Doris Lessing - Suvi enne pimedust (2024)

 

Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).

Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.

Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.

Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.

Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.

suvehiidlane

sehkendaja

Kai Vare - Nälg (Looming 9, 2023)

 

Vare lool on ehk pigem sugulust Viidingu kui nt Hellerma tekstidega - ehk siin on rohkem kaasajast mõtlemist kui et indiviidi oh nii eripäraseid juhtumisi tänapäeva maailmas. Omal moel võiks seda juttu pidada justkui eestipäraseks eellooks “Teenijanna loo” maailmale.

Helen on koduperenaine, kes kasvatab kaht last: 2- ja 4-aastane poeg. Heleni elu ongi vaid perekonna eest hoolitsemine; tema poliitikust mees toob leiva lauale ja kannab hoolt, et Eestis oleksid sellised peresõbralikud seadused, et naised ei peakski kodust lahkuma (muuhulgas on valminud eelnõu, et tüdrukutele oleks alusharidus vabatahtlik - kui ikka kool ei istu, pole vaja koolitarkuse omandamisega end vaevata). Ka ei pea Heleni mees lugu sellest, et näiteks aega kulutada lugemisele - lastele tuleb lugusid jutustada, mitte lugeda. Rääkimata siis teatris või kontserdil käimisest.

Helen ei tunnegi enam suurt huvi koduvälise elu vastu (seda enam, et mees sellele vastu on), varem sai ta kord kuus sõbrannadega kokku. aga enam pole õieti ühiseid jututeemasid (ja nagu öeldud - kodus saaks kohviarve eest ise endale pool liitrit kohvi teha!). Aga korraga tuleb naisele peale nälg. Ihk süüa ja süüa.

Eks seda nälga võib mitmeti tõlgendada (muuhulgas … tervislikel põhjustel, nagu selgub teksti lõppedes). Kuid vast mingil moel võiks siin mõne üsamaaliku maailmavaate kõverpeeglit, autor on selle päris valusalt lahti kirjutanud.

Aga imetlusväärne on see, kuidas Helen on oma lapsi kasvatanud, saab neid ikka lõunauinakule või siis üheskoos koguni poes rahulikult ringi uudistada - emal jääb lausa aega seal raamatut lehitseda, samal ajal kui poisid istuvad üsna rahumeelselt kärus. Vaat see on saavutus.

Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.

Natsuo Kirino “Välja”. Ersen (2016).

Vastu ootusi kujunes sellest raamatust täiesti nauditav minipuhkus keset sügisstressi. Jällegi on tegemist nö tagurpidi krimiga, kus kuritegu teps mitte päevavalgust ei otsi ja vaevalt, et leidub lugejat, kes loos figureerivatele politseiuurijatele kaasa elaks. Lugu on tempokas ja tihe, tegelastel on täpselt parasjagu liha luudel (kui sobilik väljend siinkohal), kuid mitte mingit ülemäärast sentimentaalsust. Lõpuks võidab vist … südikus, nupukus, intuitsioon, teatavat liiki suuremeelsuski.

Lugejal lastakse välja vaadata kõigi peamiste tegelaste silmadest. Neid ei laota just otseselt puuduste ja vooruste järgi ritta, inimesed on terviklikud oma paratamatuses (või vastupidi), kuid pisikesed kainestavad kommentaarid juhivad aegajalt tähelepanu ühele või teisele, mida tegelane ise enese juures võimetu märkama on, kuid mis ometi tema saatust ühes või teises suunas tüürib.

Öötöö, tee vabriku parkimisplatsilt tootmishooneni, kord pimeduses kord hommikuvalguses, kord pimeduses, kord … Taustal hüljatud ja tühi betoonkarkass, võserik. Argielu pahupool, viletsad ja vanad majad, voodihaiged ja väikesed lapsed, nii lõpuni võõrdunud perekonnad, kus kõigist oleks järgi justkui iseenesesse peidetud kestad. Kui miski, millest on tunne, et see võikski olla tõeline mina on peidus sügaval hämarais koopas ning tuleb välja ainult millegi sellise peale, mis on väga kaugel teispool normaalsuse piiri.

Raamatu kaas küsib peibutavalt, “mis juhtub, kui lähed üle piiri … ”? Aga mõnes mõttes näib, et tegelikult ei ole piir ka siin enam üksainus kindel joon või tegu, olgugi, et raamatu on just sellele märgilisele algusele ning sellest tulenevale üles ehitatud. Kui nii võtta, siis näib, et kõigi tegelaste elud on juba üle mingi piiri, kui nii võtta, siis ongi omamoodi romantikat avastamises, et milliseid piire veel annaks ületada ja äkki võib aina ületades ja ületades lõpuks kuhugi paremasse kohta välja jõuda? Ega asjata pole pealkirjaks “Välja”. Kui piirid on ületatud, siis võidab lõpuks see, kes iseenesega rahu teeb.

Et siis selline sünge õdukrimi. Tasub meeles pidada, et 50 miljonit jeeni võis olla midagi poole miljoni euro kanti heal juhul. Mitte, et 1997. aastal, mil see esmaavaldati, me veel midagi eurodest teadnud oleks. Piire, millest üle astudes võib paremasse paika jõuda (või siis hoopis halvasti lõpetada, kes teab) leidub siin raamatus tavainimestelegi. Enamasti pole ju nii drastilisi meetmeid vaja, äkki piisab sellestki, kui otsustaks ühel mitte enam õhtusööki teha. Või hoopis ületaks vaikimise nähtamatu müüri ning teeks midagi veelgi hirmutavamat, kui mõrv või laibatükeldamine – vokaliseeriks siiralt oma mõtteid ja vaataks teisele inimesele silma? Siin raamatus muidugi päris NII keeruliseks ei minda. Jäägem lihtsa rappimise ja igapäevase leiva juurde.

Kaanekujundus pole minumeelest teps mitte see, mis ta olla võiks.