või päeval butiiki riideid imetlema. Ja need vaimustunud meesteparved, kes piltilusat õde lakkamatult ümbritsevad! Ühel klubiõhtul tutvub Justine ameeriklasest fotograafi Christianiga ja nad armuvad või nii; Jette avastab seepeale, et ta on tegelikult õnnetu oma elukeses.

Peale üht pisaratega täidetud õhtut juhtub aga nii, et järgmisel hommikul on midagi hoopis ootamatut. Alasti Jette ärkab palja Christiani kõrval. Miks? Sest Jette mõistus on nüüd vangis Justine'i meelas kehas. Peale poolt päeva kestnud tõrksust astub Jette/Justine viimaks Christianiga vahekorda ning jätkab mehega intiimset ja glamuurset kooselamist järgneva pea kahe aasta jooksul. Aga Jette vana keha? Tundub, et... sealgi elab Jette edasi, ent sõltumatult ja modifitseeritult. Ja nii edasi, Jette/Justine... ja Eric...

“Ilmselt ei märgataks mind isegi siis, kui ma end mudaga kokku määriks, lavale roniks ja läbi ruupori kõigile roppusi karjuks, mõtisklen ilma erilise kibeduseta nagu eluaeg tähelepanematusega leppima pidanud inimene.” (lk 44)

Hämmastav, et kui toimub Jette moondumine (lk 69), avastab ta alles õhtupoolikul (lk 80), et peeglist vahib vastu Justine'i morda; päris tugev enesedistsipliin, et end päeva jooksul erinevatest ettesattuvatest peegeldustest mitte märgata. Tolmunud raamatuhullu kirjeldamine on vast autoripoolne ülepingutamine (kuigi see peabki liialdus olema, selge see, aga noh, algselt loob peategelasest liialt karikatuurse mulje). Teksti lugedes tekkis tunne, et ei saa üleüldse naiste maailmast aru, viis, kuidas Jette ja Justine on meeste meelevallas (või noh, ärakasutatavad), on veidralt suguluses Jelineki väljendatuga, võimetus totraid meessuhteid katkestada on noh, hmm.

“Mul on tunne, justkui istuks mu vastas kiskja, kelle ainus tegelik soov on mind hammustada. Ometi tajun mingi sisemise veendumusega, et ei karda teda, vaid tunnen hoopis mingit veidrat elevust nagu enne kirjandusolümpiaadi. Võib-olla hakkab hammustamine mulle isegi meeldima?” (lk 114)

Raamat on naistekas (või slipstream?), aga mitte selline susserdav tibikas, mis vedeleb mõne tuntud popkultuurinähtuse järellaines; mulle meeldib, kuidas peategelane muudkui endale küsimusi esitab, kahtleb ja arutleb – kuigi mõned mõttekäigud võivad minusugusele veidrad olla ja panevad kukalt kratsima (ent autor rõhutab tegekaanel, et tegemist eelkõige huumoriga). Aga tekst elab, mõjub ärritavalt ja naljakalt, ei jäta külmaks ning see on peamine. Võibolla olen liialt vähe tuttav intelligentsete naistekatega, kuid käesolev raamat on küll omapäraga teos – ja debüüdi kohta kindlasti üle harju keskmise, minule harjumuspäratu tekst.

yuki lugemispäevik

06 aprill, 2011

Valerio Massimo Manfredi – Draakonite impeerium (2011)

Seiklusromaan, mis ei ületa just žanripiire, aga noh, igati loetav nii noortele kui vanadele, kõik see Aasias seiklemine ning iidsed tarkusesõnad ida ja lääne kuldpeadelt. Hiina filmide austajatele igati meelepärane värk.

Lugu siis sellest, kuidas kümme vaprat Rooma keisri turvameest satuvad keisriga peale reetmist pärslaste kätte vangi, kes saadavad nad kaevandustesse kõngema. Töö on enam kui raske. Keiser kõngebki. Turvamehed põgenevad ja satuvad viimaks ühte oaasi, kus india kaupmees nad endale ihukaitsjateks värbab. Ja ohhoo, juhtub nii, et see kaupmees korraldab hoopiski Hiina troonipärija põgenemist samade kurikavalate pärslaste vangistusest. See õnnestub, napilt ja kordumatult! Roomlased loodavad peale Pärsia riigist pagemist tagasi Euroopasse saada, aga indialane ja hiinlane veavad neid ninapidi ning roomlased nõustuvad neid Hiinasse saatma – sest tegemist on nii kangete sõjameestega. Hiina, teadagi, kaugemal kui maailma äär. Ja edasi juhtub veel palju heroilist, traagilist ja romantilist, aga rohkem ei ava saladuskatet.
(Ja eks eelnev juttki tegelikult raamatu tagakaanelt loetav.)

