Eric-Emmanuel Schmitt - Oscar ja Roosamamma

Tegelikult on antud raamat tore ses mõttes, et ta ei ole liiga paks ja ometi on tema sisse pandud päris kenad elu mõtte kohta käivad mõtteterad. Ikka palju selliseid.
Süžee on samuti aus. Ei toimu leukeemiahaige poisi maagilist tervenemist vms, ent samas juhtub kümnekonna viimase elupäeva kohta palju asju ning neile on isegi üpris talutav põhjendus loodud.

Aga samas on raamatu puudus sama kui pluss: "Oscar ja Roosamamma" on õhuke raamat, kuhu on topitud nii palju sügavaid mõtteid, kui mahub. Kõik juhtub sedasi, et inimestel õnnestub öelda ja mõelda õigeid asju. Elu, surm, usk ja jumal on nii keerulised ja laiad mõisted, et nende kohta on juba kirjutatud ja kirjutatakse veel ja veel ja veel, inimesed ei ütle ja ei mõtle sageli Neid Õigeid asju, aga ometi tundub see raamat nagu mingi adekvaatne vastus kõigele.

Miks lapsed peavad surema, miks kannatused on, mismoodi leppida surmaga, mismoodi elada ...

On korraga meeldiv ja samas ebameeldiv, sest isegi kui ma muidu võiksin uskuda, et need ongi Teh Vastused, ma lihtsalt ei usalda ühtegi inimest nii palju, et tema vastuseid ammendavaks pidada. Kui elul oleksid lihtsad vastused, mis mõte üldse elada oleks?!

Aga noh ... halb see raamat kindlasti ka ei ole.

Ütleme ... on tore, et on olemas üks vastuseid täis raamat, mida võiks isegi ise surmahaige laps lugeda ja rahuldatud olla?

Andres Soosaar
Raamatuklubi
Markuse muljed
Delfiinihull laps

Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

Fredrik Backman: Meie teie vastu

 "Karulinna" järg. "Karulinn lõppes happy endiga - noh, niivõrd-kuivõrd sellises olukorras happy endi olla saab.  Selliste "kümme aastat hiljem on korras" ja "veel kaugemas tulevikus on veel rohkem korras" ideede ja stsenaariumitega. 

"Meie teie vastu" ei oota kümmet aastat. Tegevus läheb edasi kolm nädalat pärast "Karulinna" lõppu, mõned eelmise raamatu lõpus loodud õnnelikkuseraasud osutuvad "nad püüdsid, aga läks halvasti" hetkedeks ning lugema hakanud, olen ma kohe keset hirmsat häda ja ikaldust. 
Jah, isegi teadmine, et kümme aastat hiljem on üsna korras, ei paranda. 
Mis on ju ka loogiline? Elu on elu, iga hetk sellest on just praegu kõige tähtsam ning ei ole olemas mingit "aga hiljem selgus, et see kõik pole oluline"-loogikat. 
Sama hästi võib öelda, et Napoleon ei saavutanud midagi, sest surres polnud tal midagi peale vangistuse ning paari särgi. Ei, sama hästi võib öelda, et ükski inimene pole elanud, sest lõpuks surevad nad kõik ju ära, lõpuks selgus, et nende sünd oli asjatu. 
Ei, loeb see, mis on praegu. 
Ja aeg Karulinnas kolm nädalat pärast eelmise raamatu lõppu on trööstitu. 

Lisaks on seekord uusi tegelasi ja neid on pisut raske vastu võtta. Minul. Mitte Anonüümsel Lugejal, vaid just minul. Sest ma olen väga kaua, aastakümneid, uskunud, et inimesed on läbinägelikud, targad ja me elame oma elusid, aimates teiste tagamõtteid üsna hästi, ent tehes nägu, nagu oleks kõik Tavaline ja Lihtne. Siis olin tohutute, väga valusate ja eredate kogemuste kuhjudes sunnitud sellest mõttest täiesti loobuma ja KÕIK ümber mõtlema. Tõdema, et inimesed ei saa millestki aru, isegi väga ilmsetest asjadest. Ning sellise elukogemuse pealt on mul väga raske vastu võtta tegelast, kes on jube läbinägelik ja saab inimestest põhilise kätte veerandi tunniga, mille ta veedab näiteks tolle inimese taga autoga sõites. Mitte ei arva, et saab, vaid SAABKI. Asja teeb veidi paremaks, et tegu on ilmselge autistiga (selgelt Backman armastab neid, küllap on ka ise autist, kogu Vanaema-raamat oli neid täis), kuid siiski. Autistiga, kes paljudest teistest asjadest ei saa aru.
KUID SIISKI!

