P. I. Filimonov - Magamise eripärad kinnistes ruumides (Vikerkaar 3, 2023)

 

Parovozov on mees, kel on puhkamiseks kindlad nõudmised - alati tuleb reisida uude kohta ja olla seal uute inimestega. Viimaks on ta jõudnud Madeirale ja täiesti üksi. Lennujaamas näeb ta nimeplakatiga seisvat meest ning igavusest või seiklushimust otsustab ta olla selle poolapärase nime kandja - kuniks ta paljastatakse sellelt pettuselt. Aga ei, peale krüptilist kohtumist ühe kohalikuga saadetakse ta lõhkeainet täis korterisse, et ta seal valvaks. Tema tööpakkujatel on nimelt plaan olla vabadusvõitlejad, kel on võimalus pommi valmistada. Aga pommide osad võivad ka isemonteeruda kui kuulevad vastavat heli … Seepeale ei julge Parovozov seal magama jääda, sest ta koledasti norskab. Ja peale selle on korteris kummaline Maria, kes justkui ootaks mehelt midagi.

Tekst on üsna ulmemaiguline ja ka painajalik jant, kus on õhkamist, totrust ja hävingut; sellise piiripealsena omapärane lisandus eesti ulmekirjandusse.

P. I. Filimonov – Tsölibaat ja masturbeerimine (Looming 9, 2019)

Kergemeelne lugu keskealistest (edukatest) joodikboheemlastest ja naisest, kes elavad vähe lõbusamat elu kui muidu tänapäeva keskealised linlased. Aja jooksul on kogutud kõiksugu suhteid ja lapsi, aga eks soov on ikka lõbusalt ka elada. Noh, ja kui sellist natuke lõbusamat elu elavad mees ja naine tutvuvad ja midagi sellest edasi arendavad, on tulemuseks katastroof ja traagika.

Loo võlu on selle jutustamise viisis – kuidas autor-jutustaja tegelasi kohtleb ja millised segadusi nad kokku segavad. Samas ei saa öelda, et Filimonov läheks tegelaste hingeeluga just süvitsi, nii on Cecilia sisemaailm … mitte just iseseisva ja edumeelse naise portree. Aga! Võibolla autoril oligi eesmärgiks selliste keskpäraste ja vanamoodsate klišeede esitamine? Filimonovi loome austajana kipun ikka lootma, et teksti varjus toimub enamat kui üks tänapäevane laadapalagan keskealiste linlaste maailmast.

P. I. Filimonov – Sebastian Rüütli tõehetk (Vikerkaar 1-2, 2019)

Tragikoomiline lugu noormehest, kes ei taha minna mingi kauge sugulase matusele, aga siiski peab seda tegema. Matusetseremoonial tabab teda erektsioon, mis kuidagi ei lahtu; ei kalmistul ega peiedel – on kohe selline müstiline erektsioon (autor jätab küll lugeja fantaseerida, millised võivad olla erekteerunud peenise mõõtmed)! Teadagi, piinlik värk, nii mõnigi matuseline tuleb eraviisiliselt rääkima, et kuidas siis nii, ning ei suuda uskuda Sebastiani väiteid, et tegu on tahtest sõltumatu füsioloogilise reaktsiooniga. Noh, nagu noormees täheldab, on ta tahtmatult sattunud matuse peamiseks kõneaineks, peielaua kõnedeski heidetakse ette … sündsusetut käitumist.

Tõsi küll, mainimata jäi üks oluline pisiasi, mida autor just ülemäära ei afišeeri (sest ta ikkagi lähtub tegelase sisekõnest, eksole).

Ühesõnaga, Filimonov tuntud headuses, loovimine kaasaja eestivene reaalsustes – tõsi küll, haritlaste pooles. Muidugi võiks siin mõelda identiteediprobleemile jms, kuivõrd Sebastian eestivene segaperest pärit, mistõttu matustelgi justkui kaks osapoolt: eestlased ja venelased. Samas ajakirjas on Hasso Krulli käsitlus Andrus Kivirähki viimasest jutukogust – kui selle loo autoriks oleks märgitud Kivirähk, poleks ehk suurt imestanud.

Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

P.I. Filimonov – Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia (2017)

Filimonov on hea autor. Mitte et ma ta kõigist raamatutest ülivõrdes arvaks, aga positiivne üldtunne on kahtlemata prevaleeriv. Käesolev romaan… no algul ei saa vedama (“kuumad eesti poisid!”), hiljem ei saa pidama. Aga eks see käimasaamine on vast sõltuv libabiograafia formaadist, autoril kulub üksjagu energiat maailmaloomisele, kus lisaks tegelaste sissetoomisele tuleb tähelepanu juhtida ka jutustamise eripäradele. Nimelt on Filimonovi libabiograafiks anonüümne minajutustaja, keda võiks pidada Dostojevski “Sortside” minajutustaja antipoodiks (või no kas peab nii karmilt määratlema, eks neil on sarnasusi ka). Koostab küll elulugu, aga… no on augud. Ja üleüldse. Eksole. Normaalses olukorras kahtlustaks nii mõndagi, aga milleks kahelda moraalses pales. Libageograafi mõningasi tõekspidamisi kajastab alltoodud tsitaat.

Ühesõnaga, seitsmekümnendatel sündis poisslapsuke, kes kasvas Tallinna muukeelse boheemlaskonna rõõmuks igati… selle keskseks osiseks. Mitte et ta otseselt panustanuks millessegi, aga… ta vajas tähelepanu ja millised tutvused! Laiahaardeline seltskonnahing ja vastassoo silmarõõm! Figaro siin, Figaro seal! Ainult et… inimesed saavad ikka vanemaks ja kolmekümnendates eluaastates pole nagu paslik teha samu tempe mis kahekümnendate alguses. Pere ja karjäär ja pangalaenud, või midagi sellist. Nojah, aga Hariton… ja Zidane ja Materazzi.

Eksole. Mitte et mul oleks mingeidki teadmisi tollasest Tallinna muukeelsest kultuurielust, aga huvitava kirjandusliku nägemuse saab küll. Kui muidugi libabiograaf polnud ühe teatava isiku käpiknukuks, nagu võiks romaani lõpust järeldada. Aga milleks järeldustega kiirustada, kindlasti on… muid seletusi. Eks omaette küsimuseks on, keda võiks õieti pidada selle raamatu peategelaseks (või koguni kangelaseks?) - kas Hariton või Esrail või ikkagi biograaf (sest kes siis ikkagi jutustab… ja millest). Ja no muidugi Haritoni tütar Anna ja isa pakutud müstiline pulmakuupäev!

Filimonovi tänuväärne teene lugejatele on see, et kirjanduslike krutskite kõrval (milleks Dostojevskiga piirduda, eksole) on ta loonud eneseiroonilise ja fiktiivse Tallinna (ja Narva) üheksakümnendate maailma. Immigrandid küll, aga ikkagi boheemlased! Ja no inimesed ka. Teose soojenduseks võiks olla Wiedemanni seitsmekümnendate nägemused, mis on küll vähe teistsugusest ooperist, aga ikkagi… samamoodi alternatiivne! Ja nagu nüüdseks selgunud, eks see Tallinn ole üks kultuuri ummiktee ja konnatiik. Jne.

„Ühesõnaga, olgu mis siin ikka ennast õigustada. Ütleme ühe korra ja peame seda silmas ka tulevikus. Antud uurimus tugineb faktidele, sellistele, mida õnnestus kokku saada. Kirjalike allikate ja suuliste tunnistuste kujul. Autoripoolset juurdemõtlemist pole peaaegu toimunud, aga kui kuskil pajatuse käigus selliseid hetki esinebki, siis on need alati kas Haritoni sõprade või tema lastega kooskõlastatud. Sagedamini Annaga, Antoniga palju harvem. Mis on tingitud peaasjalikult sellest, et Anton ei tundnud isa tolle eluajal peaaegu üldse, kui nägigi teda, siis päris titaeas ning saab isa nii- või naasuguse käitumise tõepärasust hinnata kõigist võimalikest allikatest vähima tõenäosusega. Kõik, millega Anton sai antud kontekstis aidata, oli projitseerida olukorda iseendale, kasutades mõningast geneetilist sarnasust kirjeldatava isikuga, ja öelda, mismoodi tema ise oleks pakutud olukorras käitunud. Seegi leib, nagu öeldakse. Ühesõnaga, summeerides veel kord kõike eelpool esitatut: antud uurimus on sedavõrd faktoloogiline, kuivõrd see oli selle kirjapaneku olukorras võimalik. Muidugi oleks pidanud seda varem ütlema, võib-olla oleks pidanud jutustust sellest üldse alustama, kuid läks kuidagi nii, et omal ajal ei tulnud see pähe ja tuli nüüd, sest mõned Haritoni sõbrad, olles tutvunud antud töö üksikute osadega, hakkasid esitama eri laadi pretensioone, umbes nagu, et Hariton poleks saanud niimoodi käituda ja selline sõnakasutus ei olnud temale üldse omane või et seesugune käitumine ei sobitu kuidagi nende isiklikku Hariton Naganovi kontseptsiooni.“ (lk 117-118)

sirp
sehkendaja

P.I. Filimonov – Laulis, kuni kõik lõppes (2016)

