Kuvatud on postitused sildiga vandermeer. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vandermeer. Kuva kõik postitused

31 juuli, 2025

Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.


Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.


Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.


Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).



30 juuli, 2025

Patricia McKillip - The Fellowship of the Dragon (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Nagu pealkirjast võib aimata, siis tekst ilmus algselt Tolkienile pühendatud antoloogias. Vennaskonna asemel on küll viieliikmeline õeskond, mille ülesandeks pannakse üles leida kuningannale lähedane muusik, kes on korraga kadunud - arvatavasti on ta läinud lohe valdustesse (sest lohe käes olevat midagi, mida muusik kangesti ihaldab). Aga lisaks õeskonnale jahib seda meest kuninganna rüütlid, sest neile ei meeldi, et muusik on kuningannale liialt tähtis.


Mägi, kus lohe pesitseb, asub tundmatul maal ja nagu arvata on, siis sinna jõudmine on keeruline. Asja teeb hullemaks see, et minajutustajast õeskonna liige kaotab muudkui kaaslasi kõiksugu maagilistele jõududele. Kuid viimaks jõuab ta lohe kojani.


Jällegi tekst, mis võiks olla hulga pikem - eriti peale puändi selginemist. Ohud, millega õeskond kokku puutub (ja oma liikmeid kaotab) näivad tuttavad, aga kuidagi oma kiiksuga.



13 mai, 2025

Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.


Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.


Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.


Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.



17 september, 2024

Tanith Lee - Crying in the Rain (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Südant murdev lugu tulevikumaailmast, mis elab keskkonnakatastroofi tingimustes - aegajalt sajab taevast mingit mürgist vihma, mille kätte on parem mitte jääda. Loo peategelane on hilisteismeline, kes elab koos ema ning teiste lastega kuskil väikelinnas. Aga nende lähedal on Kuppel - koht, mis on kaitstud vihma eest, kus inimesed võivad elada viiekümne, koguni kuuekümne aastaseks (väljaspool Kuplit on keskmine eluiga nii kakskümmend viis aastat).


Ühel päeval viib ema selle peategelase Kuplisse, hoolimata hoiatusest, et võib hakata vihma sadama. Seal kohtuvad nad viimaks ühe noorema mehega: peategelane saab aru, et ema on pakkumas tema kasutamisõigust sellele mehele, kes pole üldse vastumeelne tüüp. Kuigi see pole just seaduslik, siis nii ikka tehakse, ja eks Kuplis ole ikka parem elu kui väljaspool seda. Ja eks elu ise on nagu on.


Autor on loonud päris morbiidse maailma, see vihm ja selle põhjustatud tervisehädad. Ja no muidugi see ema tegelaskuju - loo alguses on ta ikka oma lastele päris jõhker ema, loo lõpupoole hakkavad avanema uued tahud. Niiehknaa üle keskmise lugu - nii ulmelise maailma poolt kui psühholoogilise keerukuse poolest.





05 september, 2024

Carol Emshwiller - Pelt (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.


Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.


Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.





01 august, 2024

Carol Emshwiller - Moon Songs (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudusloo kanti jutt õest ja vennast, kes leiavad lesta moodi putuka, mis tekitab ebatavaliselt kaunist lauluhäält, või õigemini laulu - kui teda nõelaga torgata. Vanem õde küll kardab seda putukat, aga siiski tunneb ligitõmmet. Kuidas see tundmatu putukas õieti häält teeb, nad ei saagi aru, tundub nagu tõesti see … laulaks, ja nii mitmeid minuteid.


Ühel päeval võtab õde selle lesta kooli kaasa. Lihtsalt kannab kaasas, ainult vend teab seda. See teeb õe justkui enesekindlamaks ja ühel päeval laseb ta putukal “laulda”, justkui ta ise teeks seda jumalikku häält. Õde saab populaarseks. Putukas muutub talle üha lähedasemaks, kallimaks, armsamaks. Vend … tunneb muret.


Et jah, mingil moel üsna haiglaseks kiskuv lugu, mille lõpp on omal moel ootuspärane. Jutustatuna siis noorema venna vaatepunktist, kel on siis maailmale vähe teised ootused kui justkui normaalne oleks. Aga eks kooliaeg ongi vähe … ebarealistlik.




18 juuli, 2023

Karin Tidbeck - Aunts (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Ikka päris õudne lugu Tädi nimelistest inimolenditest (või midagi), kes söövad end hiiglaslikeks, et siis … rasvast ja lihast ja sisikonnast tühjaks voolata (no nahkki leiab kasutust). Ning südame küljes on uus väike Tädi, kes end täis pugib, muuhulgas toitudes eelkäija lihast ja verest ja pekist.


