Kätlin Kaldmaa: Hundi taltsutamine

Mis te teete seda meelega või?
(Täitsa võimalik, et teevadki. Kuigi müügiedule see vaevalt kaasa aitab.)
See on kolmas perekond Kaldmaa teos, mida loen, ja jälle on see hoopis midagi muud, kui vormi järgi määramise mõjul oletasin.
Proosapalad ... novellid ...

"Hundi taltsutamine" on loomulikult luulekogu. 
Et proosas kirjutatud, üldse ei loe. Pole vaja mingit "proosaluuletused" etteteadmist, et näha: kujundid mängivad. Hästi minimalistlikult edasi antud tugevad kujundid.
Keel juhib omakorda, lisaks mõttele on keelel omad nõudmised. Luuletus algab ühe teemaga ja liigub sellega edasi kaunis rütmis - kuid kuidagi viib see keel ja rütm teda edasi lõppema hoopis millegi muuna, kui algas.
Head luuletused teevad ikka nii. Lähevad lõpus milleksi muuks.
Kui kõik on ühetaoline, jääb midagi puudu. 

Ot, ma pean omaenda luuletused uue pilguga läbi vaatama, selle välja mõelnud.

Võimatu ja võimalik on ühtemoodi olemas, ühtemoodi käsitletud, täpsena nagu unenäod. Unenäod on säärased, sest kõik on õige just nii, just seal - aga kui hakata läbi mõtlema, laguneb koost. Kätlin Kaldmaa tekstides on kõik õige, just seal, just nii ja kui hakata läbi mõtlema, ongi kõik õige, just seal, just nii.
Ei lähe ka meelest nii kergesti, kui läbimõtlemata unenäod. 

On kordused - luuletustes nii tähtsad. On kordused nagu leelotused, on kordused nagu ideed. Kaske kaske või erinevus tuleb välja ainult sarnasusi näidates.
Iga meeleolu on lõik või lehekülg või kaks. Kogu lugu saab kokku üheks emotsiooniks, mis pole hea luuletuse puhul pea kunagi (on mõned erandid!) puhas. Head luuletused annavad enamasti edasi mitut tunnet korraga, nii nagu tunneb inimene. 
Nii kerge on olla korraga näljane ja vaimustuses, kurb ja naerust kõveras, vihane ja (selle üle) rõõmus.

Kogus "Hundi taltsutamine" on luuletused, ärge laske end proosavormist eksitada.

Mängitakse ridade pikkuse ja asetusega. Nagu luules vahel ikka. Mängitakse ka kujunduse, lehevärvi, isegi kaante vormiga. Mängitakse - ei, proosa ei pea olema tõsine ja kandiline ja luule mängib - proosa mängib sama palju. 
Kui autor tahab, muidugi.
Proosa on luule. 
Luule on proosa.

Aa, lugudes on lood ka? Miks ma aina vormist räägin?
Head lood on. Naisest, kardetavasti, peaaegu kõik on naisest. Kas see on sama naine? Mitmes kohas on kordused, nii et enamasti vist küll. Muusik ja muusa ja tüdruk ja hunt. 
Lugude sees on teised lood. Mis samuti tähtsad. 
Kas päris kirjanik ollakse, kui suudetakse ka kõrvalt vaadata, mitte ainult enda sisse?
Võib olla. 

Ei, ega see täiuslik raamat ole. Vbla on liiga ilus? Aga kõhulahtisus on ju ka! Vbla on ka täiuslik, omal moel.
Rahuldab keelega, rahuldab lugudega, teeb olemise heaks.
Ja siis tuleb viimane lugu.

P.S. Ma olen ilmselt nüüd mõnda aega tundlik väljendi "igal lambal oma mihklipäev" osas. 