Mul pole halli aimugi, mida Filimonov selle romaaniga õieti öelda tahab. Tekst on igati tihe ja mänguline, pähe tekkis kaks teost, mis meeenusid romaani lugedes. Näiteks Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees” - vanaema lood meenutavad pisut tolle romaani hullu osa jutustaja cliffhangereid; mõlemas romaanis põimuvad nii “reaalne” kui “fiktsioon” ning moodustavad kergelt plahvatusohtliku kompoti. See kronoaugu situatsioon (kronoastroloogia järgi passiivne tsoon), väljapääsmatu olukord tuletab pisut meelde Ballardi “Unenägude täisühingut”. Kronoaugu tõttu võiks raamatut pidada koguni ulmeromaaniks!

Sündmustik siis selline, et Tallinna ühes slaavi suguvõsas on parandamatult haigeks jäänud võimukas vanaema. Suguvõsa on veendunud, et vanaemal on peidus varandus, mida see aga ei taha paljastada, niiet vanaema soovil pannakse ta haigevoodi juurde valvesse loo minajutustaja Olympius (nii 27-aastane noormees, kes pole just kõige edukam), kes peaks siis vanaemalt selle saladuse kätte saama. Vanaema aga… ei paljasta midagi, hakkab aga jutustama-sonima üpris pööraseid lugusid, mida nagu ei ootakski selliselt stalinliku kasvatusega memmelt.

„Mis aga puutub punasesse lambikesse, siis see töötas laitmatult, hakates põlema just siis, kui mutike alustas õhu väristamist oma arvukate juttudega. Üsna varsti ma mõistsin, et tahan neid kuulata. Ma tahan neid kuulata võimalikult palju, nii palju kui võimalik, ühtki vahele jätmata. Mitte sellepärast, et ma lootnuks kuulda neis juttudes informatsiooni perekonna-aarete kohta. Lihtsalt pidin. Kui ma juba selle tööga nõustusin, siis teen ma seda kohusetundlikult. Pealekauba, iga kord vanaema järjekordsesse lukku sukeldudes kogesin ma uusi, kirjeldamatuid tundeid, minu silmi tõusid aegajalt pisarad, huultele kord sülg, kord õnnis debiilikunaeratus, ma nägin selliseid värve, mida ma kunagi näinud ei olnud, kuulsin sellist muusikat, mida keegi surelikest mitte kunagi ei kuule. Ma sattusin sellistesse kohtadesse, kuhu jõuavad ainult doktor Hofmanni tänulikud õpilased igal aastal jalgrattapäeva tähistades. Ma vajasin neid jutte.“ (lk 49)

Olympius elab vanaema korteris, toidab ja hoolitseb ta eest ning muuhulgas tutvub vanaema endiste naabriga, kellelt kuuleb ootamatut teooriat, et nimelt on seda Tallinna kesklinna piirkonda tabamas erakordne saatus - seal tekib miskisugune kronoauk, mille tagajärjel see piirkond muutub tsooniks, mis kaob inimeste teadvusest. Sealt tsoonist peaks põgenema, et mitte lõksu jääda - seejuures on oluline vanaema, kes on selle kronoaugu kese (või midagi). Ja kui vanaema laulma hakkab… oi oi oi. Muidugi hakkab peagi vanaema laulma ning Olympius koos kaaslastega satub täbarasse olukorda.

See on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Filimonov jutustab hulga lugusid, neid kokku kuhjates ja miksides (no tõepoolest, vahel lähevad need kõrvallood lendu õige hoogsalt, et siis lehekülgi hiljem tagasi voolusängi asuda). Aga mis sellest täpsemalt moodustub… vaat ei oskagi öelda. Tekst on põnev, aga… aga… millest õieti?

