Veel üks põlvkonnalaeva lugu, seekord YA soustis koos mõningase LGBT maiguga. Et siis põlvkonnalaev on teel järgmisesse elukohta ja korraga selgub, et reis pikeneb vähemalt kolme aasta võrra, kuna teekond on komplitseeritum kui algselt planeeritud.
Laevas olevad noorukid pole just õnnelikud - nad on (enamikel juhtudel) niigi oma minevikust eemale kistud ning see reis kestab ja kestab. Loo peategelane unistas kuulsaks näitlejannaks saamisest, aga noh, asustataval planeedil pole staare just vaja, seal on rakendatud erinevad töökäed. Kuid esinemiskihelus ei anna rahu, eriti, kui ta avastab nohikukarjast võluva neiu - ja näidendi lavastamine annaks noortele põhjuse vabal ajal koos olla. Laeva raamatukogu sisaldab vaid paari klassikalist näidendit ja nii valib peategelane lavastamiseks “Võlur Ozi”.
Mis on vähe ebaõnnestunud valik, seda enam, et nohikutest noored tahavad hakata kapteni vastu mässama, kuna selle otsused ei tundu kõige paremad olevat. Paistab, et teatriprojekt võib lörri minna ja üleüldse võib ees oodata vägivaldne mäss. Aga “Võlur Oz” … seda saab laeva olukorrale sobivamaks mugandada.
Oeh, noored ja nende hormoonid ja igatsused. Tegelikult see pole põlvkonnalaev … lihtsalt toimetab kohale esimesi asunikke koos peredega. Kuid kõik see tiineka kihelus, milles peategelane supleb, noh, pole minu teema. Eks usk kunsti võimesse maailma muuta, noh, selles on nooruslikku naiivsust.
