30 aprill, 2021

Kristi Kingo - Läbematu kiisu (2019)

 

Raamat tekitab vastakaid mõtteid - ühelt poolt parajalt juustused illustratsioonid (seda eriti loo kangelane, õppetunde saava kassipoja puhul). Teiselt poolt on tekst päris okei - seda on huvitav hääldada ning kuigi kirjeldatud maailm on selgelt fantastiline (loomad, kahepaiksed ja putukad suhtlevad ühises keeles!), on seal siiski realistlikke teemasid - kassid tapavad hiiri, linnud söövad vihmausse. Elu on olelusvõitlus. Mida siis muidugi omakorda sogavad need koledad arvutiga teostatud illustratsioonid (nii on piltide õigused omistatud andmebaasile, mitte mõnele kunstnikule).

29 aprill, 2021

Rick Riordan: Percy Jakson ja labürindilahing

Üldiselt olen veendumusel, et lastekirjandus ja noortekirjandus on lihtsalt kirjandus ja hea raamat ükskõik millisest žanrist on hea raamat, kehv raamat aga kehv.
Ometi on mul seesugustest žanridest pärit raamatuid lõpetades natuke: "Nojah, aga see ei olegi ju tegelikult mulle kirjutatud, äkki ta omaenda sihtgrupile just sobibki?" 
Mäletan, kui olin umbes seitsmeaastane ja ema tõi koju raamatu "Päikesejänku seiklused", mille on kirjutanud Aleksandr Dietrich.
"Lugesin selle bussis läbi," ütles ta.
"Ja kas oli hea raamat?" küsisin õhinal. 
"Ei," vastas mu ema. "Aga ma arvan, et sulle meeldib."

Äkki on Percy-raamatutega samamoodi?
Need on hirmus kuulsad, Goodreadsis oli sel "Labürindilahingul" keskmine hinne kuskil 4.4 kandis ja lugejaid 795 tuhat midagi - ja see "midagi" on üle 700.

Aga mina lugesin läbi ning ... ma isegi ei ütleks, et HALB raamat. Lihtsalt natuke igav ja tüütu. Hästi palju tegevust, hästi palju mastaapsust, kreeka mütoloogiat on toodud tänapäeva sellisel täiesti järjekindlustel moel, kus mõned asjad olid "ah, vahepealsed 3000 või nii aastat eriti ei loe, kõik on samas seisus nagu müüdiski, ainult enamik sündmusi toimub Ameerikas" ning mõned "kerekas Dionysos kandis ülikonda ning lipsu". Kogu aeg on selge, et tulekul on õnnelik lõpp, kogu see tormamine ja võitlemine ei peida seda. Isegi ei ürita tegelikult. Peategelane ei tunne kordagi päris lootusetust või õudu, loed ja tead, et kõik saab nagunii kuidagi korda - ning need kordasaamise meetodid ei ole eriti hämmastavad. 
Ühe korra kogu raamatu jooksul üllatusin päriselt. 
Seda on vähe: sündmusi oli ... rohkem. Ütleme näiteks 38. 

Ja siis, et teha lugemist mulle eriti raskeks ja piinavaks, olid tegelased sellised teismelised, kes mitte millestki vähegi teiste tundeid puudutavast aru ei saa, ei lähe metatasandile, vaid võtavad asju täpselt nagu need paistavad ning põhimõtteliselt olin lugejana kogu aeg kerge viha seisundis. Kuidas nad nii lollid on?! Miks nad asju normaalselt selgeks ei räägi, põevad ja kahtlustavad, aga ei, RÄÄKIDA ei saa ... ent kuram, võibolla ei aitaks rääkimine ka midagi.
Nad ei saa ju aru, mis nende endi sees toimub, ei taipa elementaarsusigi! 

Nii et kokku on minu diagnoos raamatule: palju tegevust, tobedad tegelased, vähe dramaatikat (kuigi selle tekitamist isegi üritati natuke - aga no nii pealiskaudsel moel, et see ei kriimustanud õieti nahkagi), aga võibolla teismelistele meeldib.

Üks kuuenda klassi Bruno ütleb, et see on ta lemmikraamat

R. A. Lafferty - Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alternatiivajalugu televisiooni tekkest 19. sajandi teises pooles, mis sisaldab õige müstilisi hetki. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see telepildi edastamise ja salvestamise tehnika õieti töötas, igatahes oli see ka võimeline talletama “filmitavate” mingeid mõttekatkeid, mistõttu loo sündmustik sai kokku õige libaantiiktragöödialikuks (jandiks).


1873. aastal produtseeris üks mees kolmteist fantastilise sisuga lühifilmi ning edastas neid kalli raha eest teleteenuse tellijatele. Lühifilmides osalesid pea alati samad näitlejad ning produtsendi ja näitlejate vahel tekkisid õige dramaatilised suhtepuntrad, mis viimaks lahenes õige müstiliselt ja sõna otseses mõttes veriselt.


Lugu on esitatud omamoodi ajalooalase uurimusena, kus siis uurija kirjeldab säilinud, ee, filmilintidel säilinut ning toob ära need eetrivälised vestlused ja mõttekatked. Ja noh, draamat on.


Ei oskagi teksti kokku võtta, selline painajalikult huvitav atmosfäär, mis läheb õige traagiliseks kätte. Valikkogu pikim tekst, täis autorile omaseid veidrusi.



28 aprill, 2021

Neil Gaiman - Kuldkalatiik ja teised jutud (Suits ja peeglid, 2021)

 

Lugu siis sellest, kuidas autorilt ostetakse ta uue romaani filmimisõigused ning ühtlasi palgatakse ta selle raamatu põhjal stsenaariumit kirjutama. Hollywood!


Nojah, Hollywood. Kõik teavad kõike filmide tegemisest ja filmitähtede eraelust ning filmi tegemiseks ei pea tingimata stsenaariumi mustandit lugema, piisab, kui lugeda sekretäri kokkuvõtet. Ühesõnaga, viimaks autor ei saagi aru, mida temalt nõutakse ja kes üldse mida ootab.


