Jack McDevitt - Sõjaline talent (2020)

 

Romaani võiks pidada puhtalt meelelahutuslikuks ulmeks, mis ehk lugejale ei põhjusta suuremat katarsist - peategelane satub saladusele, asub seda lahti koorima, järgnevad ohtlikud sündmused, kuni viimaks saladus mingil moel laheneb. Tulemuseks ongi võrdlemisi üheplaaniline põnevik, mille puhul ei saa öelda, et kogeksime midagi värskendavat või mõtlemapanevat inimeseks olemise kohta (noh, kasvõi samasugune meelelahutuslik Abercrombie loobib samas hulgi mõtteterasid inimkäitumise mõtteteradest - McDevitt seda ei tee, võimalikud mõtteterad on vaid loo lahenduse tarbeks).

Selline puhas äärmusteta põnevusromaan annab küll kiiret lugemist, kuid mällu just sügavamat mälestust ei jää. McDevitt ei koorma teksti kõvaulme paatosega ehk siis kümne tuhande aasta pärast pole tehnika ega inimkonna esindajad ei midagi üleliia keerulist või senikogematut - mis jällegi teeb lugemise kergemaks, pole miskit butafooriat, mida läbi närida.

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi pikk järelsõna McDevitti loometeest, ühtlasi saame teada, et tegu on koostaja ühe lemmikust ulmeautoriga. Neist kõrgendatud ootustest lähtuvalt oleks ehk oodanud isiklikule maitsele vastavat märulit või nii, aga eks see ole maitse asi. Lõppude lõpuks ja peamiselt.

ulmekirjanduse baas

Jack McDevitt – Promises to Keep (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Kui sulle meeldis “Marslane”, siis see lugu on sarnane... ja erinev. Üheksaliikmeline uurimismeeskond uurib Jupiteri ja selle kuusid. Missioon on kestnud kolm aastat ning nüüd nad asutavad koduteele. Kuigi uurimustulemused on teadusele hirmhuvitavad, on tegemist siiski ülikalli retkega ja on enam kui kahtlane, kas sellise kosmoseprogrammiga jätkatakse. Et seda Jupiteri-uurimist avalikkusele “söödavamaks” teha, on üks üheksast naisajakirjanik, kes siis toodab kõiksugu uudislugusid ja filme, mida Maale edastatakse jne. Naine leiab pragmaatiliselt, et kuigi teadlased võivad olla õnnest hullumas, ei mõista laiem avalikkus nende töö olulisust.

Niisiis, aeg lahkuda... Starditakse kolme laevaga... Aga siis satub see laevakonvoi kosmoseprahipilve ja nii õnnetult, et üks laevadest kaotatakse ja teise mootorid ei võimalda enam edasi sõitmist. Ühesõnaga, kuus inimest tuleks kokku suruda muidu kolmekohalisse laeva, mis on ainsana võimaline Maale naasma. On vaid üks mure – nimelt ei pruugi sel laeval jätkuda õhku tervelt kuue reisija jaoks. Ning seepeale otsustab üks neist kangelast mängida...

Loodetavasti sai lugu niimoodi edasi antud, et mitmed olulised nüansid on senini varjus – miks otsustas just see tegelane “marslaseks” hakata, ning millised on loo jutustaja intepretatsioonid selle inimese motiividest (ja hirmudest). Ja no muidugi see teadmatus, et mis selle inimesega peale Maale naasjatega ühenduse kaotamist sai, kas senini elus ja loovib Jupiteri orbiidil (erinevalt “Marslasest” pole siin satelliidid abiks). Tore tekst.

“Pity there hadn't been something to those early notions about Venusian rain forests and canals on Mars. The Program might have had easier going had Burrougs or Bradbury been right. My God: how many grim surprises had disrupted fictional voyages to Mars? But the truth had been far worse than anything Wells or the others had ever committed to paper: the red planet was so dull that we hadn't even gone there.
Instead, we'd lumbered out to the giants. In ships that drained our lives and our health.” (lk 51)

ulmekirjanduse baas

Jack McDevitt – The Cassandra Project (Year's Best SF 16, 2011)

Lugu... kus selgub, et meie eest varjatakse midagi väga-väga olulist. Juhtub nii, et ameeriklased ja venelased teevad tihedat koostööd, et ühiselt uuesti Kuule minna. Noh, kosmoseagentuurid NASA ja Roskosmos on suured sõbrad ning koos jagatakse avalikkusele igasugust materjali. Ja äkitselt avastab ajakirjandus, et venelaste jagatud 1967. aastal tehtud Kuu-fotodelt, et... Kuu peal on kuppel. Kuppel. Mis värk on? Ameeriklaste hilisematel fotodel samast piirkonnast pole sellest kuplist haisugi. Venelastel pole aimugi, et kuidas sellised fotod tekkisid. Peale esialgset ajakirjanduskära asi sumbub järgmistesse skandaalidesse, rahuldutakse sellega, et tegemist on fotodefektiga.

NASAs töötav PR-mees jääb kahtlema ja uurib omalt poolt edasi. Arhiividest ei selgu midagi, sellest ajast pole enam inimesi järel... kuniks ühest vihjest selgub, et mees peaks otsima Cassandra projekti kohta. Ja oh üllatust, elus on astronaut, kes on 1967. aastal Kuul käinud. Mida ta nägi ja miks valitsus selle maha vaikib... noh, nagu loo lõpus tõdetakse, oli mütoloogias Cassandra halbade sõnumite tooja... keda aga ei kuulatud.

Tore tavaulmeline lugu, tõeline vanakooli värk. Lugu, mis võiks tõepoolest... õige olla! Ja Kuul käimise ajalooline narratiiv oleks hoopis teistsugune. Ja inimkonna tulevik... tume, kahtlane. Aga meid on hoiatatud selle ohu eest. Kuid teadupärast Cassandra hoiatust ei kuulata.

ulmekirjanduse baas