“Öö lõppes sama rahutult, kui algaski. Ma proovisin üheaegselt nii uinuda kui ka kuulatada Nadežda ja Genka asjatamist seina taga. Ja ma ei oska öelda, kas ma tegelikult midagi kuulsin. Mitte et sel oleks vähimatki tähtsust, puhas uudishimu, ei midagi muud. Aga jällegi, selge see, et kui sa lamad pinges ja kuulatad naabertoa pimedust, enam-vähem kindel, et kuuled seal midagi sellist, mida võib tõlgendada absoluutselt ühetähenduslikult, siis varem või hiljem sa seda ka kuuled. Ega saa aru, kust see heli tuleb - kas tõepoolest suletud ukse tagant või hoopis sinu kujutlusest. Selles suhtes olin ma kaotanud kindluse absoluutselt kõiges. Ainult vanaema laul kõlas objektiivse reaalsuse puhta muusikana. Ehkki puhta muusika osas ma liialdan. Pigem oli see kui krigisev kraabitud plaadiga grammofon, mis üritas reprodutseerida noore Robertino Loretti häält, aga välja tuli kuke kiremine, seksuaalselt erutatud kassi väugumine, Brežnevi matsutamine, mingid hirmsad surmaeelsed sosinad, sosinad ja karjed.” (lk 268-269)

P.I. Filimonov – Sõna jõud (Vikerkaar #3, 2016)

Kelmikas lugu argielu naistürannist, kes on enda teada vooruslik ning teeb mis tahab, kui on tarbinud küllaldaselt head valget veini. Aga mis toimus joobeseisundis, see ei lähe arvesse ning moraalset palet ei kahjusta. On mehi, kes püüavad naise joobeseisundist kasu saada, kuid Simotška puhul polnud miskit kindel (peale selle, et naine teeb nii, nagu tema tahab) – joomasena võis ta ühte heita ihara veinipakkuja asemel hoopis mõne järgmise mehega. Et hommikul virguda taasvoorusliku naisterahvana.

Nojah, Simotška sattus ühel oma reisidest aga idamaale, kus alkoholi tarbimine on keelatud. Kuidas nii, imestab naine, tema on külaline ja külalist ei koheldagi nii nagu vaja? Lennujaamas kohatud Bahram juhatab naise viimaks ühte salaalkoholiga kauplevasse urkasse ning Simotška... no tema peab valget veini saama ja tema ei pea selle eest maksma (ikkagi naine, ja pealegi külaline!). Kohalikud ärikad püüavad teha ähvardada, aga see on väga, väga rumal tegu...

Üsna humoorikas lugu, kus autorile on peamine ehk jutustamismõnu. Milline naine... nagu orkester! Teksti raamiks on idamaine jutustus kohalikule valitsejale sellest keeristorm-venelannast, kes saabub nende maale ja keerab kokku ootamatu segaduse (et siis eesti autor jutustab tänapäeva paigutuva idamaise loo venelannast). Eks seda võib võtta ka hoiatusloona, kindlasti leiab siit intertekstuaalseid vihjeid, kuid jäägu see targematele lugejatele.

P.I. Filimonov – Nekroloogide kirjutamise oskus (2013)

Filimonov on tulnud, et jääda. Ja jumal sellega. Pole paha, või võiks öelda, päris tore, headest autoritest on alati puudus. Kolmest loetud raamatust (õigemini neljast, luulekogust ei viitsinud kirjutada) platseerub see ehk paremuselt teiseks peale esmatutvust. Sest viimane romaan on ikka päris tellis, ehk liialt tellis. Ja see jutukogu, jah. Mõned tekstid head, teised soga. Tõepoolest, mõned jutud lähevad liialt ilukirjanduseks, punnitamiseks või sõnavahuks. Või heidaks kivi tõlkijate kapsaaeda? Ei tea, mis siin ikka loopida asjatuid süüdistusi. Endalgi hakkab piinlik. Ja üleüldse, pole vaja. Pole vaja ja kõik. Olgem inimesed, aga eurooplased. Või midagi.