Aga nagu öeldud, Hollywood, ning ta peatub hotellis, kus üks kvaasistaar tegi surmava üledoosi. Ja seal hotellis töötab iidvana koristaja, kes nägi juba kahekümnendatel tummfilmistaare nende hiilguses ning kellest pole filmegi säilinud. Aga millised lood ja mälestused ja staarid.


Lugu on gaimanlikult sõnaosavalt esitatud, aga jääb minu jaoks kuidagi hajevile. Jajah, filmitööstuse ja kunsti kokkupõrge. Jajah, hiilgus ja selle kaduvus. Lisaks siis autorivaevused, kus stsenaariumi kirjutamisest muserdatud  autor püüab samaaegselt kirjutada kaht lühijuttu illusioonide ja reaalsuse segunemisest, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Ühesõnaga, siin loos on häid külgi (Pious Dundas ja tema sada aastat Hollywoodi), kuid justkui ei teki ülimat kujundit, mis haaraks.



27 aprill, 2021

Angélica Gorodischer - The Sense of the Circle (Trafalgar, 2020)

 

Rosario järjekordsel härrasmeeste koosviibimisel on Trafalgaril järjekordne lugu pakkuda: ühel järjekordsel (ebaõnnestunud) ärireisil sattus ta planeedile, kus kohalikud … lihtsalt elasid, või õigemini elutsesid. Päevade kaupa lamasid, vahel kopuleerisid, neid uurivatest teadlastest ei teinud väljagi. Teadlastel hakkaski tekkima enamvähem kahtlus, et äkki polegi tegu inimestega. Kuid kõigest letargiast hoolimata võisid need kohalikud korraga hakata veidrat muusikat tegema ja selle järgi omamoodi tantsima, ning nii tunde ja tunde.


Veel hullem, teadlased avastavad väljakaevamistelt dešifreerimatu kirjatüki ja muid esemeid, mis tekitab küsimuse, kas need olendid on selle arvatavalt kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni järglased või on  tegu kahe täiesti eraldiseisva kultuuriga. Kirja dešifreerimine ei edene kuidagi, ning sellega tegelev imekaunis teadlane hakkab käituma üha kummalisemalt. Ning muidugi see painab selle koletu planeedi (ning kaunis teadlane) Trafalgaritki.


Mingil moel on ehk vähe süngem kui Trafalgari teised seiklused, ning loo finaal on omamoodi katarsis, kurb või siis kättesaamatu või haaramatu zen, mida ta Rosario semudki tajuvad.



26 aprill, 2021

Robert Jordan „The Eye of the World“. Orbit (1998). Wheel of Time 1

Jõudsin Ajaratta sarja teistkordse tervikliku läbilugemisega lõpule ja siis avastasin, et olen osa lugemismuljeid täiesti kriminaalsel kombel puha dokumenteerimata jätnud. Eks tuleb siis selline retrospektiivne lugemisraport…

„The Eye of the World“ on kahtlemata see Ajaratta raamat, mida olen kõige rohkem kordi lugenud ja ainult paberkujul veel pealekauba ja ikka seda sama nostalgilist pehmekaanelist köidet, mille kunagi ammu Akadeemisest Kirjakauppast soetasin. Kaanemaalil kappab kõik see seltskond turvalisest kodukülast laia maailma … või, noh, esikaanel ja esiplaanil on küll Moiraine ja Lan, ja ma alles nüüd märkan, et Lan on miskipärast kiivriga ja turvises ja ma nagu mäletaks rohkem seda kamuflaažkeepi… aga paraku pean muidugi tunnistama, et tegelaste riietuse osas ma siin sarjas küll suurt arvet pole pidanud (kuigi, oleks suurepärane mäluharjutus näiteks kõik petegelannade kleidid üles lugeda, mida nad 14 osa vältel kandnud ja silunud on…).

Ühesõnaga, „Maailma silm“, selline 18. sajandi maiguline küla Andori kuningriigi ühes unarnurgas, kus kuninglikke maksukogujaidki pole iidamast-aadamast nähtud. Etteruttavalt olgu mainitud, et loomulikult ei paikne küla mitte ajaloota koha peal, vaid Ajaratta sarja mastaapsus hõlmab kuningriikide tekkeid, lagunemisi, ajaloohämarustesse kadumisi ning uute valitsejate ja riikide esiletõusu ning nõnda (või noh, žanrile mõeldes ka üleüldse) pole teps mitte üllatuseks, kui tuleb välja, et kunagi eksisteeris sealsamas lambaaedade vahel ammune vägev kuningriik ja vana veri voolab karjaste soontes ja … Ühesõnaga, saate aru küll.
Põhipoint on muidugi ikkagi hea ja kurja võitlus … ehk valguse ja pimeduse, ning pahalasi on siin sarjas müriaad. Pean tunnistama, et nad on natuke tüütult üheülbaliselt pahad, st on kul terve rida erinevate iseloomude ja taustadega pahasid ning natuke mitmekesisust lisab see, kui jälle aeg-ajalt ilmneb mõne tavalise tegelase tume pale, aga hallust hea ja kurja skaalal ning inimlikke hetki on põhipahade seltskonnas napimalt kui huvitav oleks ja nõnda said esimesel lugemisel kõik need pikad unenäod ja pahalaste peatükid pigem diagonaalis üle lastud kui hoolega loetud.
Terve sarja mitmendal lugemiskorral tekib siiski ka vähem köitvatele osadele lisaväärtus suisa fenomenaalse läbipõimituse näol – kõikvõimalikud unenäod, vihjed, ended ja muu taoline on kohe algusest peale läbivalt terve sarjaga seotud, ning nõnda saab tähelepanelike vaev tasutud – selliseid väikeseid kõrvaldetaile, mis pole otse välja öeldud, kuid mis teades on selgelt äratuntavad on üksjagu, mitte et mina ise siin muidugi mingi erilise tähelepanelikkuse ja mäluga hiilgaks.