Tädide eest hoolitsevad Täditütred - valmistavad neile süüa ja söödavad, niisamuti hoolitsevad nende kehade ja nende jäänuste eest; süüa saavad sellest piskust, mis Tädidel söömata jääb (no kui midagi ripub suu küljes vms).


Selline lummav kannibalistlik harmoonia peitub ühes pargis, suures klaaskastis, kuhu pealtvaatajaid just ei satu. Aga ükskord on keegi seal klaasi taga neid jälgimas, ja seejärel peale Tädide lõhkemist pole enam nende südame küljes või üldse kuskil mujal neid uusi Tädisid. Täditütred … otsustavad ise hakata Tädideks. Aga kes neid toidab, kui nad ise ei suuda enam liigutada?


Kas nüüd just sürreaalne … küll aga päris eemaletõukav lugu - mitte et see senise lugemiskogemuse põhjal Tidbecki puhul just üllataks. Selle autori fantaasia töötab ikka väga teistmoodi ja selle toimimisest ei pruugigi täielikult aru saada (nagu - kes seal klaasi taga oli ja mida ta põhjustas, et sealse korrapära rikkuda). Aga noh, värskendav.



27 aprill, 2023

Erik Amundsen - Bufo Rex (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Lugu, mis muuhulgas leidis taastrükkimist VanderMeeride suures kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogias, ja noh, eripärane see on.


Jutt siis suurest kärnkonnast (kas nüüd just Põhjakonn), kes ei saa inimeste naabruses elades kuidagi rahus olla - sest kuskil on inimestel tekkinud arusaam, et kärnkonnad on kurjast ja soovivad röövida printsesse jms. Ei midagi niisugust, ainus, mida kärnkonn soovib, on süüa putukaid. Igal juhul, teda kupatatakse eri paturegistri tõttu ühest kohast teise … ja nagu ta avastab, siis teda süüdistades saavad tegelikult kõiksugu inimesed oma varanduslikku seisu parandada jne. Viimaks viskab kärnkonnal kops üle maksa ja ta leiab võimaluse kättemaksuks. Ja see on põhjalik.


Ehk siis igati eripärane lugu inimsoo närususest kärnkonna vaatepunktist. Antropomorfism tuntud headuses.



25 aprill, 2023

Kage Baker - The Ruby Incomparable (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Järgmine lugu sellest “Anvil of the World” maailmast ja taaskord põrguvürsti ja jumalanna ühest järeltulijast - seekord siis tütar, kes oleks justkui mõlemalt vanemalt midagi pärinud, aga pigem on omasoodu jooksja, kes tahab võimalikult palju avastada; seda siis mõlemas vanemas parajalt hämmastust tekitades … kuniks viimaks teda tabab armastus (aga millise tavalise mehega!) ja ta ühel hetkel otsustab lapse saada. Ning emadus … on hoopis midagi uut.


Eelmise teksti tühikargajast peategelane ja ta arvutud järglased ei leia siin justkui üldse mainimist (või siis ikkagi üks neist vendadest - aga kuhu see lasteaed on kadunud?), sest suhtes nagu tekitas segadust selline vähe uus lähenemine nendele vanematele. Ja eks loo lahendus läks vähe siirupiseks, kuigi samas jah, see vanemluse teema oli ka eelmises tekstis üsna oluline. No peaks siis samast sarjast kolmanda teksti ette võtma, ehk viimaks jõuaks ka romaani lugemiseni.



20 aprill, 2023

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.


Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.


Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.



13 oktoober, 2022

Richard Bowes - The Bear Dresser's Secret (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lühike mänguline fantaasialugu kurjast valitsejannast, kelle karuriietaja ootamatult lahkub ning nüüd on probleem, et karud ei lase kuidagi panna rõivaid selga ega kingi jalga. Sest ühelgi valitsejanna alamal pole varnast võtta õiget töövõtet. Aga iga-aastane festival on kuu aja pärast ja seal on võistlus niisuguste lemmikloomade trikitamisega ning valitsejanna ja ta eelkäijad on seal igavesti osalenud!