Autor on eelkõige jutustaja, kes siin kogus dialooge suurt ei kasuta. Ühesõnaga, jutt jookseb, aga rääkida ei taha. Mina jutustan, sina kuula, me ei etenda. Ja mis siis sellest, tõepoolest, pole vaja ja kõik. “Jäljed ja tähed” on iseenesest kui hüpertekst, ning loo kurikaval puänt selgub üsna vahval moel, tasa ja targu. Vaat siis, mis selgub, kui üht lauset lähemalt ja sügavuti lahti seletada. Tegemist siis looga targa professori elukäigust algusest otsani, ja miks ots oli just selline nagu see oli. Teadus! Sellised tekstid süstivad usku Filimonovi loomesse (ja kas selle loo puhul on ääriveeri tegemist ulmega? Tore stilistiline õppetund võimalikele ulmekirjutajatele) ja sunnib ehk novellipreemia jagajaidki seda jutukogu sõrmitsema. Kuid kes teab, ei pea.

Filimonov ei jutusta kunagi otsesõnu asjast. Ta keerutab, sunnik. Või mis kunagi, on ka paar sirgjoonelist teksti. Aga see pole see, või kuidas kellelegi (nagu need Holmqvist & Larsson, või meilikirjavahetus). Nagu eespool mainitud, läheb mõni selline (keerutav) jutustamine lugeja jaoks rappa (nimilugugi). No tõepoolest, 1-2 teksti jäi endal pooleli. Pea väsinud ja muud mõtted, ja üleüldse, tühi kõht. Samas, kas täis kõht üldse sünnitab mõtteid, siis tahaks pigem pikutada ja kallistada. Mitte ennast ega raamatut. Kuid see ei puutu üleüldse ega absoluutselt Filimonovi raamatusse. Kohe üleüldse mitte. Vabandust.

“Vanamees oli ilmunud siia ootamatult ja märkamatult umbes seitse aastat tagasi. see tähendab, mitte keegi polnud näinud, kuidas ta saabus, millega siia sõitis, kas sõitis ise või tõi teda keegi. Lihtsalt ükskord hommikul oli vanamees ilmunud kuhugi põllule (tollal vist isegi veel kolhoosipõllule), roninud mingi künka otsa ja seisnud seal paar tundi. Võib-olla hingas värsket õhku, võib-olla demonstreeris ennast ümberkaudsetele. Kuid igastahes jõudsid nende kahe tunniga kõik ta üle vaadata – ja mitte kellelgi ei tekkinud tahtmist temaga lähemalt tuttavaks saada. Kuigi siis oli ta oma vanuse kohta veel täiesti esinduslik välja näinud.” (“Another Form Of Boredom Advertised As Poetry”, lk 106-107)

Ühesõnaga, hea raamat oma vigadega. Kuigi vead võivad – vabandage väga! - lugejas endas peituda. Ja selline lugemiskogemus kutsub esile soovi omakorda, eksole, kuidagi petlikult kirjutada. Esileküündivamad tekstid: “Jäljed ja tähed” (nagu mainitud), “Malemäng Wojciechiga” (autori enese tõlge), “Another Form Of Boredom Advertised As Poetry” (sealt oleks võinud veelgi paremaid tsitaate noppida, aga laiskus nõudis oma), “Uraan” (oeh, kurb), “Valge ja Valgus” (puändi huvides olen vakka). Korralik saak.

P.I. Filimonov – Thalassa! Thalassa! (2013)

Filimonovi esikromaan on olnud kahtlemata viimaste aastate üks värskemaid eesti kirjandusteoseid, ja nii oli enne käesoleva romaani lugemist ühtviisi ootus järjekordsest löövast lugemiselamusest kui ka võimalik pettumus, et sellist inimlikk rõõmu ei saa korrata ega ka ületada. Ja noh, eks nii enamvähem läkski. Rõõm on, aga mitte taevalik. Kuigi, see on vaieldav, kuid sellest siin ei räägi, väljendudes mõneti autorlikult. Aga kes teab. Keegi.

Autor on kokku kirjutanud 4 tegevusliini, mis raamatu jooksul rohkem või vähem haakuvad teineteisega. On Georgi ja Adam ja Jean-Paul, kes otsivad Georgi neidu, kes ühel hetkel lihtsalt lahkus (ja selgub va kummalisi seiku neidise tegemistest). On Arkadi, kes pärandust saades unistab ideaalse pornofilmi väntamisest (aga kõik läheb nii, nagu targemad mehed teavad). On Blutussov, kes tuntud muusikuna läbib keskeakriisi. Ja siis on Esimene Veekandja, kes on käima lükanud mittereligioosse Veekandjate liikumise, kel siis eesmärgiks saada või lahustuda kõik üheks, või midagi sellist. Meri! Meri?

