Kuvatud on postitused sildiga adams. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga adams. Kuva kõik postitused

23 aprill, 2026

Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.


Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.


Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.


Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.



09 aprill, 2026

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.


Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.


Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).



08 aprill, 2026

Theodora Goss - Lost Girls of Oz (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Seekord on autor andnud panuse Ozi maailma rikastamiseks, tehes seda noore ajakirjaniku läbi, kes uurib, miks noored tüdrukud jäljetult kaovad - ning kuulu järgi viiakse neid Ozi maailma.  Ajakirjanik kuuleb võimalusest, kuidas sinna viiduks saada, ning otsustab kehastuda üheks selliseks neiuks, kes vajab turvapaika. Ja tõepoolest, ühes majas peitub võlur, kes toimetabki ajakirjaniku ja veel viis õnnetut neidu retkele läbi võlumaailma, jõudmaks Ozi.


Ning ees ootab … väärkoheldud ja tüdrukute armee, kes on nüüd leidnud turvalise elupaiga ning keda koolitatakse millegi tarvis. Ajakirjanik tekib nüüd dilemma.


Nagu mitme eelneva loo puhul, on see tekst esitatud ajakirjaniku kirjadena oma õele - ka võlumaalt on võimalik vahendajate kaudu kirju edasi toimetada. Igati põhjalikud kirjad, mis kajastavad noore ajakirjaniku suhtumise muutumist, ja muidugi avavad selle võlumaailma tegemisi. See Ozi lugude maailm on mu jaoks küll üsna tume maa, eks tähtsamad tegelased on muidugi teada, aga ei enamat. Teksti võiks rohkem pidada YA kirjanduseks, aga eks siin ole oma võlu ometi ka.



02 aprill, 2026

Thomas Ha - The Sort (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne teadusliku fantastika alla liigituv tekst, mis rõhutab pigem inimlikele väärtustele kui võimalikule tuleviku visioonile. Lugu paigutub kuhugi lähitulevikku, aega, mil inimeste modifikatsioonid on nüüdseks keelatud, sest selle tagajärgedega tegelemine läks liialt keerukaks. Küll aga saab eksperimenteerida agrotööstuse kallal.


Isa ja poeg sõidavad läbi Ameerika väikekohtade, ning jõuavad ühte linnakesse, kus võiks nagu kauem peatuda kui mõned tunnid. Linnas algavad oma kandi tuntud pidustused, kus muuhulgas põletatakse põllumajanduse ebaõnnestunud modifikatsioone. Isa ja poeg otsustavad seda vaatama jääda ning mõnigi kohalik saab pihta, kes nad tegelikult on; idüll on rikutud.


Eks see poja ja isa suhtlemine annab kohe kätte, et midagi on siin teisiti, ajapikku siis avaneb maailm. Aga noh, see lapse ja vanema suhe ning inimeste erinev suhtumine, see on kuidagi … puudutavalt inimlik.



17 märts, 2026

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.


Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …


Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….


Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.



10 märts, 2026

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.


Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.


Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.



Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.


09 märts, 2026

Theodora Goss - The Mad Scientist's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Omamoodi eellugu Gossi romaanitriloogiale, kus siis tulevased kangelased räägivad oma õnnetuid lugusid ja sellest, kuidas nad oma sõpruskonna moodustasid ja sellistena üheskoos eksisteerivad.


Mingis mõttes on see tõesti visand: kuigi jah, algselt ilmunud ühes temaatilises antoloogias mõnda aega enne esimese romaani ilmumist. Tegevust kui sellist õieti pole, pigem on tagasivaated nende õnnetusse minevikku ning nendevaheliste suhete dünaamika kirjeldamine - kuid see kõik on kontekst hilisema jaoks; iseasi, kui kaugel see triloogia siis õieti oli.


Eks mingil moel ole see ka eraldivõetavana loetav, järellugu kõigile neile kuulsatele romaanidele Frankensteinist Moreauni.



29 jaanuar, 2026

'Pemi Aguda - The Wonders of the World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Sellele tekstile ma ei saanud küll pihta, aga noh, plusspunktid Nigeeria olude kujutamise eest (autor mainib järelsõnas, et mõneti autobiograafiline tekst). Eks see läheb siis kirja fantaasiavalikusse - nojah, kui fantaasiatekst pole tuntavalt pseudoajalooline ja maagiline, siis võib põhimõtteliselt ükskõik millest kirjutada (peaasi, et poleks siis teaduslik fantastika).