“Ta teadis, et liiga julge tegu tähendab peaaegu alati oma elu ohverdamist, aga sõdurina oli ta harjunud mõttega, et surm on au kaotusega võrreldes vähem traagiline.” (lk 127)

05 aprill, 2011

James M. Caine – Postimees helistab alati kaks korda (1994)

See on siis raamat, millest Camus võttis “Võõra” kirjutamiseks eeskuju! Või noh, suisa plagieeris tegelikult.

“Ma rebisin talt viimase kui riidetüki seljast. Ta keerles ja pöörles aeglaselt voodil, et midagi ei jääks kusagile kinni. Seejärel sulges ta silmad ja pea vajus padjale. Õlgu katsid juuste siuglevad kiharad. Silma ümbrus oli tumemust ja ta rinnad ei olnud prinkis ega minu poole kikkis, vaid nagu kaks laia roosatavat mütsakat. Ta nägi välja kui maailma kõikide hoorade vanavanaema. Kurat sai sel ööl oma raha eest, mis see väärt oli.” (lk 77)

Hoogne lugu kirest, mis viib välja mõnegi surmani. CSI uurijatele oleks selliste mõrvakatsete ja surmade lahendamine muidugi käkitegu, aga mis sellest, asi on kirjutatu stiilsuses. Minategelane, igavene krants, esitab lugu oma vaatepunktist, niiet kes teab, mida ta tegelikult mahitas Cora suhtes. Päris meeldiv meelelahutus, aga suurt midagi pole öelda.

04 aprill, 2011

Eerik Kumari – Kuidas vaadelda linde (1963)

Et olla tõeline linnuvaatleja, pead üht-teist jagama loodusest. Või noh, väga palju tegelikult, ütleb Kumari meile igati positiivselt ja innustavalt. Totalitaarne lähenemine, kui vaja, võtab vabatahtlik linnuvaatleja skalpelli ja uurib magusid.

“Vastupidi paljudele teistele loomadele on vähe linde peidulise eluviisiga. Enamik linde tegutseb varjamatult, päise päeva ajal, neil on silmapaistev välimus ja omapärane, meeldiv käitumine.” (lk 5)

“Linde tuleks püüda vaadelda allavalgust ja allatuult. Esimesel juhul on valgustatus parem, teisel juhul püüab lind ennast meile otsekui vastu seada, kuna ta väldib tuule sulgedesse puhumist.” (lk 12)

“Telgis elamist otse looduse keskel ja sellega seoses olevat matkaromantikat eelistavad paljud väliornitoloogid, real juhtudel on see aga otse hädavajalik.” (lk 47)

“Mis aga on maosisaldiste analüüsi kõige negatiivsemaks küljeks, see on vajadus linde nende toidu uurimiseks maha lasta (muidugi on selleks tarvilik vastav luba). Et saada uuritava liigi toidu koostisest võimalikult mitmekülgset pilti, tuleb hävitada sadasid isendeid. Haruldaste liikide puhul viiks see mõnelpool koguni nende täielikule hävitamisele.” (lk 125)

Ornitoloogi bondage (lk 127)


“Tehispesad on vaja üles seada talvepoolaastal – oktoobri ja märtsi vahemikus. Kõige kohasem aeg selleks on hilissügis. Palju meile kohalejäävaid suluspesitsejaid – nimelt tihased – kasutavad pesakaste talvel meelsasti ööbimiseks, kevadel asuvad aga neisse pesitsema. Isegi suvel on tühjad tehispesad küllalt olulised, kuna nad ka siis leiavad kasutamist lindude ööbimispaikadena.” (lk 188)

“Edukalt võib lindudele läheneda vankril sõites. Hobust kardavad linnud vähem ja vankril liikumatult istuvat inimest ei pane nad mõnikord üldse tähele. Sel viisil võib saada tarvitamiskõlblikke fotosid näiteks rändepeatustel viibivatest hanedest ja lagledest, kes teisel viisil endale üldse lähedale ei lase.” (lk 211)

