Jo Walton - On the Wall (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Lumivalgekese muinasjuttu on ikka igati inspireeriv materjal (nt Gaiman “Snow, Glass, Apples” või Rummo “Pöialpoisike ja seitse Lumivalget”), see tekst on veidi teistsuguse vaatenurgaga - nimelt saame teada, kuidas tekkis see imeline peegel ja mil viisil see peegel koos tulevase võõrasemaga Lumivalgekese isa lossi sattus.

Ühtlasi saab siis teada, miks võõrasema oli selline … vaevatud iludus (ikka vanemad on süüdi) ja milleks seda peeglit õieti teha taheti - aga nui neljaks, see ei olnud võimeline tulevikku näitama (kuigi). Sest miski pole selleks võimeline.

Päris tore lisandus, selle võiks kohe lisada originaali eellooks - muidugi, embakumba teksti peaks töötlema stiililiselt lähedasemaks. Ja huvitav on näha, kuidas see lühike tekst lahti rullub, alles teises pooles sain aru, et peegel (mis on selle loo minajutustaja) jutustab lahti Lumivalgekese võõrasema pere loo.

Jonathan Strahan - The Book of Dragons (2020)

 

Ootamatult mõnus lugemiselamus võrreldes Strahani viimaste teadusliku fantastika antoloogiatega (“Made to Order”, täiesti lootusetult pooleli on “Mission Critical”). Enamus tekste on pigem positiivsed kogemused, vaid mõned üksikud jäävad igavaks või siis väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lohe / draakoni teema on paneb muidugi ootama peamiselt high fantasy värke (või noh, padufantasy), aga selliseid lugusid on tegelikult vähe (eelkõige torkavad pähe Parker, Elliott, Nix, ehk ka Swanwick). Pigem kõiguvad enamus tekst science fantasy ja ulme kandis (vist mõnusaim näide on JY Yangi lugu maasarnastamiseks kasutatava jumal-draakoni juhtum).

Kui algul arvasin, et see antoloogia on jätk Gardner Dozois koostatud “The Book of Swords” ja “The Book of Magic”, siis Strahani poolt jääb küll otsene side mainimata ning kahtlemata on see raamat parema kvaliteediga kui Dozois viimaseks jäänud originaalloomingu antoloogiad. Minu jaoks senikogemata autorid sai siit neli - tuntumatest McKillip ja Robson (igati lahe lugu!), täiesti uuteks nimedeks on White ja McCaffrey.

Mõneti kahju on selles, et antoloogia luuleautorid on pea kõik huvitavad proosakirjutajad (Jane Yolen, Jo Walton, Beth Cato, C. S. E. Cooney, Theodora Goss) - teadupärast on võõrkeelset luulet proosast hulga raskem lugeda, seega kuigi olen nende luuletused läbi lugenud, ei hakka neid kuidagi kommenteerima.

Elle Katharine White: Matriculation 3/10

Zen Cho: Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage 5/10

Daniel Abraham: Yuli 5/10

Ken Liu: A Whisper of Blue 6/10

Brooke Bolander: Where the River Turns to Concrete 6/10 

K. J. Parker: Habitat 6/10

Ellen Klages: Pox 4/10

R. F. Kuang: The Nine Curves River 5/10

Kelly Barnhill: Lucky's Dragon 5/10

JY Yang: The Exile 6/10

Peter S. Beagle: Except on Saturdays 4/10

Kelly Robson: La Vitesse 6/10

Kate Elliott :The Long Walk 6/10

Garth Nix: Cut Me Another Quill, Mister Fitz 5/10

Seanan McGuire: Hoard 5/10

Aliette de Bodard: The Last Hunt 4/10

Ann Leckie, Rachel Swirsky: We Continue 7/10

Todd McCaffrey: Small Bird's Plea 4/10

Michael Swanwick: Dragon Slayer 6/10

Patricia A. McKillip: Camouflage 5/10

Sarah Gailey: We Don't Talk About the Dragon 5/10

Scott Lynch: Maybe Just Go Up There and Talk to It 6/10

Jo Walton – Sleeper (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Aastal 2064 tehakse meelelahutuseks ikka raamatulaadseid tooteid. Et see lugejatele huvitavam oleks, luuakse näiteks biograafiate puhul simulatsioone, mida siis saab osta koos raamatulaadse tootega (vabandust, aga jutust ei selgunud, kas tegemist paberraamatutega) ja tänu millele saab lugeja esitada küsimusi biograafia kangelasele. Ja siis kangelane vastab, vastavalt sellesse sisendatud andmehulgaga.

Essie kirjutab biograafiaid ja hetkel on ta eriliseks huviobjektiks härra Corley, kes elas 20. sajandil ja töötas BBCs... ja oli nõukogude spioon (nagu Kim Philby, aga mitte nii aktiivse kasutusega). Essie teab seda ning ta loob enne raamatu kirjastusele üleandmist sellise simulatsiooni, et saab (surnud) härra Corleyga rääkida – ausalt tema minevikust ja ideaalidest. Miks tahtis härra Corley 20. sajandi briti ühiskonnas klassivõitlust pidada. Sest Essiel on Corley biograafiaga oma plaan...

Lühike jutuke tuleviku ja oleviku ühiskonnast, ning kuidas ebaõiglust parandada. Natuke veider, et teemaks on selline nõukogude spioonivärk (kas mitteaktiivseid agente kutsutakse muttideks?)... aga eks see ole briti värk või midagi (samas, tuleb välja, et olen lugenud Waltonilt alternatiivajaloolist lugu Teise maailmasõja järgsest ajast).

Jo Walton – Escape to Other Worlds with Science Fiction (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu lähiminevikust, kus ajaloo kulg on vähe muutunud. Tegemist siis võimalusega, kui ameeriklaste Suur Depressioon poleks aastakümnete jooksul taltunud (sarnane jutt siis McHughi lähitulevikuga). Tekst on lühike ja paigutub viiekümnendatesse ning mitmete vihjete abil võib saada aimu Euroopas ja Vaiksel ookeanil juhtunust. Ameerika Euroopa sõtta ei sekkunud ja madistas vaid Jaapaniga, mis tegi suisa dessandi Californiasse. Saksamaa ja Jaapan vallutasid Venemaa ning sattusid aja jooksul ise maailmavõimu nimel konflikti. Niisamuti konflikt Ameerika ja Inglismaa vahel. Üleüldse on Ameerikal sõbralikud suhted Saksamaaga ning võimud deporteerivad kolmekümnendatel natside eest pagenud juute tagasi Saksamaale. Senini õilmitseb Ameerikas rassism ja ka lintšimine, ning streikide mahasurumiseks kasutatakse relvajõude. Ühesõnaga, üsna tume minevikustsenaarium.

ulmekirjanduse baas