Iain M. Banks – Relvade kasutus (2001)

Peaks nagu mõned laused kirjutama, aga pole suurt midagi öelda. Igati korralik raamat, mis ei jätnud erilist muljet. Ehk olen saanud nädala jooksul väikse Banksimürgistuse, seetõttu mõjus tekst kuidagi kuivalt või lamedalt – eks see halb ole, kui loed selleks, et raamat kiiremini lõpule saaks. “Mõtle Phlebasest” on neist kolmest ehk kaasakiskuvaim, seiklused ja kõik (kunagi lugenud “Herilasevabrikut”, millest ei mäleta pea midagi).

Banksi kangelane on tüüpiliselt Kultuuris mingitmoodi võõras, kas siis palgasõdur väljastpoolt või mängur, kes tahab tavapärasest enamat. Ja nii viiakse oma nahka turule Kultuuri ja au eest (mis on ehk ühtlasi põgenemine igavusest). Seekordses raamatus püüab Banks näidata, et oskab jutustamisega mängida, ning üritab kokku siduda ja segada mineviku ja oleviku. Paistab, et mõningast inspiratsiooni on pakkunud mõttemõlgutused Oidipusest ja Odysseusest. Raamatu lõpp oskab meeldivalt üllatada (peale selle, et lõpuks läbi sai).

baas

Iain M. Banks – Mängur (2000)

Raamat algab igati igavalt ja muudkui ootad, et kas nagu aktsiooniks ka läheb. Noh, suurt ei lähe – esimene tapmine toimub alles lk 223 (võibolla oli alguses miskit, aga ei osanud siis tähelepanu pöörata) ja hiljem toimub üks suuremahulisem kindluspalee mahapõletamine. Ehk siis raamat vähe kõrgelaubalisemale lugejale, kõik need mänguteooriad ja nii. Hea, et eelmist raamatut lugemata on võimalik käesolevat igati nautida. Nii Impeerium kui Kultuur sisaldab huvitavaid viiteid nii ajaloolisele kui kaasaegsele ühiskonnaoludele ning ka (kaugeid-kaugeid) tulevikunägemusi. Banksil paistab humanoidide soovahetused ja seksielu üheks lemmikteemaks olevat. Noh, igal juhul ei ole suurt midagi öelda, ulmet on küllaga, ka põnevust ja vaatemängu on, aga samas nagu midagi jäi puudu. Hea, et droonid kildu viskavad.

baas

Iain M. Banks – Mõtle Phlebasest (1998)

Raamatut alustades tekkis mõnevõrra sportlik huvi, et millal siin mingis kontekstis mainitakse Maad ja sealt pärinevaid ajaloolisi pärimusi. Lugesin ja lugesin ning ootusärevus kasvas – kas tõesti ei midagi? Kui viimaks raamatu lõpus olevas lisades saab Maa viimaks mainitud esimest ja viimast korda (lk 487). Millegipärast tundub see ulmeka kohta ebatüüpiline.

Tore seikluslugu, hävitatakse üks orbitaal (või oli see planeet?) ja megatehnika saab kõvasti vatti, ei mingit imalat tundejama kuni viimase saja leheküljeni (õnneks vaid viiendik raamatust). Tubli adrenaliinilitakas, tegevustik tõmbab üha uusi keerde juurde ja põnevust kui palju. Peategelased on muidugi kangelased, aga kogu konflikti taustal siiski tühised mutrikesed (no kui uskuda lisades antud täiemõõdulist konflikti kirjeldust). Droon on igati muhe. Raamatu eri humanoidid võiks iseenesest olla järglased Simmonsi romaanide inimlastele (aga ajas juba nii kaugele edasi mindud, et Maa lõplikult unustatud, liivatera liivaterade hulgast). Tegevuse mittestandartne lõpp annab plusspunkte.

baas
õhtuleht