ROBOTITE NÄÄRID
Astub robot-näärimees
killa-kõlla nääriööl,
juhtmed, võtmed, tangid vööl.
Robotite maja ees
viimaks peatab sammu.
Majas juba ammu-ammu
ootab väike Kübernelle,
kas ta saab nüüd ikka selle
nikeldatud nuku,
elektroonse Juku...
Transistaavo – vanem veli -
päevast päeva unistab,
pilgutab ja sumistab,
et monteeriks näärivana
talle sisse ultraheli.
Pereema Robotinna
liigub vaikselt siia-sinna:
tema tahaks üsna vähe -
ainult uut antenni pähe...
Sellevastu Robotandril -
pereisal – suured soovid:
raadiojaamu igalt mandrilt
tema ammu kuulda proovib,
kuid ei kuule hästi neid -
pole päiksepatareid...
Vanaisa Robot aga
kriuksub aatomahju taga:
“Oleks hea, kui keegi nääriks
minu kaelaliigest määriks...”
Terves robotite linnas,
igas raudses robotrinnas
traadid pingest võbisevad,
klahvid, lukud lõgisevad,
kasvab mootorite tuks...
... kuni lahti läheb uks.
Nüüd me robotite majas
saabki igaüks, mis vajas.
(lk 23-24)