Ja autoril on ka mingi imelik kiiks lapsevanemlusega.
Ilmselt sai ta ise väga vapustatud, kui isaks sai, mõtlen ma. Bitt-Marie ja vanaema-raamatutes ma ei märganud, et tal vanemluse osas mingi ebapädev ettekujutus oleks, ent nüüd juba kolmandat raamatut järjest väidab ta, et saab inimene lapse ja tahab kaitsta ja tahab kohutavalt kaitsta ja mitte kunagi-kunagi-kunagi lastel mitte haiget saada lasta, see ongi lapsevanemlus - noh, ja siis olen mina, eks ole.
Minu kogemused vanemana.

Tal on teistsuguseid vanemaid ka. Neid, kes oma lastest ei hooli ega neist eriti välja tee. 
Ei, nendega mu kogemused ka ei haaku. 
Minu jaoks on lapsed inimesed - ma ei tunne nende suhtes kuidagi väga teistmoodi kui muude inimeste. Aga Backman kirjeldab lapsevanemate tundeid mingis täiesti teises võtmes. Ma ei saa sellest väga aru, ent õnneks on lapsevanemluse kirglike osade kirjeldamine siiski raamatu mahust väikest osa võttev ja no - elan üle, eks igal autoril on omad kiiksud. 

Backman on päris hea, kirjeldades ja kirjutades tegelasi, keda ma usun. Et ta vahel mõnes asjas ripatab, et kaitsmissoov on liiga paljudel tegelastel liig tugev, no hea küll. Saab andeks.

Sest süda - raamatu süda ja arvatavalt ka Backmani süda - on õiges kohas. Ta räägib inimlikkusest ja kui ta teeb seda läbi hoki, on see lihtsalt üks viis. Mitte kuidagi halvem kui rääkida samas asjast läbi ülikooliteaduskonna, läbi rüütlite ja nõiataride, läbi kraavikaevamise, läbi mäetippu matkamise või läbi kosmoselaevade.
Kui kokku võttes on mõni ilukirjanduslik raamat millestki muust kui inimlikkusest, on tegu kehvapoolse raamatuga, teisejärgulisega. 
Aga see on raamat inimlikkusest ja seejuures hea raamat. 
Ma keskendusin siin muljekirjutuses liialt detailidele, pisiasjadele. 
Küllap seepärast, et üldlugu on raske paika panna ning olulisi ja ebaolulisi tegelasi ei anna väga eristada - üks võib teiseks saada ja teine jälle esimeseks saada.
Raamat pole isegi hokist - üks tegelane, kellest ma seda üldse ei tahtnud, jätab hokimängu maha ja see on meile serveeritud kui Hea Asi. 
Raamat imlikkusest.
Nojah, nagu "Tõde ja õiguski".

Mida ma veel selget öelda võin: Backman ei kirjuta kedagi päris mustaks, alati on mõni triip või laik muud ka. 

Lõpp on veidi ... kistud. Stiilis: "Raamatu lõpus peab olema kulminatsioon, aga ma ei saa hokimängu jälle kulminatsiooniks panna, seda ma juba tegin. Hm, mis veel võiks olla?" Ehk ma näen traagelniite. Halb.
Lisaks traaglniitidele: see on inimestesse uskumise raamat nagu kõik Backmanid, mida lugenud olen. Nagu nad kõik, lõppeb seegi nii moosiselt, et veel moosisem saaks olla suurte raskustega ning ainult siis, kui autoril poleks üldse mingit enesetsensuuri teemal: "Mis võib usutav olla."
Aga ta taob seda moosi nii kaua ja põhjalikult, et kõik saab moosiseks ja kui kõik-kõik-kõik on ühtemoodi punane ja kleepuv, hakkab tunduma, et tegelikult võibki sedasi.
Kaob ära tunne, et happy end on kunstlik, tekib tunne, et elu võibki moosina paista, kui vastavalt vaadata ning kirjeldada.
Nii et las olla - jälle - väga õnnelikult õnnelik see lõpp!

