Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Beth Cato - A Consideration of Trees (Escape Pod, 2020)

 

Science fantasy ehk siis kaugemas tulevikus puutuvad inimesed ja muud olendid korraga kokku niisuguse reliktiga nagu … metsahaldjad. Ja haldjatel on neist teistsugused arusaamad oma tegemistest. Ja tuleviku olenditel on veidi teistsugused arusaamad, kuidas niisugune arusaamatu käitumine elimineerida.

Et selline probleem lahendada, on vaja inimest, kes tegeleb kultuuridevaheliste erinevuste problemaatikaga (selleks osutub loo peategelane!) … ja kel on omad deemonid seoses Maa vanade uskumustega.

Väike lihtne lugu ja veidi tobe probleemiasetus - et kuidas niisugused vanad haldjad said üldse säilida ning üldise Maa liigirikkuse hävinemise käigus teisele planeedile sattuda. Aga noh, eks meil kõigil ole võimalik siin näha tolereerimise ja mitmekesisuse kasulikkust, on vist jutu ivaks.

John Scalzi - Alien Animal Encounters (Escape Pod, 2020)

 

Eks pealkiri kirjeldabki täpselt loo sisu - tänaval küsitletud inimesed räägivad oma huvitavatest kokkupuudetest teistelt planeetidelt pärit võõrliikidega. Sest noh, pahatihti osutub nii, et maalaste mõistes igati nunnu elajas osutub tegelikult päris koletuks kiskjaks või midagi. Aga et tegu on ikkagi isiklike kogemuste jagamistega, siis küsitletud polnud muidugi kiskjate tõttu hukkunud.

Selline kerge, humoorikas vahepala Scalzi loometee algusperioodist.

Aleksandr ja Ljudmila Belaš - Lõõmav juuni (Raevu päevad 2, 2020)

 

Veidike John Wyndhami “Kraken ärkab” voolusängis, ehk siis ookeani uurimata alad peidavad saladusi, mis võivad inimkonnale saatuslikuks saada-. Aga Belašide teksti puhul pole teise intelligentse eluvormi tegu külalistega kosmosest, vaid ookeanis ongi arenenud üks teadatuntud eluvorm … õige intelligentseks ning nagu kummalisi juhtumeid uuriv kõmuajakirjanik sedastab, siis Maale kaks intelligentset eluvormi ei mahu.

Autorid pole teab mis poliitkorrektsed ning nende eluvormide jumaldamisega on seotud üks paljusid jumalaid kummardav religioon ja nende kummardajaid ei kohelda tekstis just … erapooletult. Pealegi, see megarahvus levib kõikidel kontinentidel just nagu vaaraosipelgad, Eks selline autorite vanamoodne lähenemine vähe harjumatu ole, aga küllap kogumiku koostajale olid olulisemad teksti seikluslikum pool.

Aga jah, eks plusspunkte kogub see jutustus (kogumiku mahukaim tekst) oma tempoka ja meeleoluka jutustamisega, kõik see põud ja taamal valitsev õudus. Eesti lugejatele kindlasti meelepärane lugemispala.

Julia Ostapenko – Kuninglik jaht (Raevu päevad, 2019)

Ostapenko jutt võiks olla järjeks Gansovski tekstile - kui Gansovski jutus on laborikatsetused mõnda aega laborist väljas ja maailmaga kohanemas, siis siin tekstis on tuumasõjajärgne olukord, mil alles ongi jäänud kõiksugu katsetused, keda kunagi loodi laborites kosmose vallutamise tarbeks - ning kes nüüd tuumasõjajärgses radioaktiivses olustikus suudavad elada. Nagu ka mõned allesjäänud inimesed.

Keda siis nüüdse maailma valitsejad oma lõbuks jahivad, ja nii juba 120 aastat. Radioaktiivsuse tõttu ei suuda inimesed kaua maapeal olla ning elavad punkrites, ning neid jahitakse ja leitaksegi - mida rohkem jahisaaki. seda vahvam. Selle loo jahiseltskond sattuski ühe niisuguse inimgrupi peale ning kõmmutas enamuse maha, aga üks ellujääja põgenes … ja põgeneb veel paar päeva hiljemgi, mis on täiesti uskumatu niisugustes tingimustes. Jahtijad järgnevad talle, lootes, et põgenik juhib neid järgmise inimeste punkrini.

