Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“ (Seitse sõlme, 2020)

Tegu on väikesteks loo-laastukesteks vormitud mälestuskildudega lapsepõlvest täiskasvanuikka. Neile, kel Norra ja sealne elu-olu huvi pakub on see omamoodi väärt pala just nimelt seetõttu, et üks pesueht norrakas kõike seda sulaselges ja kaunis eesti keeles otse koju kätte toob. Ja neile, kel igasugu miniatuurid ja laastud ja mälestuskillud meeldivad, on see küllap ka tore lugemine.

Mulle oli see pärast Roy Jacobseni fiktsionaalse Barrøy-saare raamatute lugemist just parajaks jätkuks, veidi ajas edasi liikumist, aga palju romaanide saare-elust tuttavat justkui taustal kumamas (huvitav, kas ka Rangøya saarel seati vanasti üles sulgede kogumiseks hahapesasid ja kalade tarbeks kuivatusreste? Kalalaevad, kes olevikus on küll juba selle otstarbe pealt maha võetud, igatahes figureerivad, ka postilaev jms on mälestustes täiesti olemas.) Hea kontrast on siinjuures ka üleminek on romaani mõnevõrra dramaatilisemast ja elusaatuslikumast pingestatusest tavalisemasse rahuaegade argiellu ja lapsepõlve ning sellest välja nopitud seikadesse. Ei ole vaja elusaatuste suuri keerdkäike, piisab klooriga keedetud linnuluudest või ohjeldamatust tuhksuhkru söömisest või raamitud tapeeditükist seinal või …

Kõige eredamalt jäi millegipärast meelde viinamarja küsimus. Kuidas kristlikus vaimus kasvanud väike poiss kord poes kogemata ühe viinamarja ära sõi ja pärast südant vaevas, sest see on ju ometigi vargus. Hirmsasti tahaks teada, et kas too Eesti töökaaslane, kes ta seepeale suvel õunaraksu lubas viia, siis ikkagi tegi oma lubaduse teoks või mis selle asjaga sai? Kas raksus käimise definitsioon, misiganes see siis ka oleks, üldse võimaldabki osalust täiskasvanuna? Või kas tänapäeval üldse enam eksisteeribki sellist asja …

Millegi looks vormimine on muidugi alati ka meelevaldne tegu, ei ole võimalik ilma tohutu väljajätuta, sest lugu on seostuvate ja mõtestuvate osade väljanope, aga teisalt on ju võimatu muud moodi edasi anda seda mingit käegakatsutamatut ja silmanähtamatut, mida mingi seik või taju või mõte inimesesse jätab ja mille otsesõnu kirjeldamine kas ära tapaks või vaid kaudselt edasi annaks.

Mälestused on sealjuures mulle alati veel erilise väljakutsena tundunud – tihti on tegu ju mõne võrdlemisi tavalise ja niisamuti välja öeldes üsna mainimisvääritu seigaga, mis peamiselt just hinge jäänud tundelaengu poolest eriline on ja seepärast tekib alati pinge piinliku ajaloolise tõe ja asja tuuma edasiandmist võimaldava loo jutustamise vahel. See loo jutustamine on hädavajalik, aga hirmutav ka, sest lugu vormib ju alati omakorda ise vastu, nii jutustajat kui ka mälestuste toormaterjali …

SPORDIPÄEV

Kooli spordipäev oli teistmoodi päev. Kogu kool pidi minema järve ääres orus asuva palliplatsi juurde, kus lisaks spordile ja mängudele oli kavas ka vorste grillida. Veel oli ette nähtud järves ujumine, ning mitte ainult: „Kes tahab, võib ka spinningu kaasa võtta,“ ütles õpetaja.

Spinningu. Sellist asja meil saarel ei olnud. Ega polnud ma ka elu sees mageveekogust kala püüdnud. Kodus käis asi lihtsalt nööriga, lihtne landiga tamiil, mille me ujuvsillalt või paadist vette lasksime.

Niimoodi sai kala püüda küll. „Kas lihtsalt nööri võib ka kaasa võtta?“ küsisin õpetaja käest. Õpetaja ei vastanud, vaatas mind lihtsalt pilguga, nagu ignoreeriks ta halba nalja. Olin segaduses.

Spordipäeva sisu varjutas pissihäda. Ei julgenud ju ometi küsida, kus võõras kohas saaks asjale minna. Tuli kannatada. Üritan päeva sporditegevusi meenutada. Meenub vaid mitemtunnine kannatus ning lõpuks kergendus ja järgnev õnnis olek.

Siis läksime järve äärde. Vaatasin kõrkjaid, vesiroose ja madalat vett ja üritasin mõista, kust ja kuidas oma lihtsat kalanööri vette lasta. Alles siis jõudis kohale: olen pisikeselt saarelt ega mõista maailma asju.

Aga ujuda mõistsin. Ka magedas vees. (lk 83-84)

Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Lilli Luuk - Katkuemad (Looming 2, 2026)

 

Emotsionaalne lugu emadusest - see juhtum, kui laps satub meelemürkide võrku. Kuidas seda tähele ei pannud, mis küll ometi juhtus, kuidas sellise järeltulijaga edasi elada. Ja armastus, kas see jääb.

Esitatud on see tekst ema vaatepunktist - ja eks siin esitatud sünnituskogemus on selline, millele ma ei oska mehena “hinnangut” anda; kui keeruline see õieti oli vms. Ja noh, narkootikumid ja politsei ja taastusravi ning kuidas seejärel õieti maailma kogeda. Senise lugemiskogemuse põhjal on Luuki tekstides üsna raskemeelne maailm ning eks seegi tekst ei paku positiivsemaid hetki - nojah, samas on muidugi see emaarmastus, mis ei anna alla.