03 aprill, 2011

Mario Vargas Llosa – Lituma Andides (1998)

Vahest ehk maagiline kriminaalromaan, mis ei ole samas seda mitte – põimuvad noore armastuse meeleheitlik lugu, vabadusvõitlejate vägivallatsemine kolkas ja lihtsate inimeste poolt abi otsimine muistsetest uskumustest (millepärast siis sooritatakse rituaalsevõitu ohverdamisi, mis tekitavad kapral Litumas segadust). Ehk siis lõhkised armastuslood Peruu kodusõjas, maa täis segadust ja lagunemist. Vargas Llosa annab lummavalt argise sissepõike Peruu ajalukku ja lähimineviku oludesse; tähtsusetud inimkübemed, kellel on siiski oma Suur Lugu – traagiline, lohutu, dionüüsiline, pöörane, ükskõik milline. Nojah, tumm ja vikunjade kaitseala, oh kurbust. Aga Mercedes – ta tuli, ootamatu päikesevälgatus argipäeva. Autori lihtsad peruulased on ikka suure südamega väikesed petised (korruptsioon kui elunorm), mingis mõttes hakkab see korduma nagu katkine plaadimasin. Ent samas lohutavgi.

“Vahest seal Limas või Ühendriikides vajatakse seda, et määrida uut tüüp masinaid, näiteks rakette, mida nad Kuu peale saadavad. Räägitakse, et mitte mingisugune bensiin ega õli ei pane teaduse leiutisi nii hästi käima kui lihtinimeste rasv. Selle hankimiseks olevat nad teedele läkitanud oma kõrilõikajaid, kellel on käes matšeeted, mille kõver tera võib venida nagu näts ohverdatava kaelani.” (lk 125)

Aga igal juhul, oleks vaid rohkem Vargas Llosa tõlkeid, väga vinge on kogeda, kuidas neis lood üks hetk hargnema ja põimuma hakkavad ning koorub üleüldine lummavus. “Kapten ja külastajannad” on justkui vaheaste “Tädi Julia” moondumises käesolevaks romaaniks (suurlinn-kolkalinn-küla – lämmatav loodus tungib peale, kohvikust džungli kaudu kõrgmäestikku; 50ndate algus-50ndate lõpp-80ndad ehk noorus on ilus aeg).

02 aprill, 2011

Elfriede Jelinek – Lõbu laialt (1995)


Teutoonlikult tinaselt raske ja nurgeline tekst, algus pole just lugemakutsuv. Hüüdlausete proosa või vägistamise antoloogia, tekst kui mürisev või ragisev masin.

“On kuulda vaikust, mis mehe kürvas kestis kogu öö. Siis räägib mees ja teda pole võimalik kuidagi eksitada. Samal põrandal, väsinuna pikast rännust läbi öö, seisab naine ja nüüd avatakse tema eksistentsi õis. Intiimseks nagu valtsimistsehh on ta juba ammu muutunud, sest isegi äripartnerite ees hoobeldakse tema gabariitidega. Napilt ja jõuliselt sööstavad direktorist välja räpase kõne kogupaugud. Käsualused aga vaikivad ujedalt. Mees näeb saavutuste nimel vaeva, me veel kuuleme temast mõndagi. Direktor paneb käe masinasse, mis talle kuulub. Koos on armunud, miski ei puudu.” (lk 38)

Lugu sellest, et rikka mehega ei tasu abielluda, loeks nagu ülevaadet mõne riigikogulase kodusest argipäevast. (No tegelt on raamat muidugi naiste alamast positsioonist ühiskonnas.) Direktor on hämmastav mees, viagrat kasutamata on ta muudkui lahinguvalmis. Nagu autori tsitaat tagakaanel sedastab, on seda raamatut mehena tõepoolest raske lugeda – ent seda eelkõige seepärast, et on tarduvalt igav (hoolimata mürinast-raginast), nii kaheksakümnendad; see ei ole ilukirjandus, pigem essee tollasest ühiskonnast (mis ei tähenda, et probleem oleks ühiskonnas märgatavalt leevenenud). Noh, raamat lõpeb bravuurikalt.
Miskipärast tikkus pähe kerge võrdlusvõimalus Celine'ga, ent autorid lähtuvad siiski eri alustelt – Celine loob orgaanilise maailma, siis Jelinek aga moraliseeriva maailma. Only love will tear us apart.