Nojah. Sündmustik, siis. Peapeakangelane Rand peab isaga kahekesi farmi külast mõni maad eemal, kohe on tulemas rõõmus kevadpidustus Bel Tine, pada podiseb tulel, Rand unistab mõnusast juturaamatust, puud on lõhutud … ja siis tulevad kollid.

Ilmneb, et Rand ei ole ainus, keda kollid kimbutavad ning juhuslikult ehk siis kohe mitte üldse juhuslikult on külas võluvõimetega Aes Sedai Moiraine koos oma vannutatud kaitsja – ülisuutlikust kroonimata kuningast ja mõõgameistrist Laniga. Tuleb välja, et kollid luuravad teatud vanuses poisse ja muidugi on huviorbiidis Rand ja tema parimad sõbrad – Mat ja Perrin, ning muidugi ilmneb, et nad on saatusekeerutajad ehk ta’verenid, ning muidugi peavad nad võõra maagdaami ja tolle saatjaga kaasa sõitma, sest hädaoht varitseb ja ei sõnagi kellelegi ja otse loomulikult hiilib retkele kaasa ka kutsumata grupiliikmeid, kes kõik hiljem terve raamatu jooksus peategelaste rollis saavad olema. Ahjaa, kas ma mainisin, et nazgulid see tähendab, vabandust, Myrddraalid ehk orcidest, see tähendab, andestust jälle, trollocitest veelgi ohtlikumad pimeduse armee kapralid vms virvendavad külas ka ringi?

Esimese raamatu jooksul pannakse paika ka peategelaste erilised võimed. Rand on oletatavasti draakoni ehk siis valguse tšempioni taassünd, mis tähendab, et ta peaks olema võimas meesmaag ning kui ettekuulutustest õigesti aru on saadud, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et esmalt on vaja maailm päästa ja siis ühtlasi ise otsad anda. Kõik see kokku on üks üsna sünge saatus noore poisi jaoks, mida oluliselt komplitseerib ka fakt, et meesmaagia allikas on käimasoleval ajastul pimeduse isanda poolt ära saastatud ning maagivõimetega meesisikud minevat seetõttu alati varem või hiljem peast ohtlikult segi. Sellest tulenevalt siis ka Randi ohter puiklemine, eitamine, hädaldamine ja igasugused hilisemad probleemid. Ühest küljest on see üks tohutult tüütu ja frustreeriv aspekt, et suure osa sarjast on tegelastel pidevalt mingi tüütuseni korrutatud häda oma kangelaserolliga, aga teisalt on see muidugi ka suuresti täpselt see, millest Jordan oma oopust kirjutab – nii teismelisest täiskasvanuks saamine kui ka vastutus ning tugevuse tähendus, elu mõte ja nii edasi. Nojah, ja muidugi on ka see igikestev mehed-naised vastandus alates kahte sorti maagilisest allikast ja lõpetades tüütuseni korduvate pominatega „mehed/naised, kes neist aru saab“.

Niisiis, Mati rolliks on olla trikster ja õnnemängija ning sõjageenius. Aga tee sinna ei saa muidugi esimeses osas veel lõpule vaid alles alguse – esialgu tabab seltskonda ühte pimeduse isanda omast veel erinevat sorti ahnuse kurjuse võimuses olevates iidse linna varemetes pisut äpardusi ja tagaajamisi, mille tulemusena saab ühest jällekord saastunud pistodast Mati isiklik „my precious“, aga samas, nagu radioaktiivsed ämblikud, nii ka üliohtlikud kurjused – kusagilt peab supervõimetele ju tee valla pääsema.

Perrin jällegi avastab erinevatel asjaoludel pikemat aega metsikus looduses jalutades, et libahundilegendidel võib omamoodi tõepõhi all olla. No loomulikult mitte nagu siin igalpool telesarjades ja nii – kes siis päriselt kuju muudaks, aga üks selle maailma suurimatest hästi varjatud väga ilmsetest saladustest on unemaailm … ei, oot, see tuleb hiljem. Noh, ühesõnaga, ilmneb, et Perrinil on telepaatilised võimed huntidega rääkida ja olgu kujumuutmisega kuidas on – silmadega toimub päriselt metamorfoos. Nagu Randgi, nii ägab ka Perrin segaduses teismelisena oma erilisuse all ja oleks parema meelega tavaline poiss, mitte ei pistaks rinda oma enese olemuse ebatavalise ning võimalik, et ühiskondlikku hukkamõistu esile kutsuva poolega.

Nojah, ja seltskonna ülejäänud liikmed, ehk siis Egwene ja Nynaeve avastavad otseloomulikult eneses maagivõimed ja ma arvan, et seegi ei üllata kedagi, et otse loomulikult tõotavad nad olla selles asjas tugevamad kui Valges Tornis sajandeid nähtud…

Kõik see aeg ajavad pimeduse jõud seltskonda taga, nii unes kui ilmsi, neil õnnestub nad vahepeal lahku ajada, ning nõnda on kõigil võimalus vahepeal oma võimeid avastada, kui hädaldamine ja virisemine mahti annab, ning veel olulisi liitlasi ja tuttavaid koguda, kellega läbi terve 14. osa risti-rästi üle terve kaardi siia sinna kapata. Keegi ei tea veel, et KES kolmest siis ikkagi see draakon on, ja ega pimeduse isand tegelikult draakonit tappa ei tahagi, sest eks tegelik võitlus käib ju ikka kolme tilga vere pärast, teada värk. Nõnda siis kukub välja delikaatne treeningsessioon nagu säärases kirjanduses ikka – pahad ajavad taga ja tungivad kallale üldiselt täpselt parajal määral, et Naruto razengani ikka lõpuks selgeks saaks ja nii edasi.