Jutt siis Lagose koolitüdrukust, kes saab minna klassiekskursioonile, kus siis geograafiaõpetaja tutvustab Nigeeria silmapaistvaid loodusnähtusi. Abisola pole oma klassis populaarne tüdruk, aga temast veelgi veidram on klassi uus poiss Zeme, kes kujutleb end prohvetina. Nojah. Tüdruk tunneb end sedavõrd jännis oma probleemidega, et uurib viimaks Zemelt, kuidas olukorda parandada. Noh, poiss ajab oma prohvetivärki, aga mitte just silmanähtava eduga.


Kuskil peaks siin olema fantaasialugu, aga iseenesest on see justkui ilustatud realistlik ilukirjandus. Või eripärane on see Abisola halva enesetunde küsimus? Zeme pole just ebarealistlik. Või siis see Nigeeria eluolu? Ei saanud pihta.



28 jaanuar, 2026

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.


Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.


Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.


Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.


Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (SwirskyRoss). Vanadus.



27 jaanuar, 2026

Jennifer Hudak - The Witch Trap (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Et siis ülevaade uskumusest, nagu põranda alla peidetud saabas aitaks püüda nõidu, kel muidu plaan pererahvast pintslisse pista (sellest siis loo pealkiri). Ja mis on nõidus ning kuidas on aja jooksul teisenenud nõidade kohtlemine (antud loo puhul siis Euroopast Ameerika koloniseerimisse ning otsapidi kaasaega) - ravitsejatest kurjuse teenijateks ning nüüdsed uhhuutajad ja petised.


Loo peategelaseks võiks pidada üksikut hiliskeskealist  Elizabethi, kelle kodu põranda alt leiab ehitaja ühe kinga. Selle asemel, et see veider (justkui elav!) king tagasi põranda alla panna, hakkab naine üksi jäädes seda uurima. Nojah.


Tekst on esitatud mitmes eri laadis lõikudena - mõnel korral näeme saapasse lõksu jäänud nõia mõtteid, siis muidugi Elizabeh, aga ka mitmed tõlgendused folkloorsest päritolust ning kaasaegsest nõiandusest. Angloameerikakeskne, eks lisaks ole siin veidike võrdõiguslikkuse teemat.



21 jaanuar, 2026

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?


Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.


Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.



15 jaanuar, 2026

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 


Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.


Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?



14 jaanuar, 2026

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.


Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.



13 jaanuar, 2026

Xavier Garcia - An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).


Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.


Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.



07 jaanuar, 2026

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.


Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.


Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.



06 jaanuar, 2026

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.


Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.


Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.



25 detsember, 2025

Tatiana Obey - Fuck Them Kids (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Puhas meelelahutus, mis saab küll kõrgema hinde kui näiteks Yoachimi hinnatud tekst, aga noh, omas laadis täidab oma ülesande.


Jaz on kolmekümnendates naine, kes pereloomise asemel tegeleb oma väikese kosmoselaevaga. Nii peab ta kuulma oma ema etteheiteid, kuidas Jazi vanemal õel on juba mitu last ja kuidas tema selline on - varem tekitas see naises pingeid, aga enam mitte (no kui sa kasvõi näed, kui palju jändamist lastega on ja kui vähe aega endale jääb). Aga noh, ema teeb parimaid toite, nii ka siis Jaz käib pühade ajal neid külastamas seal Europal paiknevas kuplis.


Õe juurest lahkudes ning Europalt väljudes avastab Jaz aga oma kosmosesüstikust jänese - ta õe 10-aastane tütar on end laevale nihverdanud. Jama küll, Jazil on tingimata vaja jõuda ühele süstikute võidusõidule … Mis siis ikka, homme toob ta vihasele õele lapse tagasi.


Eks siin tekstis esineb üsna terav vahe selles, mis elu saab endale lubada vallaline ja üksik või siis lapsevanem. Lapsed on toredad, aga siis kui need pole sinu ja näed neid vaid mõnikord. Peamine, et sina end hästi tunned ja et sul lõbus on. Eks lapsevanemana paneb veidi kukalt kratsima, mil moel selline vaba inimene pereelu näeb, aga kes meist õieti ikka teise inimese elu mõistab.


Mingil moel sarnane Blake’s nooruslikkuse üle juurdlemisega, eks siit väikese adrenaliinilaks ja klišeesid ikka saab.



