“Iga päev võid sa näha, kuulda või lugeda midagi, mis on ebaõiglane, muret tekitav või lauslollus.” (lk 59) – igati eluterve lipukiri (ok, see tsitaat on muidugi kontekstist väljakistud).Raamatu puhul tekib küsimus, et mida autor teab nendest alkoholismivärkidest – kuskil pole märget, et tegu on arsti või alkohooliku või muu sellisega. Kuidas see Anu Rebane tunneb alkoholismi, mille pealt ta jagab selliseid fundamentaalseid elutarkusi? Ei tea, kiusu pärast ei hakka autori kohta guugeldama ka. Eneseabiraamatute lugemine on teadagi huvitav tegevus, et kas võtad infot vastu masendav-tõsiselt või läbi sarkasmiprillide. Nii meenutab siinne tekst vahel mingit elusõnaliste vms õpetussõnu, hästi ei suuda seda tõsiseltvõetavalt uskuda. Või vahel tuleb ärikoolitatud (lk 57) lillelapse tunne peale. Joomisest loobumine paistab olevat üpris kallis lõbu, asendustegevuste soovitused (lk 127-132) on sellised kenad keskklassi meeliskelud. Mis see Al-Anoni rühm (kirjapilt muutmata, lk 158, 160) täpsemalt on? Jälle mingi sekt või puhkusepakett Pakistani äärealadele? (Ok, muidugi arusaadav, mida see tähendab, aga ikkagi, millest selline väljendus?) Igal juhul, raamatu lõpuni ei saanudki aru, mille pealt autor maailmaparandamisega tegeleb, kui usaldusväärseks võib seda teksti hinnata (aga kui see tõesti aitab kedagi, on küll väga hea). Hea seegi, et nii mõnigi kirjeldus/tõlgendus paneb mõtlema.
Viimane uitmõte. Inimeste puhul paneb ikka imestama see, et peaparanduseks soovitakse või soovitatakse pits võtta – milline mõttetu loogika käsib pohmelli pikendada?
õhtuleht