Sulepuru
Värske Rõhk
Life in Cold Climate

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)

Kätlin Kaldmaa – Väike terav nuga (Looming 5/2014)

Lugu usaldusest. Kuidas usaldada teist inimest, kas ja kuidas teda lähedale lasta – kui oled varem kogenud suhtevägivalda. Lugu leiab aset Küprosel, kus põhjamaalt pärit naine Danger jalutab üksi ringi ja puutub juhuslikult kokku kohaliku kreeklase Nikasega. Tutvuvad, räägivad, lihtsalt on koos need paar päeva, enne kui Danger saarelt lahkub. Nikas ei suru end peale, ta on lihtsalt olemas ja sõidutab naist rolleril, näidates kohalikke olusid. Ja nii tekib vähehaaval usaldus kahe inimese vahel. Mis päädib siis lahkumiseelse vahekorraga, mis jätab vast kummalegi vanaduspäeviks helge mälestuse.

Ma pole Kaldmaa proosaga väga tuttav, seepärast on siin üsna rõõmustav näha sellist napi väljendusega jutustust ja kõnekeelseid dialooge. Tekst lihtsalt on, auklik nagu kogetav reaalsus. Lihalik, unelev, argine, perutav, monotoonne, avatud. Nii Dangeril kui Nikasel on minevikust oma pinged ja armid, kuid neist võib üle olla.

“Jutt ei käi nagu tuul, otse ja vastu silmnägu. Jutt käib nagu vähk – kivi alla ja kivi peale, edaspidi ja tagaspidi. Või nagu mesilane, või nagu liblikas, kes lendab siia, lendab sinna.” (lk 624)

Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid“

Tegelikult ma ei peaks sellest raamatust kirjutama.
Ei ole ilus halvasti öelda.
Ei ole ilus halvasti öelda, juhul kui ma ei usu, et sellest ütlemisest oleks kasu. Raamatute kohta ütlemise puhul, kasu tulevastele võimalikele lugejatele või siis hoopis autorile.

Aga ta ise küsis. Väga meeldejäävalt küsis.
Kolmanda märtsi Postimehes on autori, Kätlin Kaldmaa, arvamusartikkel teemal: ma väärin muud! See „muu“ on siin (selles artiklis) raha. Ehk „rohkem raha“!

Igal aastal võtavad kümned, kui mitte sajad (tuhanded?) inimesed samal teemal sõna. Ikka õiglusest lähtudes väljendavad nad oma igatsust rohkema raha järele. Tavaliselt jäävad selleteemalised seisukohad minupoolse tähelepanuta. Aga selle autori CV oli lugupidamist vääriv.

Jätsin nime meelde – endamisi otsustades temalt midagi lugeda – ning hiljem otsustada, kas ta siis ikka väärib ikka muud (rohkem raha).
Nüüd siis lugesin. „Islandil ei ole liblikaid“.

Raamat oli:

• marufeministlik,

• üleküllastatud vormieksperimentidest ja

• väga heas keeles kirjutatud.

See „väga heas keeles kirjutatud“ võiks olla kiituseks öeldud, aga siin ta seda ei ole. See on olnud omaette eesmärk. Erinevate keeletasandite ja repiikide põimimine oleks väga tore, juhul kui see toetaks lugu. Juhul kui see toetaks juttu. Juhul kui iga taolise saehamba puhul poleks vaja nentida tõika – näe, mida ta oskab – ja kujutlusse ei kerkiks oma oskuse üle uhke oleva autori enesekindel naeratus. Loo sujuvus on nende tihedate hammastega häiritud – nad töötavad iseendale vastu.

Ma võin ju siinpool raamatut mitte muiata hilisdebütandi korraga kõikeväljapanemise tahte üle, aga tõsise näo pähetegemine ei  muuda miskit. Mul on kujutlus, et raamatuid kirjutatakse lugejate jaoks. Ja see mõnda konkreetset raamatut hindavate lugejate hulk ei peaks koosnema kitsast vormihindamise spetsialistide ringist. Laiem lugejate ring siit raamatust midagi ei leia – minu arvates.