Raamatu lõpus ootab maailma silm ja pimeduse isand ise … või?
Aga no mida te siis arvasite. Millegagi peab ju ülejäänud 13. osa ka sisustama… lisaks kleitidele ja teejoomisele.

Igal juhul on see selline kena klassikaline eepiline fantaasia. Ning ega paralleelid „Sõrmuste isandaga“ ole mingi halb asi. On õdusat farmielu ja sellega hästi passivat sahmimist kevade tuleku nimel, on hobustel ratsutamist ja rohtmaadel kõmpimist ja pisut võitlemist ja seiklusi võõrastemajades toidu eest mängimisega ja esimest korda suures linnas olemist ja ootamatuid kohtumisi siniverelistega ja igasugust maagiat ja imesid ja muidugi losse ja muud taolist.

Igati paslik aeg lugeda ka – Amazon väntab sarja ja puha...

Neil Gaiman - Nikolaus oli … (Suits ja peeglid, 2021)

 

Jõuluteemaline laast (algversioonis peaks see olema kirjutatud 100 sõnaga, ei hakanud tõlget üle kontrollima) jõuluvanast, keda igal aastal sunnitakse  laste juurde minema ning igale lapsele päkapike tehtud nähtamatu kingi jätma.


Jõuluvana ongi olemas ja selle tõenduseks on nähtamatud kingid! Mida me küll siis ei näe, aga noh, mõte loeb või nii.


Selline sunnitöö kirjeldus annab muidugi jõuludele hoopis uue mõõtme ning jõuluvana koorem ongi … titaanlik. Nukker värk.


23 aprill, 2021

John Gwynne - A Time of Dread (2018)

 

Raamatut sildistatakse epic fantasy’ks ning see pani mõtlema, et mis vahe võiks olla sellel ja sünkmornil. Ja järeldus ehk oleks, et kui sünkmorn ütleb vast midagi tänapäeva inimeste spliini kohta, siis epic fantasy … uitleb kuskil fantaasiailmades, tõdedes mõndagi inimeste kui selliste kohta, aga need tarkuseterad pole niivõrd löövad ja on pigem rakendatud narratiivi teenistusse. Ja noh, tegelastel eksisteerib võimuiha kõrval tihti ka ideaalid (mis sünkmorni puhul on vähe libe teema) … kuigi need pannakse kõvasti proovile: kuidagi peabki vormuma “epic”, eksole. Selle raamatu nelja peategelase hulgast lüüakse mängust välja (kuigi … kes teab) just see kõige ideaalitruum, aga! Aga teadupärast tegu alles triloogia avaraamatuga ning asjad peavadki palju hullemaks minema, enne kui mingi positiivsem lahendus peaks taas rõõmu tekitama.


Kuigi see raamat on loetav igati iseseisvana, on see romaan siiski osaks maailmast, millest on ilmunud neli romaani (tetraloogia), kus kirjeldatakse 100 aastat varem juhtunud dramaatilisi sündmusi - kuid siingi on ikka samad vaenupooled vastamisi ja halvad valmistuvad häid põrmu heitma. Kuigi, eks selle romaani puhul tekib küsimus, et kes need head õieti on (mis tetraloogiat lugenuna nii vast ei tekiks?). Nimelt on siin maailmas omamoodi veider narratiiv nö inglite (Ben-Elim) ja deemonite (Kadoshim) vahel, kes siis eelmises romaanitsüklis tulid nö taevasest dimensioonist tavamaailma jätkama oma igikestvat võitlust.


Ainult et see võitlus on väheke Ed McDonaldi Varesemärgi-triloogia laadis ehk nende kahe suurjõu vahele jäävad inimesed (ja hiiglased!) on neile mõlemile tööriistadeks ja kahurilihaks. Ning heade inglite kehtestatud maailmakord pole inimsoole teps mitte meelakkumine - inimeste omavahelised võimuvõitlused ei kõlba kuhugi ning õige kord on vaid inglite juhitud maailmas (mis joondub eelkõge võitluseks Kadoshimi vastu) ning kui nüüdseks on Ben-Elimi domineerimine kestnud 100 aastat, on maa pealt pühitud õige mitme riigikese ajalugu ning kõike püütakse ühildada ühtseks jumalariigiks.


Kuid nagu selgub, pole inglite ülemvalitsus kõigile meelepärane ning eksisteerib Dun Sereni ordu, kelle peavaenlaseks on niisamuti Kadoshim ning kelle suhe Ben-Elimiga kõigub neutraalse suhtlemise või terava vastuseisu vahel. Romaani neli põhitegelast jagunevadki kahe “hea” vahel enamvähem pooleks: Ben-Elimi noorsõdalane Riv ja Ben-Elimi pantvang (ühe riigikese valitseja järeltulija) Bleda, Dun Sereni esivõitleja, hiiglannast Sig ning põgeniku poeg Drem, kel siis tema teadmata õige tugevad sidemed Dun Sereni orduga (ning seetõttu keeruline suhestumine Ben-Elimi inglitega). Kui hiiglane on nö kõige puhtam ühe poole esindaja (ta on peategelasteist ka konkurentsitult vanim, kel vast oli ka oma osa saja aasta tagustes sündmustes), siis ülejäänud kolm noort peategelast on kõikuvama baasiga. Kui Drem hakkabki aja jooksul leidma oma ajaloolist pühendumist, siis Riv ja Bleda on vägagi … konfliktsema suhtega. Bleda oma pantvangi staatuse tõttu (temast kasvatatakse Ben-Elimile ustavat vasalli), Rivi puhul aga oma eripärade tõttu.


Selline Dun Sereni ja Ben-Elimi esitamine peaks vast lugeja sümpaatiat üsna selgelt Dun Sereni poolele kallutama, mis paratamatult paneb küüniliselt mõtlema, et millised üllatused võivad küll autoril plaanis olla, sest nii ühepoolset valikut nagu ei ootaks. Eks näis, kui peaks olema võimalust triloogiaga jätkata.


