Hale lugu pastorist ja rikkast taluomanikust neiust, kes teineteist mõistmata võisid põhjustada hirmsa ikalduse. Pastor ei uskunud, et nii kaunis neiu võiks teda meheks võtta (ja tema lapsi toita); neiu leidis, et kuri pastor pani talle kirikus häbitult käitumise pärast needuse, mistõttu järgneval ikalduseaastal ta majapidamine peaaegu hävines. Aga tegelikult… nad mõlemad kartsid teineteise ära põlgamist (millest siis kergelt arutu käitumine) ja igatsesid teineteise järele.
Selle jutustuse puhul on keeruline rääkida psühholoogilisest usutavusest, aga eks siin on pigem tegemist vana legendi ümberjutustamisega - kui kohalikus järves ilmub põua ajal välja sortsikirjadega kivi, on oodata eriti rasket häda-aastat. Häda siis pigem selles, et lugeda oskasid vaid vähesed kohalikud, mistõttu niisugune ebausk võis püsid: kivile oli vaid märgitud viimase sarnase põua tõttu veetaseme languse piir! Niipalju siis heast rootsi ajast Rootsis endas - kuivõrd lugu leidvat aset 1640. aastal.
“Gudrun tõstis pää üles, vaatas mehele otsa. Pisarad läiklesid tal silmis.
“Olen otse meeletu,” ütles Gudrun. “Sa ei või aimatagi mu kannatusi kogu suve üleelamuste kestes, et jälle kuulda su häält…”
“Tahaksin, et jääksid minu juurde! Et sa kunagi minust ei loobuks! Vaata, missuguse karistuse määraksin sulle,” ütles pastor ja ta värisev hääl muutus sosinaks.” (lk 22-23)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar