Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Alan Dean Foster - Tühise mehe kingitus (Shanidar, 2017)

Päris vaimukas lugu, mis töötleb Robinson Cruseot tähelendude vaimus. Pearsoni nimeline pisikriminaal kukub õnnetuse tagajärjel varastatud laevaga kuhugi pisiplaneedile või asteroidile, ja nii õnnetult, et laeva purunemise tagajärjel jääb mees halvatuna maapinnale lebama. Pearson jääb surma ootama - miks peakski keegi nii tühist päevavarast päästma või meenutamagi. Kuid siis… näeb ta ühel hetkel põrnikalaadset pisikest olendit, kes mehe suureks üllatseks on võimeline telepaatiliselt suhtlema. Tegemist on kohaliku eluvormi väikse hõimu esindajaga ning surev mees otsustab neid aidata.

Hõim saab Pearsoni laevast provianti endale söögiks, niisamuti hakkab halvatult maas lebav mees õpetama, kuidas ta laevavrakist leitud einevõileiva hallitanud jäänustest hakata kasvatama köögivilju. Oh imet, põrnikad saavad põllumajanduse loomisega hakkama, koguni niimoodi, et lisaks kiiresti kasvavale hõimule saab sööki toota ka hiiglaslikule mehele (keda peetakse jumaluseks). Pearsoni väljaheidetest tehakse vajalikku komposti ja peale mitmeid võitlusi konkureerivate hõimudega on neist põrnikatest saanud planeedi juhtiv jõud. Kuid halvatud mehe elupäevad pole lõputud.

Omal moel kui mõni loomismüüdi ümberkohandamamine - juhul, kui selline mäesuurune olend paneks aluse tsivilisatsioonile. Viis, kuidas põrnikad halvatud mehe keha kasutavad, on päris teravmeelne. Õieti võiks Robinsoni asemel rääkida justkui äraspidisest Gulliverist või koguni Prometheusest.

ulmekirjanduse baas

Alan Dean Foster – Värava langemine (2014)

Quest lükkub hooga käima ja enam ei kummita esimese raamatu detailne jokutamine, seiklused ja nendega kaasnevad õnnestumised muutuvad juba päris uskumatuteks, kulmineerudes eepilise lahinguga, mis on kohe... üks eepiline uskumatute õnnestumiste jada (rääkimata sellest, kuidas Jon-Tom viimaks üpris õõvastaval moel armastatu leiab). Ühesõnaga, romaan lõhnab kergelt lastekirjanduse järele, kõik selle kamba seiklused maa all ja maa peal, vee peal ja vee all on kuidagi... noh, lapsikud või nii. Kerkib ületamatu probleem, seatakse siht (mida pole võimalik ellu viia!) ja hopsti mõne aja pärast saab kõik korda – sest, ma ei tea, head tegelased peavad ju ometi peale jääma? Külastatakse kohti, mille olemasolu ei usuta, käiakse maskeeritult vaenlase peakorteris, sest noh, tegelikult on see võimalik jne.

Eks neid kahte raamatut on raske võrrelda nüüdisfantasy tellistega, tegelased on üsna lihtsad, nad võivad küll olla tõprad, aga mitte üdini tõprad, sest sisimas on nad ikkagi head tegelased (põnevusega ootasin, millal see dändi Kassu midagi eetiliselt või moraalselt kahtlast teeks, aga võta näpust, oli lõpuni heroiline ja truu kangelane). Ja see lõpulahing... kohe uskumatu.... igal viimasel hetkel tuli headele appi midagi, mis lahingukäiku tasakaalustas; selline suhkrune eepilisus muutis teksti ikka päris läägeks. Kurat, lastekirjandus.

“See oli olnud suurejooneline seiklus, nad olid üritanud päästa tsivilisatsiooni, ületades kohutavaid takistusi ja hirmsaid raskusi. Kõike vaid selleks, et saada legendi asemel hoopis üürikeseks toidukorraks.” (lk 201)

Tore, et kirjastus need kaks raamatut nii kiirelt koos välja andis, huvitav, kas nad jätkavad Fosteri tõlkimist, iseenesest need kaks romaani moodustavad terviku ja kas Jon-Tomi tegemistel saab enam nii eepilist haaret olla, ei oska aimatagi (muidugi kerkivad uued ohud, galaktilistest mõõtmetes jne). Eks huvitav küsimus seegi, mille järgi kirjastus ulmeraamatuid valib, kes küll soovitab?

ulmekirjanduse baas

Alan Dean Foster – Loitsulaulja (2014)