Nagu öeldud, siis peategelased jagunevad kahe “heade” äärmuse vahel - kindel Sig, kindlust leidev Drem, Stockholmi sündroomi vastu võitlev Bleda ja vägagi tasakaalutu Riv. Potentsiaalselt võiks huvitavam olla skaala närvilisem ots (ehk siis Ben-Elimi erinevad tööriistad), kuid Riv on tõesti närviline pähkel, et jällegi … pigem naudid Dun Sereni igihaljast heroilisust (sest inglitel on õige komplitseeritud ja keelatud suhted oma teenritega) - kuigi Dremi pidevad poolsurnuks löömised panevad ehk mõtlema, et kas sel läbiklobitud noormehel on viimaks kõik kupli all korras.


Kui sai mainitud poolsurnuks löömist, siis tõepoolest, kõik peategelased saavad erineval moel vatti (välja arvatud ehk hiiglane Sig), kuid tulevad sellest kuidagi välja (välja arvatud …). Nendes pääsemistes on vaat ehk üleloomulikku õnne. Gwynne’i maailma omapäraks on, et tegelaste sugudel pole erilist tähtsust, kui on vaja sõdalasena end teostada, nii on liidrite kui lihtsõdurite hulgas nii naisi kui mehi, kes pahatihti jagavad ka lapsevanema koormat (kui Bleda on ülikute laps, siis Drem ja Riv selgelt sõdalaste järeltulijad, keda peakski omakorda sõdalasteks kasvatatama).


Gwynne’i romaani nimetatakse küll eepiliseks fantaasiaks, siis samas on siin Kadoshimi olendite õige õõvastavad julmused, mille kõrval näiteks Tolkieni kirjeldatud sõjakuriteod päris pehme lastekirjandus, ning siin kujutletu võiks kuuluda pigem sünkmorni kullafondi. Samas muidugi see traditsiooniline hea ja halva vaheline võitlus (Ben-Elim vs Kadoshim) on veidike nihu, kuivõrd Ben-Elimi teod lähendavad neid pigem skaala keskossa, samas kui heade rolli võtaks pigem inimesed-hiiglased. Muidugi, selle õiglasemaks hindamiseks peaks olema rohkem arusaamist saja aasta tagustest sündmustest - miks õigupoolest Kadoshim ja neid jälitav Ben-Elim oma taevalikest dimensioonidest maistesse oludesse sattusid.


Ühesõnaga, puhtalt madinameelelahutusena on see romaan küll igati soovituslik lugemine - ja et tegu on triloogia avaosaga, siis asjad saavad vaid hullemaks minna! Eks normaaloludes hoiaks mingist ingli-deemoni teemast eemale, aga samas see Kadoshim on tõesti jõhker nähtus. Nagu algul öeldud, pole siin sünkmornile omast löövust inimhinge madaluse asju, küll aga küllaga imeilmades seiklemist. Ja vahelduseks - miks mitte?


22 aprill, 2021

Neil Gaiman - Pulmakink (Suits ja peeglid, 2021)

 

Lugu, mida mu ingliskeelses kogumikus polegi eraldi välja toodud … ning mistõttu tekitas eestikeelse raamatu sisukorra puhul kerget segadust. Sest kohe polnud viitsimist sissejuhatust korralikult läbi lugeda. Kuid tegemist on siis pulmakingi ideega, mis autoril jäi algselt kingiks kirjutamata ning mis hiljem oma elu hakkas elama. Sest noh, aastad mööduvad ja eks see nooruse elurõõm kulub või saab teistsuguse väljundi ning Thanatost ilmneb enam kui Erost. 


Ehk siis pealtnäha ühe keskmisest õnnelikuma abielupaari lugu, kus kõik oleks justkui tore ja arenev (töö ja lapsed jms) - kui vaid poleks pulmakinkidest leitud ümbrikut, mis (jooksvalt) kirjeldab nende elu hoopis teistsuguses valguses. Ja nii on nende toreda elu sees selline kapsauss, mis närib ja närib ning valmistab ette loo finaali.


Et siis puhas õudus, ootaks justkui mingitki positiivsemat lahendust (“no pulmakingiks ei saa ometigi nii kirjutada!”), kuid autor ei anna õhku. Või on see mustemast mustem huumor. Nojah. Hästi teostatud halvem enesetunne.


21 aprill, 2021

Angélica Gorodischer - By the Light of the Chaste Electric Moon (Trafalgar, 2020)

 

Seekord vestab Trafalgar planeedist, mida valitsevad Tuhat Naist ja kus tal läheb äri lörri ning peab ülepeakaela pagema - peale seda, kui ta öösel ronis ühe Tuhande Naise häärberisse ning see ta avasüli alasti vastu võttis, ning nad vallatlesid ja vallatlesid (Trafalgar pole mingi mömm!) kuni Tuhande Naine ärkas justkui uimast ja avastas, et temaga vallatlenu polnudki …


Ja nüüd tekkis Trafalgaril küsimus, et kas need Tuhande Naised ongi õieti naised (need üliseksikad olendid!), ja kui on, mis siis … selle vallatlemise järg võib olla. Ja kui nad on masinad, mis kuradi elukorraldus küll sellel planeedil on?


Tekst on esitatud intiimse vestlusena ühes Rosario väikses kohvikus, kuhu tüütuid võõraid ei satu ning austusväärsed Rosario kodanikud saavad rahumeeli istuda ja muust ilmakärast eemal olla. Loo jutustaja küll ei tea, kas Trafalgar käibki teistel planeetidel äri ajamas, aga rikas ta on ning pidevalt kadunud. Loo hõng ongi selline …  retrolõunaameerikalik, rikaste kodanike väikekodanlik maailm, seda küll tugeva ulmelisega kiiksuga.