Kui selle kogumiku puhul on rõhutatud, et kui masendavad nägemused, siis see tekst … kohe oskab inimkonda hävitada.

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Butškov – Ja nad püüdsid loomi seal (Raevu päevad, 2019)

1986. aastaga dateeritud tekst oleks justkui näide nõukogude ulmest, kus progressiivne inimsugu kihutab tähtedevahelises ruumis ringi ja sooritavad seal mitmesuguseid kangelastegusid. Aga äkitselt põrkutakse kokku arvatavalt mittehumanoidse võõrrassiga, kes hakkab valikuliselt inimesi röövima. Asja saadetakse uurima tuleviku Bond, Astrofloti Pääseteenistuse eriosakonna “Dingo” töötaja.

Ta sõidutatakse piirkonda, kus toimuvad inimröövid, ning pea satubki tulnukate kätte … ja kelle inimröövide motiiviks paistab olevat puhas sadism. Aga meie eriosakonna töötaja pole nüri pliiats, pealegi on ta varustatud bondilike relvadega ja ega see lugu tammuma jää. Pealegi selgub tulnukate tegelik selline käitumise põhjus.

Teksti puänt võiks viidata kõrgematele väärtustele, aga ei pruugi. Võibolla on autor selle teksti kirjutanud hoopiski nõukoguliku ulme paroodiana, sest noh, see peategelase mentaliteet kipub kuhugi 1960. aastate kosmosevallutamisunelmate kanti jääma. Või on selle jutu puhul tegu campiga? Nagu näha, erinevaid tõlgendusvõimalusi võiks justkui endale ette kujutada - aga kui õigustatud see õieti on.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie: Abistav õiglus", "Abistav mõõk", Abistav halastus"

Võtan kõik sarja kolm raamatut korraga käsitlemisele, sest miks ka mitte - ning kuna neelasin nad alla kiiresti, peaaegu ühekorraga, moodustavad nad mu teadvuses pigem "detailierinevustega terviku" kui kolm erinevat romaani.

Erinevusi muidugi on.
Alustades sellest, et esimene osa pendeldab enamiku tekstist mineviku ja tuleviku vahel, teised kaks on aga lineaarsed.
Igal romaanil tundub olevat oma moraalne põhiteema. Esimesel on selleks soovitatav sünnipära määramise hulk inimese (kusjuures enamasti ON juttu inimestest, mis ei ole selle raamatusarja sees iseenesestmõistetav) eluteel.
Teisel rahvusküsimus, kuidas privilegeeritud rahvuste esindajatel on raske kaasa elada mitteprivilegeeritutele ja kuidas erinevad rahvused koos toimida saavad.
Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus ning selle tahud.
Kolmandas on kõvasti enam huumorit kui teises, teises jälle enam kui esimeses.
Iga romaani lugu on iseseisvana loetav, nad on kirjutatud loetavana nii eelnevaga tuttavale kui mittetuttavale.

Sarnasusi muidugi on samuti.
Alustades kõigi kolme romaani peategelasest - ütleme, Breq, kuigi võimalikke nimesid on muidugi veel - kes on 3000 aastat tehisintellekt olnud, ent viimased ümmarguselt 20 on temast alles jäänud vaid üks inimkeha oma kohutavate piirangute ja hädadega. Tema raskused sedavõrd nõrga kehaga toimetulekul on samuti vaikne kõrvalteema läbi kõigi kolme teose.
Breq laulab kogu aeg, tema muusikalembus jookseb pidevalt läbi lugude. Võitlust erinevatel viisidel ning mitmete tegelaste vahelist pinget on kõigis kolmes raamatus ohtralt. Ning et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud samuti: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskuteta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks?
Kui juba suuremate ühiskondlike tendentside peale vaadata, teeb mulle vaid rõõmu Radchi  suhtumine, mis ei pea sugusid üldse tähtsaks ning nii mehed kui naised kui kõikvõimalikud teised on vabad valima soenguid, riideid, seksuaalpartnereid, ameteid ja eluviise oma suva järgi.
Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.

Kõik kolm on olemuselt seikluslood, kolm erinevat (kuigi üksteisega seotud) seikluslugu, lihtsalt ... muude väärtustega pikitud.

Minu vaate kohaselt ei tasu raamat lugemist, kui neid "muid väärtusi" pole.
Ent kui pole muud peale heade tegelaste ning nutika maailmanägemise, ma ei neela neid teosesid, mekin tasakesi.
Neid kolme neelasin. Päris pagana põnevad!

Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!) persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et phmt sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus.
Nendes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.

Muide, Õiglus, Mõõk ja Halastus on laevade klassid =)

Loteriis varem Õiglusest
Loteriis varem Mõõgast
Loteriis varem Halastusest 

Netis on muidugi veel palju kirjutatud, ent kuna enamasti ühest raamatust korraga, ei hakanud neid välja otsima.

Andrei Tepljakov – Naabrid (Raevu päevad, 2019)

Loo hinnet tõstab teksti finaal, mis oma sõnumi lihtsuses on õige lööv.

Jutt siis sellest, kuidas illegaalsete sahkerdamistega tegelev laevameeskond palgatakse tundlikule tööle - minna nö demilitariseeritud tsooni, et seal hävitada üks kaubalaev. Tsoon on siis sellepärast, et ära hoida konflikte teistsuguste eluvormidega, kelle-mille käitumisest pole mingit arusaama.

Sahkerdajad jõuavad kohale ja avastavad vinge tehnikaga laeva, mis lihtsalt triivib. Seeasemel, et laev kohe hävitada (nagu tellija soovis) lähevad nad seda lähemalt uurima, et sealt head-paremat tehnikat kõrvale panna ja hiljem rahaks teha. Tuleb välja, et pidanuks laeva siiski eemalt ja kohe hävitama, nagu nõutud …

Nagu öeldud, siis lõpu tarkusetera annab loole kõvasti särtsu juurde, muidu oleks selline pettumus nagu kogumiku kolm eelmist juttu.

Sever Gansovski – Raevu päev (Raevu päevad, 2019)

See tekst on valitud muuhulgas VanderMeeride teadusliku fantastika suurde antoloogiasse kui näide kuuekümnendate aastate ulmest; seda huvitavam on nüüd juttu siit kogumikust avastada (ka siinses valikus on see kõige varasem tekst), dateeritud 1964. aastaga). Ja tuleb tunnistada, et päris hea lugu.

Ajakirjanik sõidab nö tsooni, kuhu on valla pääsenud laborieksperimendid – olendid, kes pole ei loomad ega inimesed. Intellektuaalsete võimete poolest vaat et inimestest võimekamadki, aga … pole inimesed. Ajakirjaniku eesmärgiks oleks omapoolselt uurida, et mis olendid need on ja mida nendega peale hakata – kas lasta hävitada või tunnustada inimestega võrdväärseteks. Aga noh, nagu ta on kuulnud ja nagu ta nüüd kogeb, need olendid on … teistsugused.

Eks siis loost võibki mõelda, mis õieti inimeseks teeb – kas selleks on piisav intellektuaalne võimekus ja teatav humanoidsus või kui oluline on selle juures empaatia. Muidugi, kuidas seda veel mõõta ja kas sellise mõõdupuu kasutamine ei viiks edasi järgmiste ohtlike kitsendusteni. Või millised komplekssed mõõdupuud on üldse kasutatavad. Ehk mis on siis Teine.


ulmekirjanduse baas

Tom Holt – An Orc on the Wild Side (2019)

Raamat siis neile, kes tunnevad puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile, kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt nimelt hekseldab selle läbi.

Niisiis, on paralleelmaailmad, ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.

See uus kinnisvara-eldoraado asub aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust üles jne.

Nojah, nüüd on aga orkide valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib (muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.

Aga nüüd on siis nende maale ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma pihtide vahele.

Tekst on mingil moel tõesti pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.

K. J. Parkeri (mis on siis Holti nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe kirjutajapoolega.

Pat Murphy - His Vegetable Wife (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Päris painajalik lugu üksikust põllumehest, kes töötab kuskil planeedil, ning ta tellib endale taimse abikaasa – paned seemnest kasvama, hoolitsed ja mõne aja pärast on moodustunud naisekehaline olend, mille saab siis maast noppida ning edaspidi veepotis jalgupidi hoida (no jalad on muidugi taimevarred).

Lähebki nagu õpetuses kirjas, kasvab naisekehaline taim, üksikule põllumehele igati erutav olend. Ainult et kui ta taime üles nopib, selgub, et abikaasa pole just interaktiivne kaaslane, kuivõrd see tahab seista vaid päikesevalguses. Ja vahekord taimega on pigem … noh, viimaks hakkab meest erutama seegi, et siis abikaasa kuidagigi vastumeelselt reageerib mehe vastavatele liigutustele. Kuniks viimaks satub purjus, äsja taime vägistanud mees … olendi jäsemete valdusse.

Hea lühike lugu inimeseks olemisest ja inimvahelistest suhetest ja nende dünaamikast. Abikaasataim on muidugi päris võimas kujund.

Neil Gaiman – Fortunately, the Milk (2015)

Gaimani tempokas lasteraamatus piima ostnud läinud isast saab muuhulgas teada, mis õieti juhtus miljoneid aastaid tagasi Maalt kadunud saurustega. Nimelt nad ehitasid mitmesuguseid masinaid, millega muuhulgas lahkusid Maalt teistele planeetidele (mis muidugi tekitab mõtteid, et kas meiegi võiks tõepoolest olla … sisimas roomajad? Ja kõik see maailm on haige pea veel haigem unenägu?). Isa satubki ühel hetkel kokku sauruste kuulsaima leiutajaga (stegosaurus!), kes eksleb ajarännakul … või nii.

Muidugi, veidi selgusetuks jääb, et kui isa oli muudkui sunnitud aegruumis ringi visklema (pagana tulnukad ja nende punased nupud!), kuidas ta siis julges tagasi koju jõudes seda soojas hoitud ja igati vintsutatud piima lastele krõbinate peale pakkuda. Aga küllap on sellelegi seletus olemas!

Kuid jah, hea kiire lugemine (suure kirjaga, kui mõnus on prillideta lugeda): on piraate, on jumalaid, on ponisid ja on vampiire. Ning õelad tulnukad ja kosmose korravalve-saurused. Ega suurt rohkem ei oskagi üheltki ulmekalt nõuda.

James S. A. Corey - Leviathan Wakes (2012)

Igati meeldiv ulmeline meelelahutus, kus ei tule möllust puudust ning peategelased on kenasti okkalised kangelased – tõsi küll, neist huvitavam on ehk Miller oma võrdlemisi imeliku kujutlusliku suhte pärast Juliega (kes siis … nojah).

Aga jah, möllu on. Pommitatakse laevu ja taevakehasid, toimuvad massimõrvad ja tänavalahingud – meie Päikesesüsteemi tulevikus kolmeks jagunenud inimkond pureleb üksteisega kõvasti. Sest üks äriühing on võtnud pähe uuendada inimkonda tundmatult tsivilisatsioonilt saadetud biorelvaga – ning tulemuseks on midagi õige koledat.

Kui Milleri puhul sai mainitud pigem haiglaslikku kiindumust Juliesse, siis eks Holdeni üsna üheplaaniline õiglustunne põhjustab samas (mehele soovimatult) üha eskaleeruva sõjalise konflikti maalaste, marslaste ning kaugemata kolooniate vahel; eks sellise südametunnistusega võib olla päris jõhker elada. Aga jah, Rocinante laevnikud ja see endine turvaspetsialistist Miller … ei saa öelda, et nad oleks loodud autorite poolt lugejatele vastakaid tundeid looma on ikka selline positiivsete tegelaste kamp.

On muidugi mõistetav, miks sellest raamatusarjast seriaali vändatakse, rõhk on ikka kõiksugu tegevuse kannapööretel ja hoogsa galopiga lennatakse üha grandioossema katastroofi suunas. Õrnalt vaevab küsimus, et mida sarja järgmised raamatud õieti pakuvad, kui juba avaraamat lõppes sellise pauguga. Hakka või edasi lugema.

ulmekirjanduse baas

Allen M. Steele - The Fires of Prometheus (Mission Critical, 2019)

Vähe mittemidagiütlev lugu vähki surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).

Eks sellised vanast peast surma otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.

Jutt kulgeb mitte just üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa ole.

R. A. Lafferty - Nine Hundred Grandmothers (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Meeldivalt jabur lugu kosmoseuurijate jõugust, kes on sattunud mingile suurele asteroidile, kus elavat surematud olendid. Üks neist uurijatest pole veel päris põmmpea ja kaaslaste naerust hoolimata otsustab hakata lähemalt uurima selle ilmvõimatu pikaealisuse kohta.

Mis, nagu ta juht mõne aja pärast taipab, võib neile hiiglama kasu toota, kui see teistele maha müüa.