Kui lihtsalt teksti vaadata, siis tundub ses Islandi liblikate loos väga palju emotsiooni olevat. Lisaks vormiliialdustele on ka seda liiast. Eesti keeles on kaunis sõna „tundlemine“. Kirjandusega seoses toob see „tundlemine“ mällu Cartlandi ja ... norarobertsi nimed (ma ei kontrolli, kas said siin ka korrektselt nimetatud – kontekst lubab need asendada vajadusel mõne muuga). Aga nemad tundlevad teistmoodi – vormiga veiderdamata. Neil on ikka selgelt väljendatud lugu kah.

Niiet:

• „Maväärinmuud“ – on minu poolt tagasi lükatud.

• Ma ei usu raamatule lugejamenu osaks saavat.

• Kriitikamenu vist tuleb... aga eks neil ole ikka oma omaette maailm, kus üllatav vorm ja rikas keel on eesmärgid omaette (ja mitte millegi muu teenistuses). Kriitikud kohtuvad lugejaga vaid Kivirähki juures (kel pole vaja laulda vana laulu muu väärimisest).

Looming #4 (2011)

Ühe raamatu kohta taustajuttu otsides sai koperdatud Stalkeri järgmiseks aastaks koostatava nimekirja otsa, kus üllatuslikult avastasin, et luuletajanna Kaldmaa on korraga ulmejutu kirjutanud. Mis nagu ohhootas ja tekitas soovi värske eesti ulmega tuttav olla. Ja seepärast siis lugesin hoopistükkis ajakirja (no mitte kaanest kaaneni) ning alljärgnevalt paar säutsu loetust.

Kaldmaa on siis kirjutanud müstilisevõitu muinasloo islandi neiust, kes on vait ja parandab masinaid. Ja teeb häält vaid siis, kui ei pea oma sõnadega rääkima ja muidu täisealine – ehk siis laulab väljamaal ooperis. Aga üks kord siiski laulab oma sõnadega. Miks see ikkagi Stalkeri nimekirja sattus, ei tea.

Aga. Mis ajakirja puhul eriliselt silma torkas, on neli tõesti head arvustust – mis on kui neli peatükki arvustamiseaabitsast ja tekitab küsimuse, et mis sodi küll nädala- ja päevalehed arvustuse nime all avaldavad (jajah, neil omad nõuded ja mis kõik veel, aga ei saa lõputult lehelugejat alahinnata töllerdavaks burksiõgijaks). Ja ei mingit asjatut kriitiku tüütut egotrippi.

Paar sõna ühest arvustusest, kus Ross kirjutab kainestavalt Heinsaare loomest. Kui raamatu välisest küljest rääkida, siis mainiks taas takkajärgi, et raamatu formaat häiris (nii suur!) ja Pärna illustratsioonid segasid (too much information), silmale liiga kirevad ehk siis pealiskaudset kiirlugemist häirivad (Ross räägib muust – illustratsioonid avavad Heinsaare tekstide labasema külje ja lugemist häirib pigem lugude liigne anekdootlikkus). Raamatu igati pidulikust teostusest hoolimata on mind senini saatnud arvamus, et tegemist on Heinsaare mingi nö vaheraamatuga, uus purakas võiks olla ees. Ross osundab hoopis, et tegemist mõningase mandumisega või publikule kirjutamisega ja tendents on täheldatav mõnda aega. Igal juhul, värske arvustus, mõtlemisainet teistelegi meesautoritele peale Heinsaare. Ning meeskriitikutele samuti.

Peale Tyermani on muidugi kerge lugeda Aleksejevi poolikut jutustust “Taevaminejad”. Niipalju kui olen kogunud eelarvamusi rammusa elutee jooksul, siis Aleksejevile meeldivat pateetikat kasutada ja I ristisõja teemal saab seda igati sportlikult kasutada. Aga kui tulevases suurtöös säilibki selline katkendlik jutustamine, olen küll nõus lugema (raamatut). Tundub tulevat üks ütlemata kirglik ja verine lugu. (Takkajärgi selgub, et tasuks siiski viimase raamatuga tuttav olla.)