Raamatu sissejuhatuses  on nö borgeslik entsüklopeedia artikkel Trafalgar Medranost, mis siis peaks andma kenasti tausta kogu raamatule. Ja paistab, et siinne Rosario on vähe lähedasem reaalsusele kui eelmise loo Rosario, mis läkitas maailmaruumi äärele naisastronaudi.



20 aprill, 2021

Kelly Link - Two Houses (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Algselt on tekst ilmunud Ray Bradbury ainelises antoloogias, ja noh, tegu ongi vast puhta õuduslooga (seda küll teadusliku fantastika soustis) - kuhugi asustatavale planeedile on teel väiksema seltskonnaga kosmoselaev, kes siis ühel hetkel satuvad olukorda, mida kontrollitakse nende eest … ja midagi head pole sellest oodata.


Lugu jagunes minu jaoks kolmeks osaks - esmalt ühe astronaudi (enamus neist on naised) ärkamine hibernatsioonist ja ta sünnipäeva tähistamise laeva tehisintellekti abil. Teises osas on peol jutustatavad nö reaalsed õuduslood. Ning kolmandas … millegi ootamatu elustumine, ühe nö klassikalise õudusloo läbimängimine kosmoselaeva klaustrofoobilises olustikus.


Esimesed kaks etappi tekitasid erinevaid ootusi, milliseks selle jutu lõpp (või noh, teema) võiks kujuneda - kõigepealt ootaks mingit reisiga seotud tehnilist jama, seejärel ootaks justkui  tegelastelt mingi ootamatu külje avanemist … aga juhtub hoopis midagi kolmandat, mis küll õieti koorub välja eelnevast. Sest autor pole ometigi miski suvaline sõnaloopija.



19 aprill, 2021

Angélica Gorodischer - The Unmistakable Smell of Wood Violets (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Autorilt näide nö argentiina-kesksest ulmest ehk kuidas üks kohalik väikeriik nimega Rosario on korraga valmis saatma oma esimese astronaudi uurima universumi äärealasid. Suurriigid (Boliivia, Paraguay, Madagaskar ning teised nagu Island, Venemaa ja Ameerika) peavad väikeriigi sellist ettevõtmist vähe hullumeelseks, aga tõepoolest, laev läheb teele, kosmonaut elab üle mitmeid aegruumi paradokse ning käib tõepoolest universumi äärel ära. Mis on siis midagi muud kui meie universum.


Loo võlu on muidugi selles veidras alternatiivmaailmas, kus riigid ja tuntud teadlased (ja ehk ka siis füüsikaseadused) on vähe teistsuguse loogikaga kui meie maailmas. Maailma kese on tõepoolest Lõuna-Ameerika kontinendil (koos mõne erandiga nagu Island ja Madagaskar), samas pole kogu kontinent nii edukas kui juhtivad riigid; nii on endise Argentiina aladel moodustunud seitse riigikest, millest üks siis (Rosario) võtab korraga ette sellise kosmoseavantüüri (riik, kus on üldse vaevalt viis autot ja kaks kella). Aga ikkagi, nemad saadavad teele naisest kosmonaudi.


Muidugi, tekst pole vaid satiir Lõuna-Ameerika olude asjus, siin on ka omamoodi lummav poeetiline maailm. Millest küll satiir jällegi üle sõidab. Võta siis kinni ...


16 aprill, 2021

Ilya Kaminsky - Kurtide vabariik (2020)

 



Ehk veidi meenutab see luulekogu Max Porteri raamatut “See linnuke on lein”, ainult et see on … vast modernsema keele ja kaasaegsete kujunditega (kasvõi võrreldes näiteks Dylan Thomase “Piimmetsa vilus”?), vaadakem näiteks tekstinäidet ERRi portaalis.




Ehk sõda sinu koduõuel, mitte sinus eneses (kaotus igal juhul).





maarja magdaleena koguduse ajaleht (pdf)

15 aprill, 2021

R. A. Lafferty - Eurema's Dam (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

“He was about the last of them.

What? The last of the great individualists? The last of the true creative geniuses of the century? The last of the sheer precursors?

No. No. He was the last of the dolts.

Kids were being born smarter all the time when he came along, and they would be so forever more. He was about the last dumb kid ever born.” (lk 153)


Peale sellist sissejuhatust on muidugi keeruline teksti mitte lugeda ning tõepoolest, jutt on vägagi hea. Ehk lugu viimasest mitte just kõige teravamast poisist, kes peab tarkade ja tublide maailmas leidma viise, kuidas hakkama saada. Ja ta leiutab neid. Sest noh, nö heaoluühiskonnas pole enam vaja suurt pingutada ning kõigest heast hoolimata on elu üsna stabiilselt stagneerunud.


Tarkade maailmas saab rumalast rikas (sest ta leiutab enda abistamiseks asju, mida on tegelikult teistelegi vaja) ning tema kõiksugu leiutatud targad masinad vaatavad haletsusega seda endi leiutajat. Sellest sünnib järgmine konflikt, sest rumal ei ole nõus tarkadega kaasa jooksma …


Lafferty on igati vaimukas tekstis (no tsiteerimist oleks siin küllaga) kokku sidunud kaks teemat - ühelt poolt erilisuse kasulikkusest ja värskendavast vaatenurgast nö stagneerunud süsteemis, teiselt poolt … universiaalse võimuiha (loo peategelane jõuab küll selleni õige käänulist teed pidi). Ühelt poolt peategelase ogar ettevõtlikkus vaimustab, teiselt poolt jõuab ta viimaks õige tumedale teele (“las kõik olla siis rumalad!”). Ambivalentne värk.



14 aprill, 2021

Neil Gaiman - Sunbird (M Is for Magic, 2008)

 

Lugu siis epikuurlaste klubist, mis on jõudnud omadega surnud punkti, sest enam pole midagi uut hamba alla proovida (muidugi on veel enam kui külluslik putukate maailm, aga nende maitsed pole üldsegi nii mitmekesised). Lõpuks üks vanem kodutu veidrik pakub, et Kairo linnas on võimalik tulilindu püüda (mis siis polegi vaid müütiline elajas), ja seda siis ära grillida.


