Sayyid Qutb “Külapoiss”. TLÜ kirjastus (2019), tlk Üllar Peterson

Humoorikas ja värvikalt olustikuline pilt 20. sajandi esimese kolmandiku lapsepõlvest Niiluse orus. Tõlkija on kirjeldanud „Külapoissi“, kui Egiptuse „Väikest Illimari“ või „Kevadet“. Lisaksin siia nimekirja veel Riho Lahi „Värdi“, mis pole ehk kirjandusloolises mõttes nii keskne klassik, aga just sellega tekkis mul endal paralleele kõige enam.

Peategelaseks on „meie poiss“, kes raamatu alguses 6-aastasena oma kooliteed alustab. Esmalt seisab ees valik riikliku ja kaasajastatud külakooli või traditsioonilise koraanikooli vahel. Viimane on olnud pikki aegu rahvahariduse alusmüüriks, ning omandatakse seal küll ka lugemise-kirjutamise oskus aga peamine õppetegevus seisneb koraani pähe õppimises, mis muidugi kaugeltki mitte kõigil ei õnnestu. Meie poiss pannakse tema tuleviku silmas pidades esteks külakooli, aga siis ähvardab teda hoopis koraanikool, kuna isa on end selle õpetajail veenda lasknud ja mõtlematult lubanud lapse hoopis sinna saata ning kuidas siis nüüd väärikas inimene oma sõna tagasi võtab... Lõpuks õnnestub külakoolil siiski peale jääda, ning näitamaks, et too koraanikoolist põrmugi viletsam pole, õpib meie poiss omal algatusel koraani kah veel pähe, sest eks ole selle tundmine ju pikki aegu olnud see tõeline harituse näitaja. (Koraani peast teadmine on kusjuures päris tulus, sest erinevate pühade ajal on kombeks koraanitundjaid seda peast ette lugema palgata, neid lisaks veel kenasti kostitades, meie poiss küll raamatus ise sellise tegevusega leiba ei teeni).

Veel on juttu igasugu asjust, sellest, kuidas paaril kuul aastas kõik põllumaad Niiluse veega üle ujutatakse, ning siis muutub küla saareks ning eeslite asemel liigutakse paatidega, lapsed käivad vahetundidel suplemas ning jõe taganedes haarab tervet küla kummaline nukrus, justkui lähedase sõbra lahkumisel. See nukrus on külaelus suisa nii oluline nähtus, et sellest raamatus isegi eraldi peatükk on. Ent põldudele jääb paks kiht viljakat muda, millesse põlluvilja suruda – Niiluse oru jõukuse allikas. Ühes teises peatükis kirjeldatakse mujalt Egiptusest põlutöödele saabuvaid võõraid, kelle läbi tuleb ilmsiks vähem viljakatel aladel elava maarahva vaesus meie poisi külas tundmata määral.

Keskvõimu ja tolle moderniseerimiskatsetega on külal samuti omamoodi suhe. Võõrik kehalise kasvatuse kontsept on realiseeritud paar korda aastas kooli külastava endise sõjaväelase pakutava eriliselt rangete rividrilliharjutustega, mida lapsed loomulikult kardavad kui tuld. Huvitav fakt on siinjuures türgi keelest tulenevad käsklused, sest oli Egiptus ennemalt ju Ottomani impeeriumi autonoomne osa. Samuti peljatakse kaitsesüste, nende eest meeleheitlikult pagedes, kui vähegi võimalik. Ja ega siin või ainult harimata külarahva vaimupimedust süüdistada – riigivõim enamasti ikka ainult keelab-käseb ja pingutab pimedalt musklit, nagu näiteks relvade ära korjamise peatükis, selmet rahvaga mingeid usalduslikke suhteid evida.

Suur osa on ka kohalikel uskumustel ja nn rahvaislamil – sellest on läbiimbunud terve küla elukorraldus. Kõikvõimalikud vaimud-deemonid, kes pimeduses inimestele suurt ohtu kujutavad ja kelle vastu aitab jumala tõelise nime lausumine või Koraani peast lugemine; iga inimese saatjaks olev vastassoost džinn, kes võib liiga ilusaid inimesi kadedusest ära tappa; ohutised ja pühameeste kummardamine jne. Samuti ei saa jätta mainimata ka raamatukultust. Pühakirja ettelugemise võim ning käsi sellel vandumine pole muidugi meilegi tundmata, aga lisaks on mainitud veel teisigi raamatuid. Ja lugejale loomulikult on südantsoojendav raamatukaupmehe iga-aastase külastuse ja raamatute soetamise ning laenutamise kirjeldused. Veel on huvitav ka seeläbi avanev pilk hoopis teise kirjandusruumi – araabiakeelne kirjanduslik traditsioon on omaette sügav ja lai ilmaruum, mis mõistuslikult mõttes on iseenesestmõistetav, aga ega eurooplasel just väga tihti pole mahti või juhust teisi eraldisesisvate juurtega tekstiruume sellistena aduda.

Autoril on külaelust kirjeldades pigem irooniline kaasaja inimese pilk, külakooli õpetajate juhtimisel võetakse ette džinnihirmu hajutamine ja muud taolist, kirjeldatakse, kui ogaraid asju ollakse valmis uskuma, et mitte ainult pühamehe pühadust kahtluse alla seada, ning tuuakse välja ka kummalisi hetki hügieeni seisukohast – kohutavalt räpasest, ent loomulikult pühast mošee peldikust alates, kuni selleni, kuidas vaesem külarahvas salamisi palvetajate pesuveetsisternis kümblemas käib, ning kuidas siis palvetajad hiljem seda sama ära solgitud vett enese mošeesse sisenemisel puhastamiseks kasutavad jms.