Ei saa öelda, et romaan algaks lendstardiga, mis kohe kinnistaks lugema Fosteri loodud maailma. Nii võtab Jon-Tomi esimene päev võlumaailmas üle kolmandiku terve romaani mahust, ja see on kui üks saba ja sarvedeta jutujorin, kus otseselt midagi erilist ei juhtugi (sest kõik venib), autorile oleks tähtsam justkui killuviskamine – mõelda vaid, vanduvad ja ropendavad loomad! Justkui... päris inimesed oma puudustega! Ehk siis jah, alternatiivne maailm liigub hävingu suunas ja suitsetatakse mittetubakat ja võrukaelte ja tõbraste halastamatu populatsioon; ei mingit otsest vanamoodsat ninnunännutamist, pigem selline ameerika kontrakultuuri kastmes fantasy.

Niisiis, Jon-Tom on vastutahtsi transformeeritud maailma, kus imetajad on ühtviisi võrdsel tasemel – on inimesed ja on loomad (ja ka mõned linnud), kes kõik suhtlevad ja teevad asju, millega üldiselt inimesed tegelevad. Nii on Jon-Tomi kamba liidriks seniilseks sõimatav kilpkonnast võlur, peale paari inimese kuuluvad sinna veel saarmas, jänes, nahkhiir ja ka draakon; tegelaskonnas on kõiksugu pesukarusid, hunte, kasse, mutte, kopraid jne jne. Keeleprobleem puudub, niisamuti on kõikidel mingilaadne riietus ja peavari, linnad ja ametivõimud, transpordivahenditeks on sisalikud ja maod jms.

Aga jah, kui sellest esimesest päevast mööda saab, läheb tegevus vähe asjalikumaks ja Jon-Tom leiab selles uues situatsioonis omale üllatava rakenduse loitsulauljana (lõõritades kuue-seitsmekümnendate tuntumaid laule – mis ei anna võlumisel küll soovitud tulemust), ning algab quest megavaenlaste vastu. Romaan hakkas mulle rohkem tööle siis, kui tegevusse sekkub marksistist draakon ja kui Jon-Tom satub situatsiooni, kus võlumaailma inimestest vandenõulased püüavad teda enda poole meelitada – võitlusesse inimrassi eest, et see saaks selles maailmas tsivilisatsiooni etteotsa (jajah, kerge äraspidine vimka lugejatele). (Vandenõulastel on omakorda... veidrad ässitajad.)

Ühesõnaga, selline kergelt happeline meelelahutus, mis pole (seni) just sügavate allhoovustega. Eks siis edaspidi selgu, kas Jon-Tom saab emma-kumma naisega ree peale ja kuidas draakon marksismi tõdedega toime tuleb. Või noh, kas see võlumaailm ja meie maailm pääseb kaetud rahva (kes on siis vastavalt sipelgad) küüsist. Ja seda siis tervelt... kaheksa raamatut?

ulmekirjanduse baas

Alan Dean Foster "The Thing" (1982)

1982. aasta kultusfilmi saatev novell. Üldiselt mind filmide põhjal kirjutatud jutustused ei huvita, kui see pole just vastupidi: raamatu alusel vändatakse film ja siis loeks algmaterjali. Kuna Carpenteri "The Thing" on minu arust üks parimaid õudukaid, siis huvitab mind selle filmi juures ka kõik muu. Seetõttu on mul olemas algne lühilugu, filmi põhjal kirjutatud  esseekogumik ja seesama novell. Valisin riiulist midagi talvist ja pingelist. Algselt proovisin Lovecraftiga alustada, aga ei saanud kuidagi minema.
   Sünopsis seisneb selles, kuidas Ameerika Antarktika baasi vallutab võõrolend, kes suudab jäljendada elusolendeid täielikult. Isoleeritud ja kitsas keskkonnas hakkab olend neid salaja ükshaaval üle võtma ja keegi ei tea, keda usaldada. Mõnusalt paranoiline lugu, millest tehtud suurepärane film ja see raamat ongi rohkem tolle filmi austajale sobilik materjal. Raamat on pea üks ühele filmi ümberjutustus, kuskohas huvitavamad seigad ongi need, mis filmist lahknevad. Näiteks on raamatus stseene, mis filmist välja jäeti ja muud sarnast. Ka lõpp on kergelt teistsugune ning tegelaste ja olendi olemust jutustatakse veidi täpsemalt lahti.
   Ei saa rääkida raamatust eriti ilma filmita, nii et süvaanalüüs käiks pigem siis linateose kohta... see lühike revüü raamatu kohta rõhutabki seda, et kui oled Carpenteri versiooni austaja, siis on raamat ekstra boonus lugemismaterjal. Niisama sirvijale järjekordne õudusjutt.