Leonora Carrington - Kuuldesarv (2025)

 

Järjekordne huvitav lisandus eesti kirjanduskogemusse, seekord Mehhiko vanadekodu elanikest, kes on õige värvikad kujud, ning kelle ülesandeks on ootamatul kombel jändamine ühe paraja nuhtlusega, milleks on püha graal. Sest see on vajalik ka kellelegi muule kui kristlastele (üleüldse, miks see nende kätte sattus?).

Lugu areneb läbi 92-aastase proua silmade, keda poja pere enam oma elamises välja ei kannata ning pistavad ta vanadekodusse. Seal ootavad ees teised ekstsentrilised vanaprouad, kes näiliselt elavad vanadekodu juhataja ja ta abikaasa taktikepi all, kuid tegelikult … seostub vanadekoduga saladus, mida teavad vaid asjasse pühendatud - ning meie peategelasele avaneb võimalus pühendatuks saada. Ning kui puhkeb tuumatalv, paistab olevat neil vanakestel oma roll, kuidas Maal elu säilitada.

Ühesõnaga, keeruline värk. Pole need internatsionaalsed prouad midagi nii ätikesed, õige kõbusad oma tegemistega - muidugi, tavamõistes võiks neid naisi pidada peast soojaks. Aga samas …

Eks muidugi ei saa üle ega ümber autori isikust, kuivõrd Carrington oli niisamuti üks vinge naine. Kunstnik: ekstsentriline briti aadlivõsu, kes liitus viimaks prantsuse sürrealistidega ja seejärel, noh, vabaks inimeseks või nii. Kes teeb, mida tahab - maalib, kirjutab ja mida kõike veel Ladina-Ameerika tingimustes. Tekst on ühelt poolt nö infantiilne ja teiselt poolt … omamoodi pöörane tekstimasin, mis tuletab meelde Aurora Venturini “Täditütarde” maailma, aga sellises maailmakodaniku soustis. Infantiilne vast seetõttu, et iseenesest need vanakesed on päris piiritult omapärased, kes justkui elavadki oma maailmade raamides, hoolimata muu ühiskonna reeglitest.

Muidugi, autor oli seda romaani kirjutades keskealine (kui nüüd lähtuda järelsõnast), samas kui Venturini kirjutas oma noore peategelase õige kõrges vanuses (mõlema autori puhul on räägitud biograafilisusest); eks seetõttu on üks fantastilisem (pigem nö sürrealistlikum kui ulmeline) ja teine naturalistlikum. Ja kristluse halvad küljed saavad siin korralikku hagu.

Ja tore, et sellise raamatu leidsin tasuta raamatute kapist, pole enda jaoks sealt varem midagi nii huvitavat leidnud.

“Esimene asi, mille ma unerohu kõrvale pakkisin, oli muidugi saatuslik kuuldesarv. See viis mu mõtted peaingel Gabrielile, ehkki ma usun, et tema pidi oma sarve puhuma ja mitte selle kaudu kuulama, tähendab, piiblis on nii kirjas, viimselpäeval, kui inimkond astub vastu ülimale katastroofile. Kummaline, kuidas piiblis paistab kõik alati lõppevat viletsuse ja kataklüsmidega. Olen tihti mõelnud, kuidas nende vihane ja tige jumal nii populaarseks sai. Inimkond on väga imelik, ja ma ei püüa teha nägu, nagu ma millestki aru saaksin, aga siiski, miks kummardada midagi, mis läkitab sulle ainult taude ja tapatalguid? ja miks süüdistatakse kõiges Eevat?” (lk 25)

sirp

sirp

J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.

Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.

Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.

Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.

“Ilus päev,” ütles Peter.

“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.

Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.

Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.

“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”

“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”

“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”

Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”

“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”

“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)