Tekst on ilmunud muuhulgas Gaimani kogumikus “Fragile Things” ning tolle raamatu sissejuhatuses on muuhulgas juttu selle loo taustast - nimelt püüdis Gaiman seda kirjutada oma ühe noorpõlveiidoli R. A. Lafferty laadis (nii nagu “October in Chair” peaks olema bradburylik). Hiljuti on ilmunud Lafferty valikkogu (mida minagi aegajalt loen), kuhu Gaiman on kirjutanud üldise sissejuhatuse ning kahe loo kaassõna, selge, et Lafferty on talle mingil moel oluline autor. Ainult et, sellised tribuudid pole tihti just õnnestunud, nii ka see tekst pole just … vaimukas õnnestumine. On toredaid hetki ja eriskummalisi olukordi-tegelasi, aga muidu pigem 1980. aastate laadis Gaiman (kuigi sissejuhatuses kirjas, et tütar palus kirjutada mõne teksti oma 18. sünnipäevaks jne).



13 aprill, 2021

Kai Ashante Wilson - Kaiju Maximus®: "So Various, So Beautiful, So New" (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Esmapilgul päris segane ja igav tekst saab minu jaoks suurema selguse, kui lugesin loo ilmumise saateks ilmunud lühiintervjuud autoriga - nimelt oli tal tahe kirjutada arvutimängulaadset juttu, aga et samas polnud selle jaoks mingit kogemust ega tellimust, siis ta mõtles vastava mängumaailma välja. Niiet üheltpoolt võiks rääkida jutust arvutimängulaadses maailmas, teiselt poolt siis autori kujutlusest arvutimängust.


Tegu on pea inimkonnajärgse maailmaga, kus godzillalaadsed olendid märatsevad maapinnal, allesjäänud inimesed elavad maa-alustes koobastes. Aga - on superkangelased, kes suudavad godzilladele vastu astuda; ainult et, kui palju neis on säilunud inimlikkust, on muidugi iseasi, kuivõrd tegu on ikkagi üliolenditega, suutelised võitlema godzillalike olenditega.


Loo tegelaskond on siis isa ja kaks last, kes järgnevad maapinnal oma superkangelasest emale, kes peab vastu hakkama eriti vägevale olendile (“kaiju maximus”!). Ka lastel avalduvad mitmed erivõimed, aga samas see emakuju on niivõrd … pelutav eeskuju. Ja veel hullem, see superkangelane vajab võitluseks perekonnalt niisugust energiat, mille neist ammutamine pole just kõige meeldivam protsess.


Nagu öeldud, loost sai õieti sotti alles peale tutvumist autori lühiintervjuuga. Eks siis loos ole tore soorollide vahetumine (pereisa vs superema), samas tekst on … vähe tasane. Autorilt teine tekst, millega õieti ei saa joone peale, eks see teeb vähe ettevaatlikuks.



12 aprill, 2021

R. A. Lafferty - Land of the Great Horses (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Vähe (või palju) jabur lugu mustlaste (müütilisest) minevikust ja olevikust. Mustlased on mööda maailma laiali pillutatud, sest nende maa on ära võetud. Ja tõepoolest, nagu selgub ühest värskest uuringust, siis kunagi ongi tulnukad röövinud lahmaka maalapi, et seda oma laborites uurida. Kuid nüüd on see maalapp tagastatud kuskil India-Pakistani piirialadel ning … mustlased naasevad kodumaale.


Kuid tulnukad haarasid uurimiseks uue maalahmaka, seekord Los Angelesiga. Tulemuseks on siis … mööda ilma rändavad angelinod.


Nii, tekst on enamvähem spoilerdatud, kuid tegelikult on lugu esitatud kõiksugu rohkem või vähem veidrate juhtumite jadana, millest omakorda löövaim sissejuhatuses kirjeldatud kahe inglasest geoloogi rännak Põhja-India kõrbes, mis korraga muudab loodust ja inimesi endas, nii avastab üks inglane endas midagi uut … teise geoloogi õuduseks. Jne jne. Jaburalt pöörane värk ja eeltoodud spoileritest pole tegelikult tõesti kasu.



09 aprill, 2021

Jennifer Brozek, Bryan Thomas Schmidt - Shattered Shields (2016)

 

Antoloogia, kus paar tuntumat autorit ja siis ports nö harju keskmist. Enamvähem kaanest kaaneni ongi puhast madinat, kuigi ei saa öelda, et oleks miskit esilekerkivamat. On nagu selline vähe … vanamoeline, eelmise sajandi fantasy. 


Eks see raamat on üks põhjuseid, miks ma enam ei osta Baeni raamatuid (kuigi näiteks “Operation Arcana” on tubli keskmik), no liiga palju muid raamatuid ja liiga vähe aega (selle teose läbilugemiseks kulunud 3,5 aastat … nojah). Kunagi ostsin Baeni kaks taastrükiantoloogiat, aga neid ei suutnudki närima hakata, sai “raske raha” eest edasi müüdud.


Ning kui viimasel ajal olen antoloogialugude keskmist hinnet arvutanud, siis seekordne veab ümmardamisega 4,2 välja … ehk napilt halvem kui näiteks “The Mythic Dream”.