Kõiv kirjutab kohtumistest Naaniga, mis on, muidugi, kena näide vanameistri loometööst, aga samas, ahah, informatiivsusest just ei särtsu.

Kätlin Kaldmaa – Neli last ja Murka (2010)

Armas lasteraamat sellest, kuidas nõukogude ajal lapsed suviti maal olid (ja mis mälestused endal sellesinatse ajaveetmisega on). Nüüd peaks esitama pika tiraadi sel teemal, kuidas tänapäeva lapsed ei oska maal midagi teha, aga noh, seda teavad kõik. Fantaasiavabad logardid.

Lugu siis sellest, kuidas kolm õde ja väikevend saadetakse suvel mõneks nädalaks vanaema juurde. Seal on suur koer, väike maja, rukkiookean ja palju muud. Ja muidugi vanaema, kelle äraolekul peavad lapsed ise hakkama saama. Ja enamvähem saavadki. Kuigi – juhtub nii mõndagi, keravälgust venna kaotamiseni, rääkimata ebausklikust naabritädist. Aga – pole hullu.

Uh, soolaliha on tõesti hirmus nähe (lk 37), endalgi meeles see tulitav suu. Ja suhkru manustamine maeiteamillega.

Poistele seda raamatut vist ette lugeda ei tasuks? No et selles suhtes, et kõik need riidekirjeldused nagu, või nii. (Samas võiks huvi pärast raamatu suveks maale vedada, ehk noored sugulased teeksid suuri silmi neid lugusid kuuldes.)

Illustratsioonid on ilusad ja vahel õõvastavad (lapsepeaga koerad!), vast parim on see, kus rukkipõldu kujutatakse – see kollane ookean (lk 65-66), seda oli endal küll lehte keerates vahva avastada.

“Nii kaugele, kui laste silmad ulatuvad, lainetab kollane-kollane väli, lainetab kollane-kollane meri, lainetab kollane-kollane ookean. Paremal kaugemal on järgmine kivikuhi, seal kasvavad mõned leedripõõsad, aga edasi läheb ikka kollane-kollane meri, mis voogab kogu päikesepäeva rahus ega oska mõeldagi endasse eksinud väikesest kavalast linalakast poisijõmpsikast.” (lk 67)

päevaleht

postimees

vooremaa

Kätlin Kätlin – Üks pole ühtegi (2008)

Lugemispäevik: lugemist alustasin 2.detsembril, aastal 2008. Hommik oli möödunud uniselt ja mõningase liikuvusega. Lõunapaiku asusin kartuleid keetma ning taustaks mängis OOIOO album “Feather Float”, sest tahtsin kuulda nende “Oizumio” lugu. Mis on super. Ja siis kell 15 tekkis tunne, et nüüd võiks seda luulekogu lugeda. Umbes pool neljaks lõppes plaat ja asemele läks Double Leopards “Halve Maen” duubelplaadi teine plaat, sest “Forest outlaws” on ehk selle bändi lemmiklugu (aegajalt ikka üritan seda bändi mõista, aga live-kogemuseta on see vist suht lootusetu). Rulluvas helimassiivis lugesin raamatu lõpuni. Tahtsin jubedalt päevavalguses lugeda, aga kahjuks oli siis tõeliselt pime ja vettinud päev, pidi juba plaadivahetuse ajal toas lambi süütama. Kella neljaks oli raamat läbi ning plaatki lõppenud (esimest lugu ei viitsinud kuulata, kohe lemmikloo kallale). Tekkis vajadus midagi kergemat kuulata, valik oli Stereolab “Peng!” (sest “Enivrez-Vous” on algusaja Stereolabi vast parim lugu). Ja sõin kartuleid. Otsustasin veelkord luulekogu lugeda. Mistõttu hiljem sattusin kohvikusse. Kus mörisesid vanad mehed, kes kommenteerisid ajalehe uudiseid (ei midagi kuulatavat, aga käiasid ikka ajudesse). Natuke lugesin. Ja jätkasin lugemist 3. detsembri lõunal, umbes kell 14, taustas mängis Birchville Cat Moteli duubelalbum “Beautiful Speck Triumph” teine plaat. Üks öisemaid lugusid üleüldse on “The Romance of Certain Old Clothes” (vaikne salapärane undamine ja ootamatud kolksatused), ja sellele järgnev järgmise loo algus (build up). Ja sai raamat teistkordselt läbi loetud.