Et ideoloogi jutustus on kaldkirjas ja võrreldes teistega toonilt hoopis, ee, tõsisem ja kuivem, siis see tekst ehk hakkaski mulle avanema alles lõpus, varem oli selle lugemine ikka paras telliskivi järamine teiste vendade, võiks öelda, lahedate juhtumiste vahel. Sest noh, Georgi-Arkadi-Blutussov on võrdlemisi süüdimatud tegelinskid, kes puutuvad-põrkuvad kokku Veekandjate liikumise eri tahkudega. Nendega lihtsalt juhtub. Üks kaotab naise liikumisele ja püüab neile vastu hakata, üht aitab liikumine vaimset pornograafiat teha, üht kasutatakse hümni kirjutamiseks. Käib üks rohkem või vähem dramaatiline tramburai, mida siis kainestab Esimese Veekandja mälestused ja arutlused. Seda raamatut peaks vast kaks korda lugema, saaks viimaks rohkem pihta, et mis side siis kahe tegelase vahel oli ja on. (Ja ega poleks võimatu lugeda raamatut kaldkirjapeatükkideta – a la “Meister ja Margaritat” ilma inkvisiitori nüristavate osadeta. Või noh, nagu viimati lugesin “Jää ja tule laulu” Dany peatükkideta.) Ning kõikjal on veekandjate haarmed, kui võid, ära usalda kedagi. Aga kes sellest ikka teadlik on.

Filimonovi trumbiks on kahtlemata dialoogid, mis on ühtaegu argiselt arulagedad kui ka... muinasjutulised (miks nii ütlen, ei oska põhjendada – mitteteadvuse värk). Ei mäleta, kas esikromaanis autor samamoodi teksti ja tegelasi seletas, igatahes nüüd on päris tavaline, et jutustaja lahkelt vestleb lugejaga, andes teada tegelaste võimalikest motiividest või üldse eesootavast (kuigi vahel luiskab, muidugistki). Postmodern, eksole, lisaks veel ajaga kruttimine, millal valmis hümn ja reklaamfilm. Lihtne oleks ehk öelda, et pisut pelevinlik müstika, kuigi see pole tõesti tõsi. Või hoopis sohu karata arvamisega, et Veekandjate liikumise hingesugulaseks on ehk väikestviisi Martini raudsaarlaste Uppunud Jumal. Ja mis see nüüd kõik kokku on, tõepoolest, ei oskagi arvata. Igal juhul tubli tükk moodsat kirjandust.

“Georgi ei olnud üldiselt rumal noormees. Tegelikult, ma ei olekski hakanud kirjutama lollpeast, ehkki ka see on omamoodi huvitav, selline autori lähteülesanne, kirjutada põnevalt lollpeast, nii et lollpead ei peaks teda enda hulka kuuluvaks ega solvuks. Aga sellest hiljem, mitte siinkohal.” (lk 242-243)

“Ka Tema rääkis mulle, et peab liikuma. Ta rääkis mulle, et peab liikuma, et unustada. Et mitte mõelda. Et mitte mõelda, peab Ta liikuma. Liikumine aitab mitte mõelda. Mõelda on valus ja kahjulik. Kahjulik sellepärast, et on valus. Mõttelage, lõputu, võimalik isegi, et sihitu liikumine aitab mitte mõelda. Ma ammutasin selle mõtte Temalt.” (lk 467)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

aasta parimad raamatud

Lugejad reastasid hääletusel 2010. aasta eesti autorite parimad teosed nii:

1 “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

2 “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

3 “Kolm yksiklast”

ja teised, aga seda saab pildilt vaadata. Osales 58 hea maitsega lugupeetud hääletajat, ja nüüd siis võite meeleolukaid hüüdlauseid kribida auhinnatud teostesse.

Asjatult ja segaselt lisaks siia omalt poolt möödunud aastal ilmunud raamatute edetabeli.