Ashes and Starlight • David Farland 5/10

The Fixed Stars • Seanan McGuire 3/10

The Keeper of Names • Larry Correia 4/10

The Smaller We Are • John Helfers 4/10

Invictus • Annie Bellet 4/10

Rising Above • Sarah A. Hoyt 4/10

A Cup of Wisdom • Joseph Zieja 3/10

Words of Power • Wendy N. Wagner 5/10

Lightweaver in Shadow •  Gray Rinehart 3/10

Hoofsore and Weary • Cat Rambo 4/10

Vengeance • Robin Wayne Bailey 6/10

Deadfall • Nancy Fulda 3/10

Yael of the Strings • John R. Fultz 5/10

The Gleaners • Dave Gross 5/10

Bonded Men • James L. Sutter 4/10

Bone Candy • Glen Cook 4/10

First Blood • Elizabeth Moon 5/10


08 aprill, 2021

John Kessel - Pride and Prometheus (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Kui “Uhkus ja eelarvamusest” on olemas näiteks zombiversioon ja kasvõi Theodora Goss on puhunud muuhulgas uut elu doktor Frankensteini eksperimenteerimistele, siis see kord on tegu vähe realistlikuma versiooniga - ehk 8 aastat peale “Uhkus ja eelarvamus” sündmusi on osa Benneti tütreid abielus ja lastekarjaga … kuid Mary on juba 26-aastane nohikust vanatüdruk. Kes aga kohtab siis Inglismaad külastavat romantiliselt traagilist Frankensteini, kes näib olevat Mary ideaalmees - tark, teadusega tegelev tõsine mees. Frankenstein oleks ka justkui Maryst huvitatud, aga kuulu järgi on tal Šveitsis oma kihlatu ja muidu traagiline minevik.


Peagi kohtuvad neli õde Darcy ja Lizzy lossis ning sinna tulevad külla ka Frankenstein sõbraga. Ümbruskonnas nähakse kuulu järgi koletut hiiglaslikku meest, kes kondab ringi muuhulgas surnuaias. Tuleb välja, et see on … Frankensteini kokkuklopsitud olend. Aga see pole veel kõik ning Mary unelmad purunevad.


Kurblik, kurblik lugu Benneti õdede erinevatest saatustest, ei jäta vikatimees seda perekonda rahule. Autor tundub üsna mõnuga järgivat Austeni stiili, ning jah … tulemuseks on südantlõhestav värk. Tuleb välja, et Kessel on selle loo koguni romaanina avaldanud, samas arvatavalt see jutustus on ehk iseenesest küllaldane.



07 aprill, 2021

Mark Lawrence - The Nature of the Beast (Road Brothers, 2020)

 

Tekst, mis paigutub romaani eelsesse aega ja nagu autori märkusest selgub, siis siin vallapäästetud needus leiab oma lahenduse alles triloogia lõpus. Ehk siis Jorgi lindpriid hävitavad järjekordset küla ning Rike leiab end nõia majast, kus nõid püüab teda kavalusega endale allutada, viimaks koguni ravides Rike’i haava, saades selle eest vastutasuks kuldmündi. Ent nagu nõid avastab, siis Rike polegi nii rumal röövel … ja temale lööva needuse määramine nii lihtne. Kuid kättemaks olgu siiski kättemaks.


Rike, kes on arvatavasti Jorgi üks ebameeldivamaid kaaslasi, on samas muidugi üsnagi tüüpiline esindaja kaasaegse sünkmorni tegelasgaleriis - inimene, kes ongi läbinisti paheline ning kellele on moraalselt raske pöialt hoida. Ses suhtes Lawrence ei pingutagi, et talle miskit positiivset tausta luua, ongi selline pahelisuse kehastus.



06 aprill, 2021

Robert Reed - Suvekuru draakonid (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Reedi teine eestindus (varem siis ilmus “Orioni vöös”) on vast esimene lugu sellelt autorilt, mis on mulle head muljet avaldanud (kuigi millalgi varem olen üht juttu samuti kuue punktiga hinnanud, aga ei mäleta selles lugemismuljest õieti midagi).


Seekordne lugu on draakoniluudest ja nende väärtusest (mõneti oleks see justkui torge hiina nö traditsioonilisele meditsiiniline, mis on keskendunud maailma liigirikkuse hävitamisele). Kuid luudest ja soomustest veel väärtuslikumad on munad, sest … äkki õnnestuks  panna mõni draakonitibu kooruma.


Loo kangelane, endine eriväelane leiab kõnnumaalt aga hästi säilinud tiine draakoni jäänused, kus on tervelt pesakond kahjustamata mune. Tema leid paneb käima sündmuste ahela, kus mitu asjast huvitunut püüavad üksteisel üha suuremate panustega  nahka üle kõrvade tõmmata.


Teksti võlu on ehk selles kergelt jaburas metsikuläänelaadses maailmas, kus muuhulgas kasutatakse eriväelaste varustuses draakonisoomuseid (ükski kuul ei läbista draakonisoomustest kaitserüüd! Välja arvatud muidugi draakoniluust kuul). Või siis evolutsioonilised küsimused, kuidas draakonitest arenesid imetajad ning millised kõverteed veel seal olla võisid. Muidu on tekst küll üks paras sorav seiklus ning senise Reedi kogemuse valguses on see meeldiv üllatus.



05 aprill, 2021

Mark Lawrence - Bad Seed (Road Brothers, 2020)

 

Lugu sellest, kuidas lapsepõlv kujundab elu - ehk kuidas 8-aastane poiss tapab enesekaitseks kiviga enda ründaja ning sellest jääb potentsiaalne trauma ja kogukonna hukkamõist (kuigi see on kõigile arusaadav, et tegu oli enesekaitsega). Lapsest kasvab mees, kes ei leia ühiskonnas endale kohta isegi perekonda luues ning viimaks laseb ta endas pulbitseva vägivaldsuse valla … ning seejärel võetakse ta Jorgi lindpriide vennaskonna liikmeks.


Ehk siis tapamasinaks kujunemise lugu, kus pole erilisi illusioone andeksandmisest või lunastusest vms. Viimaks keerabki tekst õige veriseks, kui nö kangelane astub talupojatarkust kasutades vastu oma perekonna (jajah, paralleel ka Makini kujunemisloole) hävitanud sõjasalgale ning peale tapatalgut peategelasel suurt emotsiooni ei tekigi. Kui nii võtta, siis õige haige inimene.



02 aprill, 2021

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.


Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.


Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.


Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.



err kultuur