Mõnusad on ka kohalikud rahaühikud – millimid (kõige väiksem), piastrid (järgmine) ja naelad (kõige suurem). Esimene on nii aus ja otsekohene nimetus, nagu millimeeter, noh; järgmine seostub mul millegipärast kohe piraatidega ja kolmas on siis selline Briti mõjuvõimu meenutus. Neile ühikutele võib lisada veel leiva. Nimelt peeti leiva ostmist külas üsna kummastavaks ideeks – kes siis sellist asja ostab, seda teeb iga majapidamine ise, aga külaturul kaubitseti tihti ka natuuras ning üheks vahetusühikuks võiski olla oma majapidamise leib, kusjuures hea maitse poolest tuntud majapidamise oma oli rohkem väärt kui viletsama küpsetaja saavutused.

Ühesõnaga, suurepärane võimalus end korraks Egiptuse külla ja islami kultuuriruumi mõelda. Teine pool raamatust sisaldab tõlkija väga põhjalikku järelsõna, mis annab aimu nii Egiptuse oludest, autori elukäigust (saab nt teada, kas raamatu lõpus, külast lahkumise peatükis talle pandud suured tulevikulootused ka kunagi teoks said), ülejäänud loomingust, ning kommenteerib veel iga peatükki ja Egitpuse külaolusid eraldi.

Üks põhjus, miks autor ise nii pikka selgitust vajab on see, et tegemist on inimesega, kelle elu esimese poole kirjutised kuuluvad ühele Egiptuse 20. sajandi esimese poole tuntuimale kirjanduskriitikule ja ka tunnustatud kirjanikule, pigem moderniseerumise ja lääneliku teaduse pooldajale; kuid kelle elu teise poole kirjutised kuuluvad hoopis äärmusislami tüvitekstide hulka, ning kuulutavad, kuidas lääs on kaotanud väärtused ning inimkonna tulevik seisneb islami seadustele vastava loomuliku elukorralduse omaksvõtuks (nii umbkaudu, nagu mulle järelsõnast meelde jäi). Sel ajal kuulus Qutb ka tänapäevalgi tuntud Muslimite Vennaskonda, pandi teda vangigi, kus oli hea veelgi islamistlikke kirjutisi üles tähendada ning lõpuks hukati 1966. aastal Egiptuse valitsuse poolt. Aga loomulikult oli Qutbi häda pigem selles, et ta oma ideed ja meelsuse niivõrd suurepäraselt kirja pani, et neist tänapäeval igasugused kahtlased radikaalid indu ammutada võivad. Ta ise olnud lihtsalt teoreetik ja kirjamees. Ning „Külapoiss“ jääb nii ehk naa tema elu esimesse poolde – kuskilt ei ole aimata tulevast paduislamisti. (Ka näiteks Mart Helme „Puhkus Lihavõttesaarel“ on jätkuvalt täitsa tore lasteraamat.)

Selle raamatu puhul tuli isegi meelde tõlkija vastu tänulikkust tunda – aknake täiesti tundmata maailma kaugest keelest, nauditavas ja rikkalikus emakeeles (neim, kõlvik, ...) ning kõige tipuks veel järelsõna pea sama mahukas kui tekst ise. Järelsõna rida realt läbi lugemine ei ole muuseas kohustuslik, muhe ja huvitav on see tekst igal juhul ja nautimiseks lisaselgitusi ei vaja, seega, keda autori islamlus ja ülejäänud teosed eriti ei köida, võib vabalt ka diagonaalis pilgu üle lasta ning üksnes mõnd huvitavamat kohta lugeda – näiteks saab järelsõnast teada, kas meie poiss siis lõpuks ikka realiseeris raamatu lõpus talle pandud ootused või mitte.

Kõige vähem hirmutav asi, mis arst nendega ette võtta saaks, oleks „viga teha“ – just sellist mõistet kasutati kaitsesüstimise kohta. See oli õudustäratav toiming, millele mõned tervishoiutöötajad koos abilistega ikka aeg-ajalt pühendusid, põhjustades külas kõikehaaravat pelgu. Seega, niipea kui anti teada „väikesest arstist“ (eristamaks teda arstist, kelle juurde neid nüüd nõuti ja kes kunagi üksi ei saabunud, vaid keda alati saatis õigusametnik), käisid kogu külast läbi hirmuvärinad: õudusest haaratud emad tormasid tänavatele oma võsukesi paanilise hädalisusega kõikjalt kokku krabades, nad lukustasid eneste järel uksi ning läksid üles majakatustele, olles valmis koos lastega ühelt katuselt teisele kargama, sest polnud ju üldse mitte harvad need juhud, kui saabunud saatanad pärast ustele prõmmimist need külatunnimeeste abil maha murdsid ning seesolijatele kohustuslikus korras „viga tegid“. Seega kõik need, kes olid võimelised naabermajade katustele hüppama, kindlustasid endale pääsemise. Kes aga seda ei suutnud, peitusid kas põhumahutitesse või kanapuuridesse, sest võis juhtuda ka nõnda, et nendest kohtadest va tohtrihärra neid ei otsinudki!

Selline oli siis see väike arst, keda nad juba tundsid – mis aga siis veel rääkida sellest tõelisest, kes vaid õigusametniku saatel saabus! Kui keegi juba tema kätte sattus, võis pääseda vaid ime läbi ja saatuse tahtel või suurimate pühameeste nõidusvõimeliste amulettide abil. (lk 56)

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.

Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:

1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.

2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.

3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.