Probleem on suur ning valitsejanna karistusähvardused seda hullemad. Kuni viimaks ta toatüdruk otsustab omakorda proovida … ja leiab nipi. Kuid nüüd peab valitsejanna ise end hommikuti rõivastama! Ja ega see valitsejanna tegelikult nii kuri olegi, aga vaid igasugu sõnu suust välja (kuigi muidugi, ka vaimne terror on igati stress).


Selline vähe ootamatult ülemeelik tekst, millest nagu suuremat elufilosoofiat välja justkui ei pigista. Aga miks mitte, eksole.



31 august, 2022

Ellen Klages - Time Gypsy (Someone in Time, 2022)

 

Antoloogia lõpulugu on ainus selline tekst, kus ajarändamise metoodika on alles eksperimenteerimise faasis. Et tegu on kogumiku teise taastrükitud tekstiga, siis võib tõdeda, et selles antoloogias kõvaulmet (hard SF) pole; ka esimene taastrükk (Elizabeth Hand) pigem eksperimenteerib väljendusvõimalustega.


Ehk siis lugu sellest, et tänapäeval on jõutud ajarännu võimaluse sooritamiseni, aga see on niivõrd energiamahukas - kuid on kahtlus, et 1950. aastatel oli üks naisfüüsik, kes kuulu järgi olevat omal käel teoreetiliselt lahendanud. Kuid päev enne töö avalikustamist ühel konverentsil hukkus see naine autoõnnetuses … ja samaaegselt kadusid ta märkmed laborist jms.


Kaasajas elab üks teine füüsikust naine, kes doktorikraadi jaoks just selle geniaalse naise töid uuris. Nagu selgub, siis siinsesse postdokki ta võeti sellepärast, et oleks vajadusel võimalik saata teda 1956. aastasse, et ta saaks sellelt füüsikult ta käsikirja, enne kui see hukkub. Esimene inimesega ajarännueksperiment! Kõik selleks, et hiljem saaks seda energiasäästlikumalt teha.


Meie füüsikaloolane jõuabki 1956. aastasse ning avastab, et tema teadustöö iidol on tegelikult vägagi tore inimene, ning nad koguni armuvad teineteisesse - mis tekitab tollases homofoobses ühiskonnas mitmeid komplikatsioone. Aga kuidas saada käsikiri, millega naasta olevikku? Peategelane paljastab geniaalsele teadlasele plaani, miks ta minevikku saadeti, ning selgub, et saatmise organiseerija (teist füüsika Nobelit jahtiv füüsik) on vägagi ebameeldib tüüp …


Niiet jah, selline tekst inspireeris Strahanit niisuguse temaatikaga antoloogiat koostama. Romantika kõrval on oluline jätkuv sotsiaalne ebavõrdsus, ega kaasajalgi pole veel põhjust rahul olla. Mis on naise koht, eksole.




19 juuli, 2022

Alberto Chimal - Mogo (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Kui oleksin seda Chimali teksti siit antoloogiast esimesena lugenud, siis ehk kuidas oleks kogenud seda ookeanilugu? Igal juhul, praegust juttu oleks lihtsam pidada õuduseks - või siis vaimuhaiguse kirjelduseks.


Noor poiss avastab, et kui ta silmad suleb ja käed neile ette paneb, muutub ta nähtamatuks. Et ta elab suures sugukonnamajas matriarhist vanaema võimu all, siis selline väike privaatsus on enam kui tervitatav. Lisaks selgub, et sellises pimedas nähtamatuses elab naabruskonnast veel üks laps - tüdruk, kes on pime. Ja kelle eest hoolitseb Mogo..


Poisi saladus ei jää varju ning vanaema juhtimisel viiakse ta psühholoogi juurde, kes püüab poissi hüpnotiseerida, kõik see kogetav trauma lõppeb nii, et poiss ei taha enam üldse silmi sulgeda … ja see omakorda viib füüsiliste ja vaimsete vaevusteni. Ja siis tuleb tüdruku Mogo.


Ühesõnaga, hirmu ja naiivsust ja õudust enam kui küllaga.


27 juuni, 2022

Alberto Chimal - Table with Ocean (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Isa toob koju uue laua koos toolidega. Väike Raquel imestab, kus isa sellise laua sai (toolidest on täiesti ükskõik). Isa ei mõista tütre küsimust, sest tüdruk näeb, et lauda katab ookean - koos pisipisike purjekaga, mida juhib miniatuurne meremees. Kes palub Raqueli, et see puhuks ta laevukesele tuult, ning seejärel seletab, et täiskasvanud ei näe sellist ookeani. Aga mida ta purjekas seal teeb, see ei ole väikeste tüdrukute asi.