Triinu raamatud
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Lauri Räpp soovitab

Fredrik Backman: Karulinn

On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke. 
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin. 
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline. 
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".

Esmalt räägin raamatust. 

Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita. 
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.

Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam. 
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.

Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.

Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.

Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud. 
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas. 
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse. 
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.

Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"

Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"

Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"

Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks. 
Osad inimesed ei tunne eriti. 
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast. 
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas. 

Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega. 
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi. 

Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.

Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja

Mudlum: Poola poisid

Loen ja loen. Teen vahepeal arvustusi lahti (internett on ses osas imeline), et tahaks loetust rääkida, tahaks neid tundeid ja mõtteid jagada. Raisk, ma olin ju ka kunagi noor! Rsk, mul ju oli ka kunagi sisemist põlemist mujalegi anda kui oma väga isiklikku ellu! Rsk, ma ju ... peaaegu mäletan selliseid asju endagi elust!

Lausa kuulen mõne tegelase häält, kõnepruuk ja olek on nii tuttavad ja ...  

Aaaawww!!!

Aga need netist leitud arvustused, sealsed arvustajad räägivad täiesti valedest asjadest ju! Olgu, J. Ross, kes peaks ju midagigi teadma, on vähemalt emad ja pojad ja nende suhte ära tabanud samamoodi kui mina, ent pff, millele mujal tähelepanu pööratakse! 

Et kas ikka Poola ja mis aastad ikka ja muu selline täiesti ebaoluline mudru. 

Keda normaalset inimest huvitab?! Olgu või ulmeAngoola aastal 45 enne meie aega, see ei ole ju oluline!!!

Oluline on, et noor olla on noor olla (mitte „loll olla” ega „kevadet südames kanda” ega isegi „tühisuste tühisus ja kõik on tühine”) ja noorus ei tule tõesti iial tagasi, sedasi hiljem enam inimesed ei põle.
Ja krt, see võibolla ongi hea. Muidu oleks pool maailma maha põletatud ja miski poleks IKKAGI parem. 

Ma ei tea, kas ma kunagi olen olnud nii enesekindel ja särav noor. Võibolla ma ei osanud noorena noor olla ja nüüd on juba hilja? Aga vähemalt sobin sinna emade kilda – sama huvitav, elu ja kogemusi täis, tark ja ometi ikka otsiv, kui Zofia, Ewa, vana Ada, olen ka mina.

Ema olemise olen käppa saanud, see mul ei kripelda, aga noor, vat noor ma küll ei osanud olla ...

Üldiselt on nii, et Mudlum ei jutusta lugu. 

See teeb mu nii rõõmsaks. 

Elu ei ole lugu. Kõik lood, mida inimesed räägivad või kirjutavad, on konstruktid. Alati ja eranditult. Mis krdi algus? Mis krdi lõpp? Mis krdi olulised tegelased ja kõrvaltegelased, kes on olemas peamiselt selleks, et oluliste tegelaste maailm natuke elavam oleks?! 

Nõnda tulebki Mudlum ja kirjutab mõttekalt, kirjutab, nagu elu on, kuigi veidi vähendatud vormis. Inimesed ilmuvad ja kaovad ei-tea-miks, toimuvad sündmused, mõned viivad kuhugi edasi, teised jäävad lihtsalt ripakile, midagi juhtus, aga krt teab, miks ja mida see mõjutas, keegi ei tea kõigele vastuseid ja lahendusi, sest elu lihtsalt ei käi nii.

Mida on olnud raske õppida, sest pidevalt ümbritseti mind lugudega ja ma ootasin kaua-kaua, et noh, elu peaks ju olema lugu. Punktist a peaks läbi b ja c jõudma d-ni, miks ma pidevalt a juurest täiesti suvaliselt k või w-ni koperdan ja isegi kui hirmsa pingutusega b-ni jõuan, c on täiesti kättesaamatu? Mis toimub? Kelle kirju lehm?

