Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10

2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 

3. Jana Raidma:  Libakass 6/10

4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10

5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10

6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10

7. Piret Frey:  Esimene port 5/10

8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10

9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10

10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10

ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

Kaido Tiigisoon – Sümpaatia (Täheaeg 18, 2019)

Tekst on tuleviku Eestis aset leidev postapokalüptiline õudus. Postapokalüptiline seetõttu, et sõjategevuse käigus on siin lõhatud lokaalne tuumapomm; nagu jutu jooksul selgub, on peategelasel selle pommi lõhkamisega õige lähedane suhe.

Mistõttu satub ta enese surnuksjoomise missiooni käigus Märjamaa võimlasse (no see vast omal moel jutu vaimukaim leid), kus nabitakse ta üleloomulikku vangistusse, kuhu on kogutud mitmeid ellujäänud patuseid. Ning nende veider vangistaja … teeb nendega midagi. Häirivat.

Kui jutuvõistluse senised lood on peamiselt meelelahutusliku ulme näited, siis see tekst läheb vast õuduse kanti. Ja noh, õudust ma pole endale veel väga omaseks tunnetanud, nii jääb mulle vähe kaugeks siinse üleloomuliku (meie mõistes) õelad õppetunnid. Või on autoril tõepoolest miski moraliseeriv missioon, mida need karistused, noh, peaksid lugejais kaasamõtlemist tekitama. Ei tea, kuidagi segane mulje jäi.

Kaido Tiigisoon – Juriidilised probleemid (Tuumahiid 4, 2018)

Hiljuti raamatudebüüdi teinud autori satiir tulevikust, kui maailma saaksid valitseda … veganid. Ja et ikkagi tulevik, siis on meditsiinitehnika niivõrd arenenud, et võimaldab inimesi muuta neile sobivamateks. Nii on eriti karmid veganid hakanud end muutma rohkem või vähem mütoloogilisteks loomadeks või taimedeks.

Aga tõsised eesti mehed muidugi lihata ei saa, nii on ka advokaadist loo peategelane (kes muuhulgas kaitseb seaduserikkujaist lihasööjaid, enne kui neid lõplikult represseeritakse) oma jahimehest onuga (jahimehi on vaja selleks, et hundid moondatud veganeid ei himustaks) öises metsas, et salavorsti tegemiseks liha saada. Kuid pimeduses kõmmutas onu hirve asemel kentaurile kuuli kerre. Advokaat on šokeeritud inimolendi laskmisest ja tahaks kutsuda kiirabi, kuid kuri onu tahab selle koriseva kentauri hoopis maha matta. Ja korraga ilmub sündmuskohale pargivaht, kes on pärnaks muudetud inimene.

Noh, kõige selle groteski keskel on lool lõpuks oma puäntki. Et siis niisugune veganlust pilav jutuke (loetav Reaktori lehel). Omal moel vaimukas, omal moel mingit tervet talupojamõistust ja rehepaplust idealiseeriv mentaliteet. Vähemalt tuleb tunnistada, et ma pole varem sellist eesti-ainelist juttu lugenud, seega ikka silmavaadet avardav.

„Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime.“ (lk 9)

ulmekirjanduse baas

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2017

Käes on jälle see kordumatu aeg aastas, kui maailmale esitletakse eesti kirjanduse parimaid debütante. Mitu jõulupäkapikku valis Teravas, Vihases ja Triskaidekafoobiast kubisevas konkurentsist (42! baleriini) välja tervelt viis gladiaatorit, kellest vaid üks saab hunnitu Võimusõrmuse (kui selle ikka kuskilt kätte saab). Viiest raamatust olen seni lugenud vaid kahte, aga eks teisedki kõlavad igati lugemisväärselt.

Igal juhul, päike loojub ja tõuseb 23. novembril, mil Tartus päästetakse lõukoer valla ja miski ei ole enam sama. Be there or be square, kihlveokontor on avatud.