Peagi tullakse mööblipoest ning vabanduste saatel vahetatakse laud kallima laua vastu - millel muidugi pole ookeani. Pahane Raquel ei mõista, miks vaid lapsed näevad asju, mis ei ole väikestele tüdrukutele mõeldud.


Omal moel tore tekst, aga mis siis see õieti on, näide imepärasest?


23 juuni, 2022

Rochita Loenen-Ruiz - The Wordeaters (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Veider tekst naisest ja poeedist. Naine tahab tähelepanu, poeet tahab kirjutada. Naine tahab last, poeet on kaotanud loomisvõime. Ühel ööl vallutavad naise pisikesed läbipaistvad sõnasööjad, nad libistavad end naise kurgust alla ja nõuavad temalt söögiks sõnu. Naine sööbki kodus sõnu. Ja raamatukogus.


Uues olukorras näeb poeet uuesti naist, naine jääb lapseootele ja mees läheb tehasesse tööle. Sünnib erakordne poeg Ariel, kes hakkab kolmeaastaselt jutustama eriskummalisi lugusid. Kuniks sõnasööjad ta võtavad. Vanemad …


Eks siin ole vast mitu viisi, kuidas seda naise ja poeedi suhet analüüsida ning ma ei ole kindel, kas minule silmaganähtav tõlgendus loomisest mulle endale tundub mokkamööda. Aga eks selle antoloogia eesmärk ongi pakkuda pigem intrigeerivat ainest.



20 juuni, 2022

Jack Vance - Liane the Wayfarer (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

Päris stiilselt kirjutatud lugu, mida vist ei saa vanusest hoolimata määrata kõduulmeks. Ehk see stiilsus tulenebki sellest retrolikkusest, kes teab.


Üks nurjatu seikleja saab vihje, et lähedale on ilmunud üks kaunis nõiatar. Muidugi peab ta naise üle vaatama ja temalt mõnu kogema. Kuid see kaunis nõid ei nõustu mehega vallatlema enne, kui see on tema soovi täitnud - mees peab tagasi tooma nõia pooleksrebitud kuldse vaiba kadunud poole. Miks mitte, Liane on kõva mees (kes lisaks tahab seejärel naist paika panna), see oleks vaid kolme päeva töö ning naine oleks tema kasutada.


Ainult et kui ta jõuab sinna kanti, kus peaks pesitsema vaibaröövel pesitseb, hoiatatakse teda mitu korda, et ta parem lahkuks ja ei tasu jamada. Liane ei hooli, ta on kõva mees. Kuniks elu.


Eks loo võlu on selles peategelase psühhootilises rabelemises (näiteks kuidas ta selle nõiaga käitub või teiste võlurite ees uhkeldab), selles on juba sünkmornsuse võlusid. Vance’i Dying Earth sari näib küll peale teist põgusat kokkupuudet (Martini lisandus) sellise maailmana, mille kohta võiks edasi lugeda.




07 juuni, 2022

Han Song - All the Water in the World (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Han Song pole just lugemiseks just mugav autor, ja eks see tekst on oma poeetilise lähenemisega õige … pead valutama panev. Ja kas tegu ongi fantaasiakirjandusega, kui selline tekst ilmuks mõnes teadusliku fantastika kogumikus, ei paneks see küll kulmugi kergitama.


Sest noh, teksti keskmes on vees elav võõras eluvorm, kes/mis otsib uut kodu. Ja kui see olend peaks sattuma merre või ookeani, siis … ta leviks ja kasvaks ja võtaks kogu Maad katva ookeanimassiivi enda valdusse. Ning head aega senine ökoloogia.


Lugu ise leiab aset 5.-6. sajandi paiku Hiinas, kus üks keisri heaks töötav õpetlane uurib muuhulgas vee omadusi ja esitab endale küsimuse, kas Maad kattev vesi võiks olla ise elusorganism (miski Gaia teooria?). Ta satub Kollase jõe juures õige eriskummalise tiigi juurde, ning selle kaldal elav erak räägib sellest õige kummalisi lugusid.


Iseenesest üsna huvitava atmosfääriga tekst - see Hiina eluolu ja õpetlase mõttemaailm - aga see läheb õige müsteeriliseks kätte ja autori mõttekäigud jäävad minu jaoks vähe hämaraks. Või noh, hiinalik värk?