Selgub, et asteroidi elanikud elavad põlvkondade kaupa üheskoos, isegi need kõige vanemad, kes on seemneks sellele nö rahvakillule. Mees murrab ühte majja sisse ning selle sügavustesse sukeldudes kohtab üha väiksemaid olendeid, kes on ikka eelkäijateks ja eelkäijate eelkäijateks, ikka pisemad ja pisemad jne jne. Kuni viimaks jõuab ta asteroidi südamesse, kus ongi need kõige esimesed asukad, kes pidavat rääkima oma põlvnemise loo anekdoodid vormis – kuid selle sissetungija puhul nad arvavad, et see nali võiks olla tema jaoks tappev. Ühesõnaga, meeleheitlik olukord.

Ehk siis ood inimlikule rumalusele ja kosmilisele juhusele. Aga eelkõige ikka sellest, millist palki me oma silmis ei näe.

Chen Qiufan - The Year of the Rat (Invisible Planets, 2017)

Ega ma õieti ei oska öelda, mis võiks olla selle loo nö juhtivaks ideeks, aga senise hiina ulme lühiproosa lugemiskogemuse põhjal tundub tekst ehk olevat keskmisest tempokam – mitte et seeläbi kikitaks siin angloameerikalikke kõrvu.

Lugu on siis järgmine – Hiina võimud on saatnud noored töötud haritlased omamoodi militariseeritud töölaagritesse, kus nende ülesandeks on tappa loodusesse pääsenud mutantrotte, mida muidu kasvatatakse lemmikloomadeks (sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus pingete tõttu läänemaailmaga; et tegemist on kogenematute noormeestega, siis tulirelvade asemel peavad nad rotte jahtima odade ja külmrelvadega). Noh, üks asi on see veidrate võimete ja käitumisega mutantide jahtimine kuskil Hiina pärapõrgus (loomade üleskasvatamine on nimelt määratud põllupidajatele), teine on siis kõrgharitud noorte meest kohanemine harjumatute oludega – töölaagrist on võimalik vabaneda peale nö plaani täitmist; boonuseks on seegi, et seejärel peaks saama riigilt töökoha. Aga noh, arvutimängude ja lõbutsemisega harjunud noored … neile pole sõjaväestatud argielu just lihtne.

Niisiis, pealtnäha võiks üles märkida mitmeid tulipunkte – ülerahvastatuse probleem (aga naisi on vähe), looduse modifitseerimine, kergelt võiks mõelda ka autoritaarse võimu jõuvõtetele. Loo lõpplahendus on omakorda üsna sürreaalne või psühhedeelne, kuidas võtta. Ja nagu öeldud, keskmisest ehk tempokam tekst, mida autor esitab ajas edasi-tagasi hüppamistega. Eks võib mõelda, kui iseloomulik on see noorte meeste kasutamine riigi hüvanguks erinevate suurvõimude poolt (kahtlemata oli tegu nö ühiskonda tasalülitamisega), või üldse välisvaenlase kuju kasutamine siseriiklike probleemide summutamiseks.

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas

Kelly Barnhill - The Insect and the Astronomer: A Love Story (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Sürreaalse maiguga lugu paistab olevat inspireerinud jutukogu kaanekujunduse, ja noh, tõepoolest on siin juttu hiiglaslikust (või õigemini inimsuurusest) putukast, kes on viimane oma liigi esindaja ja töötab ülikoolis professorina. Ülimalt intelligentse putuka elu ongi sumbunud teaduse tegemisse, kuniks ta saab meelteülese kutse astronoomilt. Noh, astronoom on selles ühiskonnas samuti Teine – ta on elutu täheuurija kuskil maakohas, kus kohalikud teda hädavaevu taluvad. Ja nagu avastab teda otsima asunud putuk-professorgi, on tema intellektist hoolimata kohalikel putukaga hoopis teised plaanid.

Kliinilis-ilusalt teostatud tekst oma kommete komöödiaga. Eks see tekitas väheke samasugust lugemistunnet nagu „Open the Door …“, aga mingil moel on see tekst minu jaoks stabiilsem. Paistab, et Barnhillile ongi omane selline … kergelt külmad, osalt haaramatud tegelased maailmas, mis neid suurt ei mõista, ja selle pealt siis võrsuvad konfliktsituatsioonid.