1 Hilsenrath “Nats ja juuksur”

2 Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

3 Filimonov “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

4 Pilv “Ramadaan”

5 Martin “Mõõkade maru 1”

6 Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu”

7 Gordimer “July rahvas”

8 Colette “Vagabund”

9 Kusnets “Hundipäikese aeg III”

10 Ronson “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”

11 Kimhi “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus”

12 Bulõtšõv “Perpendikulaarne maailm”

13 Irving “Neljas käsi”

14 Palma “Ajakaart”

15 Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

1 küsimus: P.I. Filimonov

Mis tunne on lugeda tõlkele ilmunud igati positiivseid arvustusi?
Mulle endalegi see raamat üks käesoleva aasta mõnusamaid
lugemiselamusi (teine samalaadne on ehk Hilsenrathi "Nats ja
juuksur"). Kas on mingeid Sulle/Teile veidraid möödalugemisi või
tõlgendusi?

Nagu öeldud, see ülimalt positiivne ja ülimalt välistamata positiivne vastukaja oli mulle küll üllatuseks. Omal ajal kohalikud vene lugejad (kas neid on üldse olemas, on omaette küsimus) ei saanud raamatust aru, isegi nagu ajakirjanikest intelligents räägib, et raamat on igavavõitu jms. Seega see entusiasm, millega ta oli eestlaste poolt vastu võetud oli meeldivalt üllatuslik. See andiski mulle ähmast arusaama iseendast kui euroopalikust, pigem kui vene kirjanikust. Vene emakeelega, jah. Eestlastest arvustajad - ütleks, et enam-vähem kõik - leidsid raamatust just selle, mis autorina oleksin tahtnud, et sealt leiaks. Olen rahul, olen arusaadav, mille tõttu olen jällegi rahul. Olen rahul kaks korda.

[Anonüümne küsimus kelleltki tundmatult, kes mulle vist ei meeldi ja seetõttu küsimust siinkohal ei avalda (sest tsenseerimata on igav), aga vastuse küll.]

Ei, ikka ei, isegi peale tõsisemat mõtlemist. Ma eriti ei loe päris kaasaegset kirjandust. Ei, no loen küll, kuid ilma fanatismita, nagu öeldakse. Seega ei oska ma tõesti öelda, et Tsoon oleks millegagi sarnane. Ja loomulikult annab ka see mulle rahuldamistunde. Olen jälle rahul, kuna olen originaalne ja omalaadne. Selles nagu eesmärk ongi.

Lugedes jäin mitmel korral mõtlema, et mis linnaga
võiks siin raamatus tegemist olla, kas sel on mingi ähmasem eeskuju?
Eestlasena mul justkui puuduks selline linnakogemus, millegipärast
mõtlesin, et tegemist ehk hoopis mõne Venemaa suurlinnaga või nii.
(Et endal see raamat oli laenutatud, siis käisin raamatupoes korra
sirvimas, et kas need taksosõidud jms on mingi rahaga seotud, aga
mitte ei märganud praegu.)

See kolmas küsimus on väga lihtne. Tegemist on Tallinnaga. Kuna elan siin juba päris ammu, st. sünniajalt saadik, ning Vene suurlinnas pole kunagi elanud kauem, kui paar nädalat, ei saagi olla muud varianti. See on Tallinn, kusjuures päris geograafiliselt kindlalt määratletav Tallinn. Esimene osa - Lasnamäe, siis taksojuhiga Koplisse litside juurde. Teine osa - umbes kesklinn, Liivalaia tänava ümbrus. Kolmas osa - Õismäe.

P.I. Filimonov – Mitteeukleidilise geomeetria tsoon (2010)

“Teiste sõnadega, avaldan teile nüüd ühe saladuse, milleni olen oma peaga jõudnud – mõtisklemine on mulle loomuomane.” (lk 8)

Kui viimasel ajal loetud proosa pole just huvitav olnud, siis Filimonovi teos mõjus nüüd kui sõõm värsket õhku, jube mõnus ja naljakas tekst. Selline hiliskahekümnendate või varakolmekümnendate vanuses inimeste rohkem või vähem kummaline elu – igati aktuaalne niisiis; minategelase järgi võiks seda nimetada ka poissmehe- või õigemini vanapoisiproosaks (no see muidugi tuimalt raiuv üldistus – Vint ja Ekspress mainivad raamatu sügavamaid hoovusi, aga mulle oli see siiski lihtsalt hea nalja- ja pulliraamat, igaühele oma, vaevalt et autor pahandaks). No võibolla need elud polegi nii kummalised, lihtsalt minategelase vaatenurk laseb neil sellisena paista, ehk siis argiabsurd.