24 mai, 2022

Miguel de Unamuno - Mechanopolis (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Mees eksleb kõrbes, leiab oaasi ning ärgates leiab end hoopis … tühja linna serval. Igati korralik ja inimtühi linn, mis ometi toimib omasoodu. Sõidavad autod ja rongid, hotellis ootab soe söök ning hommikul seal ärgates ootab voodi kõrval värske ajaleht, mis muuhulgas teatab, et linna on sattunud inimene. Kes teda jälgib? Ta külastab muuseume, mis on täidetud imeliste kunstiteostega - aga tegu pole kunsti- vms muuseumitega, siin linnas on need filiaalideks üldisele paleontoloogilisele muuseumile. See linna nähtamatu toimimine ja üksindus ajab hulluks - tõepoolest, järgmisel hommikul teatab voodi kõrvale toimetatud ajaleht, et mees on üksindusest hullumas.


Kas masinatel on hing ning nemad tunnevad nüüd sellelaadset kaastunnet? Kas see ongi inimkonnajärgne tulevik? Mees heidab end läheneva trammi alla.


Eks ole, kuidas seda juttu hinnata - kas lähtuda sellest, et tekst ilmus juba 1913. aastal, või siis üldise lugemiskogemuse taustal, kus võrdluseks võiks olla kasvõi Strossi posthumaanne romaan “Saturnuse lapsed” (muidugi, ei saa võrrelda kasvõi mahu tõttu). Kas see, mis 1913 tundus õudustäratava traagikana, ongi enam sedavõrd hull nägemus tulevikust? Kas me üldse oleme väärt elama ja miks peaks masinatel meist ja meie kultuurist sooja või külma olema.


17 mai, 2022

Margaret St. Clair - The Man Who Sold Rope to the Gnoles (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Müügiesindaja otsib võimalusi, kuidas tulemusi parandada. Miks mitte müüa erinevaid köisi gnoolidele, kes elavad kuskil tuntud maailma äärel ja pole just kõige parema reputatsiooniga elukad. Aga äri on äri ja mis see tema asi on, mida need köitega edasi teevad. Ta kordab üle müügimeeste käsiraamatu ja märgib üles kohad, mis eelneva müügitehingu puhul peaks abiks olema.


Kuid gnoolide juurde jõudes selgub, et ettevalmistatud müügikõnest pole kasu: neil pole kõrvu ja suuehitus ei võimalda esitada inimkeelelaadset. Siiski, ta esitah erinevaid köisi ning kirjutab paberile hinnad ja kogused, nii jõuab ta gnoolide esindajaga kokkuleppele tarnimaks hiiglaslikku kogust eri tooteid. Ainult et … tasu.


Gnool pakub kalliskivikogust üht väikseimat kivi (aga milline kivi!). Müügimees on siiski eetiline ja keeldub sellist hindamatut vääriskivi vastu võtmast. Ta valib oma tarkusest midagi muud ja … see pole just õnnestunud valik. Gnoolid söövad ta.


Omal moel päris humoorikas tekst kõiksugu müügimeeste ainetel, ja kahe maailmavaate kokkupõrkest. Eks see müügimeeste teema on Ameerikas nö pika traditsiooniga õudus, autor lahendab seda fantasy laadis. Kena kõduulme.



12 mai, 2022

Rosario Ferré - The Youngest Doll (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudne lugu naisest, kel suplema minnes juhtus selline õnnetus, et tema jalga sisenes krevett (või mingi sellelaadne olend). Vist. Igatahes, jalale tekkis inetu ja lõhnav paise, millest ei õnnestunud vabaneda. Naine pühendas oma edasise elu õelaste kasvatamisele ning neile nukkude tegemisele. Üheksa last, igaühele igaks aastaks üks nukk. Puhas käsitöö, nuku tegemine oli omamoodi rituaal ja mis muidugi võttis elamises päris palju ruumi. Neid valmistas ta kuni neidude abielusadamasse tüürimiseni - pulmakingiks oligi elusuurune nukk, mis oli täidetud meega (eh, miks?).


Ja kui viimaks noorim tütar mehele sai (selle nukunaise eest hoolitsenud doktori pojaga, kes isalt ameti üle võttis), avastas mees aastate pärast, et tema abikaasa pole just päris tavaline.


Puerto Rico autori läheb fantaasia asemel pigem õuduse või weird fictioni või siis maagilise realismi suunda, mille kuulsamaid esindajad (Borges, Marquez) on siin antoloogias loomulikult esindatud. Ja muidugi niisamuti kena näide maailmakirjanduse mitmekesisusest.