Miks ma nii mõttetut juttu kirjutan? Sest ma ei oska luulega suhestuda. Ma arvan, et ma ei saa sellest aru (jutt ei ole ainult käesolevast luulekogust muidugi).
Seepärast proovisin mõndagi luuleosa lugeda kui proosat (no need on lõigud, mida ise heameelega kirjutaks):

Akordide raginas teda
ma enam ei kuule (lk 20)

Mängi minuga
Päike ju mängib ka (lk 22)

Ei tunne end enesena
Ei tunne end endisena
Ei tunne end nüüdsenagi
Ise aidata ennast ei saa
Mängi mind
et ma näeks (lk 22-23)

Kui olen päeval proovinud armastust
ja leidnud ta mitmekordse
näen unes, et olen arstide juures
jagame röntgenikiirtes
armastuse füüsilist poolt
(püstiasendis)
vaatan seda ülevaltpoolt
meie kehadest paistavad väänduvad luud
kõige ilusam pilt
mida silmad elades vaatavad
arstid me ümber vangutavad päid ja imestavad
kirjutavad midagi üles
(hommikuses lehes juba kirjutataksegi) (lk 56)

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud (lk 77)


Mõned muljendused. Lugemisel valdas pidev õud loetu intensiivsusest.
Fazerluule – läbitungimatu päikeseluule, tekst, millest ei saa kinni haarata, miski toimub varjudes, närviline kude.
Esimene vaatus – avatum kui fazerluule, looduse katsumine, loodusest lähtumine, pisut ootamatu vendluseteema virvendab vahel.
Teine vaatus – kohaluule, vaade elukohtadesse ja akendest välja, argine olemine segatud olemise õudusega.
Antoloogilised tekstid võiks olla “Unenäod” ja “Laul neljast koerapojast”.
Raamatu kujundust tuleb igati kiita, täiesti nagu välismaa pärit (irooniata). Ilus.

ekspress
postimees
looming

---

Maarja Kangro (Looming 2009/3)
Kätlin Kätlini teine luulekogu „Üks pole ühtegi” sisaldab stiililt üsna mitmesuguseid tekste. Siin on impressiooni- ja assotsiatsiooniluulet, mis päris raamatu alguses on ka lopsakam (räägitakse „tõrksatest meeltest”, kelle „kirkad lakad / on palmitsetud lõhnavate okste / ja pahupidi vikerkaarte / virvendustega värvituil vesil”); hiljem muutuvad tekstid üha selgemaks ja arutlevamaks. Mõnes kohas oleks Kätlin justkui Doris Kareva vaimne tütar („kõik sinus otse sõnadeks ei selgu”), teisal näeb Oidekivi stiilis sürr-assotsiatiivsust. Raamatu päevikulikud tekstid anna vad kõige rohkem alust Kätlinit nentijate hulka paigutada. Tajupildid tõlkija-toimetaja elust hõlmavad argimetafüüsikat, lehelugemist, kirju tamist, tõlkimist, Reichi, Pärdi ja Adamsi kuulamist, samuti kodu vägivalda ja sellega toimetulekut. Kogus on ajamärke, ent pained ja kannatused on nagu Langemetsalgi pigem üldinimlikud, konkreetse sootsiumi suhtes väga teravalt sõna ei võeta.