Uno Leies – Tillukesi killukesi (1966)

Mul on õde, kes kardab paaniliselt hiiri (murofoobia, musofoobia, surifoobia?). Küllap tal juhtus varajases nooruses midagi sama traumeerivat nagu alljärgneva luuletuse Siiril.

VÄIKE SIIRI 

Väike Siiri
kardab hiiri,
keldrisse ei julge minna,
sest et väike hiireke
elama on asund sinna! 

Hiirekene
küll ei karda
väikest tüdrukut nii arga -
põrandasse augu närib,
ronib tuppa,
ise pärib:
“Ütle mulle, kallis Siiri,
miks sa kardad
väikseid hiiri?”

- tõepoolest, juba luuletuse illustratsioon on selline, et noh... On siis heledapäine tüdruk, selgelt šokeeritud ja juuksed hirmust püsti, ning ta ümber silkavad ringtantsus seitse (saatanlikult?) rõõmsat hiirt. Ütleme ausalt – see on õudne.

Ajastule omaselt on siin kerge kosmosevaimustus, nii joonistavad poisid rakette või lendavad mõtteis Kuule. Noh, tüdrukud, need veel mängivad nukkudega.

Uno Leies – Kasetohust kaabu (1970)

VAAT KUS KONN! 

Leidis metsast konn kalossi,
tegi sellest uhke lossi!
Nüüd ta elab selle all,
vahel loss on laevaks tal.
Sõidab üle suure mere,
kaasas kogu konnapere -
konna-mammi, konnapoju.
Ainult konnatitt jäi koju.
Kõik nad istuvad kalossis.
Kaladel on näod mossis -
konn ei võta sõitma neid
mööda piki mereteid.

Natuke segane luuletus – miks konnatitte kaasa ei võetud? Kas üle mere sõideti Soome ja konnatitt pidi okupantide kätte pantvangi jääma? Kas konn elas uhkes üksinduses oma kalossilossis?

Uno Leies, Jaan Tammsaar – Muti metroo (1993)

Leiese tekstist pole iseenesest suurt midagi diskuteerida, narratiiv on teada ja abjekte näkku ei karga (hoolas mutt kaevab ja ükski muruhull ei tapa teda, kõik on õnnelikud). Küll aga on paljugi rääkida (aga seda ma siiski ei tee) Tammsaare illustratsioonidest, mis kui hingavad ühes rütmis mõne Jacksoni splätterfilmi või siis lihtsalt düstoopiliste ulmefilmidega. Need ülikonnastatud teod, oravad, konnad, liblikad ja teised elajad; nende püüdlik paraadlikkus – selles kõiges on hirmutavat transhumanismi. Või noh, humanoidlikkust. Ühesõnaga, kui kellelgi himu midagi veidrat illustreerida või koomiksisse valada, tasub lehitseda seda värvikat pildiraamatut. Või siis mitte. Ise tuleb olla originaalne.

Uno Leies – Tipp ja Täpp (1986)

Kui nüüd väga aus olla, siis on Tipi ja Täpi nimelised nukulapsed üsna infantiilsed või süüdimatult jaburad. Pisut nagu teletupsud, aga vähe inimtabasema mõtlemisega, ent siiski ajuvaba motivatsiooniga. Vast kõige veidram lugu on “Tipp ja Täpp on kosmonaudid” (lk 11-15), kus siis satutakse kosmoselaevaga korraks hunt Kriimsilma lõugade vahele, aga päris kindel ma selles ei ole, kuidagi häguseks jääb see ilmaruumi vallutamine, hunt vingub millegipärast muudkui. Kõige arukam on lugu sellest, kuidas valetaja oravapoeg välja selgitati (lk 16-19), mingi hea loogika seal on. Natuke nihu on see mentaliteet, et kommid ja muu magus on kõikse paremb maailmas (tõsi küll, see ei ole nii esil, aga luuramisi tajutav küll!).

“Kui tuju hea ja lõbus meel,
siis rõõmsalt tantsu lööme.
Et oleks lõbusam meil veel -
me ikka komme sööme!

Kui tuju halb ja kurb on meel,
siis nutupilli lööme.
Kui pole kommid otsas veel,
siis tuju rõõmsaks sööme!” (lk 39) – ajudega vanemad kindlasti kahvatuvad sellise mentaliteedi peale (lugeda tasub näiteks Hobhouse'i).