24 detsember, 2025

Olivie Blake - The Audit (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne ulmelugu, mis jätab vähe tühja tunde. Juttu käivitav mõte on siis see, et miks keskeas või hiljem nautida tööst teenitud hüvesid - võiks proovida hoopis, et noorena siis lõbutseda ja reisida jms, ning seejärel siis pühenduda ainult tööle (seda siis alates kolmekümnendast eluaastast). Tegemist on eksperimendiga, kus vestluse käigus hinnatakse su võimalikku väärtust, mille järgi siis prognoositakse, kui palju tulu võiksid tulevikus teenida (või noh, tekitada) ja vastavalt sellele siis saaksid teaud rahasumma, mille siis hilisema tööea jooksul tagasi maksad.


Loo peategelasele määratakse selle järgi näiteks 30 miljonit dollarit (tema naaber saab näiteks alla miljoni). Kena on, aga … mida õieti nüüd teha? Ja kuidas ta peaks selle raha tagasi teenima? Õnneks ta avastab, et ta tüütu ja anonüümne allkorruse naaber (kes muudkui vastu põrandat prõmmib, et peategelane ja korterikaaslane vaiksemalt võtaksid), osutub üsna huvitavaks noormeheks. Aga jah, mida õieti teha.


Lugu käivitav ettemaksu mõte on liialt jabur, et teksti õieti tõsiselt võtta (ehk autorilegi on see pigem huumor?). Seda küll tasakaalustab peategelase ja ta naabri armumise lugu, kuid see jääb õieti alla sellele naiivsele lõbufantaasiale. Veider valik niisugusse antoloogiasse.



23 detsember, 2025

Rachel Swirsky - Also, the Cat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Lugu kolmest õest ja nende düsfunktsionaalsest suhtest (paar päeva tagasi on siinsamas blogis üks temaatiline raamatumulje), mis algas sündimisest ja kestis suremisest edasi. Nad on sündinud aastaste vahedega ning vanemad sunnivad neid kõike koos tegema, olles ise parajad psühhopaadid oma võimumängudega. Tulemuseks siis samamoodi psühhopaadist tütred, kes küll said kõik kodust välja lennata, aga nende pered polnud niisamuti just õnnelikud ning vanas eas pidid kolm tütart taas kokku kolima oma lapsepõlvekodusse, kus siis jätkasid üksteise vihkamist.


Kui ükshaaval tuligi elust lahkuda … kuid mitte kodust, kuhu nad jäid vaimudena pidama, algul ellujäänuid õdesid või õde jälgides, seejärel kõik koos. Mis on see, mis neid sellest vabastaks?


Swirsky on ühendanud ühelt poolt selle kibeda perekonna toimimise ja teiselt poolt … ei paku õnnelikku lahendust ega ka masendavat lõppu; vaid midagi vahepealset või inimlikku, mis samas on kuidagi rahuldust pakkuv. Ja eks see ole päris hirmutav meeldetuletus sellest, kuidas sellised perekonnad end taastoodavad. Ning eks need kolm õde olid niisamuti parajad fruktid oma eripäradega.


Ja noh, kass ka, kes lahendas saladuse.



22 detsember, 2025

Caroline M. Yoachim - We Will Teach You How to Read | We Will Teach You How to Read (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teksti hinne on pigem sellest, et ma pole inglise keelt emakeelena kõnelev lugeja ja see tekst näib väga keelekeskne. Ehk siis tekst täis lõputuid korduseid, variatsioone korduste esitamiseks - ja kindlasti leiab tähelepanelik lugeja variatsioone kordustest endist, mis peaks siis muidugi muutma tähendusi jne.


On selge, et seda on väga lõbus ja huvitav kirjutada (“kas lugeja paneb seda ikka tähele?”), aga kui tüütu, kui sina lugejana hekseldad mingit tekstikogmit (ehk siis antud juhul antoloogiat), et saada mingi terviklik pilt (või noh, kuidas nüüd öeldagi).


Ja noh, tegelikult muidugi on ka küsimus, et kes seda teksti õieti esitab (inimlastele?), minule jäi see puha selgusetuks. Et siis, väga pretensioonikas tekst (esitatud kõiksugu auhindadele), mille latt jäi minu jaoks kuhugi taevalikesse kõrgustesse.