Et siis Hollywoodi
stuudio on napsanud endale rahahädas teadlase ajamasina ideega,
mille abil omakorda tahetakse päästa stuudio pankrotist – üheks
ideeks on filmida nt ehtsaid viikingeid ajaloolise draama jaoks,
millega hoitaks kokku kulusid dekoratsioonide, massistseenide jms
arvelt. Või siis saata käsikirja autori töötama kambriumi või
devoni ajastusse (sest tollal polnud maismaal lihasööjaid ehk meri
täis trilobiite (hambad ja silmad!)) - et see saaks tõhusalt
keskenduda vaid käsikirja loomiseks. Ajamasin valmib ja töötab!
Stuudioboss kahtleb ent režissöör lubab nädalaga blockbusteri
valmistada. Niisiis hakataksegi tegema viikingifilmi Ameerika
avastamisest ja selleks tutvutakse Orkney saarel elutsevate ehtsate
11. sajandi viikingitega – lõpuks palgatakse kohalik vastne
viskisõltlasest pealik filmi peategelaseks, mees on muuhulgas
inglise keele natuke selgeks õppinud ja pursib seda kaamera ees
(ning saab iga võttepäeva eest pudeli viskit) ning avastab
filmitööstuse blondi sekspommi võlud. Tegevust alustab
täiemõõduline filmigrupp koos tugistruktuuridega, ajamasina
kasutamine täiustub ning nüüd pendeldakse vähemalt kolme ajastu
vahel – tänapäev, 11. sajand ning devoniajastu (kus filmijad
käivad puhkamas). Nojah, lõpuks siis saadakse viikingid Ameerikat
avastama ja kohalikega kaklema. Ja film saab karpi ning tõeline
saaga alguse. (Hmm, tegelt sai selles lühitutvustuses päris mitmed
seigad kronoloogiliselt sassi aetud, aga ei jaksa vunksi ajada –
tabagu lugemisel üllatused!) (No muidugi, kas nii sodise postituse
peale üldse tekib lugemismõtet.) (Aga vahel võiks.)
Einoh, päris muhe
meelelahutus, üpris lõbusad ajahüpped ja -segunemised (mil samas
pole suuremat mõju olevikusündmustele, kui, siis osalejate vaimsele
heaolule), on õnne ja ebaõnne. Lugu pole selline, mis tähelepanult
erilist tonnaaži nõuaks, on lihtsad karakterid ja otsejoones lugu –
tekst lihtsalt veereb omas laadis ja mis siin ikka sügavuse(tuse)
üle kobiseda. Tõlkekvaliteet ja vormistus on taas selline, nagu on,
mõneti olematu kanti.