Olen natuke armukade ka. Mitte et ta oskab sedasi kirjutada (ma oskan tegelt samuti), vaid et ta julges. 

Julges teha, nagu ei tehta. 

Mina oma mustandeid muudkui vaatan pilguga: „Hm, kas seda on loo jaoks vaja? Ei? Kärbime välja. Küll aga oleks vist vaja seda stseeni ... no kirjutame sisse.”

Oleks ma MÕELNUD, oleksin võibolla kirjutanud vähem lugu ja rohkem elu, ent ma ei mõelnud. Nii sees oli loo jutustamine, küllap on ikka veel. 

Kuigi nüüd selle võrra vähem, et mu teadvus on vastu võtnud idee: „Teistmoodi saab ka!”

On hirmus tore, et on Mudlum, kes julgeb kirjutada rohkem elu ja vähem lugu, ja ma nüüd samuti targem.

Kunagi (NOORemana, kuigi mitte päris noorena, 30 oli juba kukkunud) kirjutasin luuletuse.

Täiesti tavalise Luciferi täiesti tavaline lugu

Eks olid kord ajad, mil lootsime verega võita,

toore jõuga õelale maailmale õlaga sisse sõita

ja röökida hõisates taevasse kaunimat laulu

ja trotsida hallust ja hukku ja harjunud viiside raudu:

sest esmalt alati ollakse noor.

Eks olid kord ajad, mil põlesid pihud ja peeglid,

tuli ribadeks kiskuda sõgedad seadused-reeglid,

ja nutetud sai, ja karjutud maailma valu

ja teatud, et iialgi! Päevagi! Mina ei talu.

sest ükskord alati ollakse noor.

Kõik vead olid alati võõrad, kustutust väärt,

(ei ainult iseend uskudes nähta ju enese äärt!)

ning üksi maailma vastu, silmades surmaleek

valmis olime astuma silmapilk igalt teelt.

sest noorus on paraku pime.

Kui aga kunagi kaotad peost muutmatud tõed,

kui hõõgvele löövad need kuhjunud söed,

kui peeglist kaob ingel, vaid hinge sealt näed

ja löömise asemel kuulama jääd –

siis elu lõpust hüüab sinu nime

su vanadus, su tarkus, langemine.

Häh, loen seda luuletust ja mõtlen, et muidugi, õige jah.
Ka mina olen kunagi noor olnud, oli-oli nii! 

Aga olen selle ajust välja tõrjunud, sest mis halvavalt ja jubedal eristab noorust ja praegust eluperioodi on suhe lootusesse – kunagi olid head asjad tulevikus „nagunii tulevad, ainus küsimus on, millal” ja nüüd: „no ma vahel harva ikka natuke loodan veel, aga muidugi tean taustal, et kõik läheb nagu alati” – ja krt, lähebki.

„Poola poisid” on muuseas raamat sellestki: kuidas arvatakse, et läks hästi, aga tegelikult läheb kõik ikka nagu tavaliselt.

Üks asi meeldib mulle ka avastusena Eesti reaalkontekstis, mitte rangelt raamatunaudinguna.

Kenderi roll. Ma kogu aeg arvasin, et see oli (ja on) ZA/UM-is pisi-pisike ja mind peeti selle arvamise pärast päris mitmete inimeste poolt naiivseks – ent paistab, et vähemalt asja sees olijatele näis samamoodi. 

Ja hea ongi. Temast küll raamatut lugeda ei viitsiks =P Poola poisid on palju põnevamad!

Natuke muud tagasisidet ka

Goodreads
Sehkendaja
Sirp
Kirjad Sõgedate Külast
võõras keeles
Värske Rõhk
Katrina

Kunnust ei lingi, sest mina kirjutasin selle arvamuse siin, mina valin, keda lingin, keda ei. Ja Kunnust mitte, sest tema arvamus mind ei huvita.

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.

Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.

“Ilus päev,” ütles Peter.

“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.

Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.

Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.

“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”

“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”

“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”

Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”

“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”

“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)