“Siis istusin ma suurele kivile selle üle järele mõtlema, mis maailmas toimub, ja suitsetama. Maailmas toimus aga seesama, mis alati – nurjunud kommunikatsioonikatsed, kus igaüks räägib oma asjast ja selle tulemusena on keegi, ei saa välistada, et kõige alahinnatum neist kõigist oma-asjast-rääkijaist, sunnitud istuma külmale kivile selles olgugi et soojas öös ja rõõmustama, vaikselt rõõmustama selle üle, et ta pole naine, ta ei pea sünnitama, ja tähendab, ta ei saa mingil moel oma munasarju ära külmetada, ja elu on vähemalt selles osas korda läinud. Pluss veel see, et võib üsna piiramatult suitsetada, muretsemata oma imidži pärast osavõtmatu maailma ja poolilma silmis.” (lk 44-45)

Raamatu vestlusi ja juhtumisi on raske kirjeldada, neid peab ise lugema. Ikka mingi tavaolukord, mis hakkab kiiva tõmbama ja minategelane avastab end lõpuks keset segadusi, ikka korteriolengud, mis lõppevad kuskil tänaval põgenemisega (loodetavasti kodu sooja rüppe, aga täit kindlust just pole). Kui esimestel lehekülgedel oli kartus, et tegemist filoloogilise romaaniga (mida üldiselt väldin), siis see õigupoolest avaldub alles viimases loos, esimesed 2 lugu (eriti “Meie”!) on ikka puhas huumorikuld. Võibolla kolmanda loo puhul see erinevus, et kui muidu toimuvad korterijutuajamised Hamsuni ja Harmsi eeskujul (lk 11, 57), siis siin hoopiski Kafka toimel (lk 109). (Mitte et ma seda väga tõsiselt mainiksin.) Samas kolmanda loo lõpp on muidugi veel jaburam kui eelmistel puhkudel. Aga noh, raamatu lõpp ka.

“Nii et moodsal underground-kunstnikul seisis taas ees rodu kannatusi, mis teatavasti rikastavad loomingulisi natuure ja annavad neile põhjust luua uusi surematuid teoseid. Näib, et võiks nagu rõõmustada – aga ei, miskipärast muutuvad nad depressiivseks ning kalduvad suitsiidsete impulsside ja tendentside poole.” (lk 79)

Filimonovil (või täpsemalt tõlkel) on selline mittekategooriline või lodev väljendus, minajutustaja ikka ei mäleta või on muidu ebalev (välja arvatud oma sisemiste veendumuste puhul – mida samas ei oska väljendada) või muidu sõnaline laisklemine, stiilne logelemise proosa, selles on stiili, eksole. Seda lihtsalt peab lugema, jään jänni mootori kirjeldamisega (aga aru nagu saaks). Igatahes, noore abielunaise Tanja võrgutavad silmad jäävad kummitama. Või võltspeyotetamine. Seiklus Galinaga on lõpmatu naerupahvak. Lugege ise, tegemist pole reklaami või aprillinaljaga (kuigi hindan raha ja nalja).

“Sellepärast mäletan ma filmi ähmaselt, oli mingi verine lugu, keegi lõikas seal kellelgi midagi ära, ja see, keda lõigati, ajas siis kogu filmi jooksul taga seda, kes lõikas, et kätte maksta ning lõigata tollelt ära absoluutselt seesama, mis temalt endalt oli lõigatud, ja taastada niiviisi ajalooline õiglus. Selline ihnevõitu ida filosoofia.” (lk 99)

Enne kui üldse lugema hakkasin, tekkis selline napp mõtteuidang – kas võib rääkida mingist ühest (mis ei tähenda üldist) venelikust stiilist, mis kohe esimesel lugemishetkel või raamatu lappamisel silma torkab (nt ka Presnjakovid, Kantor, Zotov)? Et selline lihva-lohva aga ometi mitmekesine semulik kristalliseerunud jutustamine jms. Või tuleks mõelda sellele, et millegipärast eesti tõlkijad teevad vahel (või üpris tihti) sellestiilseid tõlkeid – aga see on enam kui väheusutav.

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju kodus, kuid mitte üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. Kuigi võimalik, et ma tegelen siin mõttetu tähenärimisega. Asja tuum on ju hoopis selles, et minu uneaeg soojas voodis lükkus määramata ajaks edasi.” (lk 149)

sehkendamine
toomasvint
veel üks raamatublogi
ekspress
vikerkaar
päevaleht
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
trakyllmaprokrastineerinj2lle