Neli musketäri on järgmised:

Oliver Berg, romaan „Venna arm“

Berit Kaschan, luulekogu „Ma naeran magades“

Madli Lippur, romaan „June. Julien“

Siim Sinamäe, luulekogu „2000 & 1 G-d : väljamõeldud lood tõestisündinud inimestega“

Kaido Tiigisoon, romaan „Kus pingviinid ei laula“

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Tegemist ulmedebüüdiga, mis võiks võita eesti romaani Stalkeri. Hoiatusromaan tehisintelligentsi asjus, raamatu lõpetab peategelase arutelu, miks inimkultuur on rikkalikum ja toitvam kui tehisintellekti pakutav inimkonna majanduslik nivelleerimine. Muidugi, siit võiks edasi utoopiasse kalduda ja mõelda, milline ärgitav mõju on inimtegevusel oma elukohale ehk planeedile nimega Maa. Aga noh, selle romaani eesmärk on inimkonna päästmine tehisintellekti küüsist.

Tegemist on tulevikku (21. sajandi lõpp) paigutuva põnevikuga, kus üks võimulolijate heaks töötav supertehnik Roald on avastanud, kuidas maailm tegelikult toimib (Gygese viirus!), ning ta põgeneb oma superlaborist, et minna inimesi hoiatama - neid inimesi, keda pole tehisintellekti mahitusel “laiendatud” (meie teadatuntud infotehnoloogiahiiud hakkasid eksperimenteerima tehisintellektiga… kuni see viimaks ohjad üle võttis ja oma korra kehtestas). Sellele järgneb insener Roaldi armutu tagaajamine ning mees avastab, et tehisintellekti vastupanu osutajate hulk on kõvasti vähem kui ta lootis ning Roaldi jälitajad harvendavad halastamatult seda veelgi. Siiski leidub üks varjupaik… kus Roald kaotab südame kaunile naisele. Kuid ega see paopaik kaua püsi ning põgenemine jätkub ja jätkub, kuni Roald jõuab viimaks uute kaaslastega vabade inimeste viimase kantsini, kuid…

Tegevuses leidub nähtamatuid roboteid, mehhaanilisi koeri ja karusid, eksoskeletiga lendamist ja betoonist allveelaevaga arktilise mere kündmist, droone makro- ja mikrosuuruses, tehisreaalsust ja supervõimetega inimestega (transhumanism?), mechad ja isesõitvad autod. Aga see pole kõige olulisem - küsimus siiski selles, mida tehisintellekt võib kokku keerata, kui ta avastab end tobedate inimeste alluvusest.

Natuke keeruline on uskuda, et esikteose kirjutaja kohe sellise tüseda romaani valmistab, kus on põnevust, armastust ja teaduslikku fantastikat. Tegelasgalerii on päris lai, õnneks pole peategelased üheülbalised kangelased; autoril on eriline vunk läinud peategelaste heterotundeprobleemide kajastamisele (no vahel see tundub vähe YA olevat, aga jah, eks tehnikust noormehel on puudunud vastavad kogemused). Kindlasti on lugejaid, kes arvavad, et romaan võiks kompaktsem olla, kuid sellega pigem ma ei nõustuks, autoril ei paista olevat soovi kirjutada üheülbalist põnevikku või hoiatusromaani (kuigi eelnevalt olen siin sellises võtmes kirjutanud), sellest siis aegajalt tekivad unelevamad pausid. Tekstis tunduvad niisamuti olevat viiteid mitmetele ulmeteostele ja filmidele, ehk loodetavasti keegi nopib välja, millega täpselt tegemist on. Hea, et tekst on jagatud üsna lühikesteks peatükkideks (vahel jäi mõistatuseks, miks küll juttu kahe peatüki vahel poolitati); kukalt paneb kratsima raamatu pealkirja valik - küllap kihutasin lugemisel sellest kohast mööda, et aduda niisuguse pealkirja sümboolsust vms.

Kokkuvõtlikult - hämmastavalt tihe raamatudebüüt mulle tundmatult autorilt, kes pole mingitpidi seotud Fantaasia kirjastuse taimelavaga, kust viimasel ajal tundub enamik uusi ulmeautoreid võrsuvat. Eks mingisuiguseid paralleele võiks tõmmata Feldmanise debüüdiga, aga tegemist siiski eriilmeliste tulevikunägemustega.

“Kõik see elu eest põgenemine, kõik need teadmised tema peas, kogu see nälgimine ja värisemine ja janu ja külmetamine, kõik need surnud, need keerulised küsimused ja vastuseks on ainult 42? Mida kuradit hakkab ta peale saekaatris? Kui kaua võtab aega, kuni ta siit üles leitakse?” (lk 45)