Feissbuuki voos olen näinud mõnd ülikiitvat muljet (“lastele koolis kohustuslikuks kirjanduseks!”), eks see emotsionaalne tekst ole. Igal juhul, loetav ka ajakirja kodulehelt.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.

Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.

Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.

Ken Liu - A Whisper of Blue (The Book of Dragons, 2020)

Aurupungi asemel võiks siin rääkida lohepungist? Ehk siis elektrijaamades röhitsevad lohed tuld, et saada auru peal töötavaid masinaid tööle. Muidugi, ehk tegu miski siidipungi erivormiga, kahjuks pole selle mõiste kasutusele toonud Liu romaanitriloogiat veel lugenud.

Aga tegelikult on see lugu muidugi inimlikkusest ja traumast ning väikestest lohedest kui depressiooni võimalikest lahjendajatest (jutu lõpus on üks teooria, mis räägib sellest, kuidas lohed saavad energiat endas tule väljakutsumiseks - omal moel haakub see teooria Kazuo Ishiguro loheromaaniga).

Omamoodi alternatiivajalooline tekst sellest, kuidas lohed on elanud inimestega kõrvuti juba iidsetest aegadest saati (noh, mitte küll Naomi Noviku Temeraire’i laadis). Ühel hetkel õppisid inimesed, et suuremate lohede tulepursetest saab tekitada head auruenergiat ja mingi aja jooksul kujunes välja lohedel põhinev elektrisüsteem (lohepunk!).

Kuid lohed pole mingid kodustatud elukad ning nende käitlemine on üsnagi ettearvamatu (seda enam, et osad lohed tarbivad koguni inimeste kirjakultuuri; mistõttu ülikoolide juures on nö lohede osakonnad). Selle loo puhul tabas Ameerika üht väikelinna pisikeste lohede pesitsemine - ohtlikud pole, aga vedelevad kõikjal rohus ja mahajäetud majades. Linnaelanikud püüdsid lohede abil äri teha või siis hiljem eemale peletada, ning sellest siis avanes ootamatult see depressiooniravi … või mis täpsemalt õieti?

Antoloogia seniloetud lugudest vast kõige … südamlikum ja rikkalikum kui niisama lihtsalt üks fantasy keerutamine. Nagu Liu jutukogu puhul võis veenduda, siis autor on ikka päris kirjanduslik jutukeerutaja.

Zen Cho - Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage (The Book of Dragons, 2020)

Malaisia-teemaline lugu üleloomulikust tänapäevases olustikus, ehk kuidas saavad hakkama draakonid Lõuna-Hiina meres. Nimelt on suur draakonivalitseja suremas ja tekib küsimus troonipärijast - milleks osutub siis pagendatud poeg, kes/mis elab hõlbuelu ühel mäel pühaku staatuses. Printsi õde tuleb vennale järgi ja viib ta sureva isa juurde ja oh üllatust, pärijaks määrataksegi poeg, kes siis peab nüüd valitsemist õppima. Aga vanad kombed on visad kaduma, nii hiilib prints salaja oma senisesse elukohta … millega aga kaasnevad kõiksugu maalihked ja tormid - ning ühe sellise visiidi käigus saab tormi käes autoõnnetuses rängalt vigastada noor naine. Seepeale esitavad inimesed draakoniperele kahjunõude keskkonnakahjude põhjustamise eest. Draakonitel on nüüd mõtlemisainet …

Omal moel puudutab tekst mitmeid aktuaalseid teemasid - ajalugu, keskkonnaprobleeme, soolist võrdõiguslikkust (näiteks tütrest ei saa troonipärijat - aga tütrelgi on omad rõõmud ja mured) ja eks põlvkondadevahelised suhtedki. Eks teravamalt jäi silma keskkonnaprobleemide küsimused, kuivõrd metsade jms mahavõtmine pole just naljaasi (omaette nurgake sellelegi, kuidas kinnisvarahaid soovitavad draakonil oma mäge maha ärida).

Autor on varemgi tegelenud selle kandi mütoloogiliste olenditega, selle eest koguni lühiproosa auhinna võitnud.

Elle Katharine White - Matriculation (The Book of Dragons, 2020)

Draakoniantoloogia esimene proosapala ei pane kuidagi vaimustusest kiljuma. On selline YA värk, kus noor neiu püüab rahastada oma õpingute jätkumist võlukoolis, aga noh, paistab, et asjaolud pole kuidagi heasti ja ta peab minema oma kalli päranduse kallale. Pool lugu toimubki vampiiri juhitavas antikvariaadis, kus neiu püüab endale vajalikku õpikut kaubelda, aga hind pole üldsegi soodne.

Üldisele YA meeleolule lisab ehk värvi see, et lohe on tegelikult sõiduks kasutatav seadeldis - lendab ja on igati hirmutav, aga siiski … tolle maailma üks võimalusi sõiduriistana. Mis ei tähenda, et lugu sellest suurt vaimustavamaks muutuks. Paratamatult tundub, et tegu on miski lisandusega autori loodud maailmale, aga ehk eksin.

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Alix E. Harrow - A Witch's Guide to Escape: A Practical Compendium of Portal Fantasies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu neile, kes usuvad, et raamatud on midagi enamat kui tarbeobjektid. Ja et raamatukoguhoidjad … mõni neist võib olla tõeline nõid, kes võib sind juhatada avastama õige kummalisi maailmu – kui sa ise selleks valmis oled.

Niisiis, raamatukoguhoidjaid on kahte sorti. Esimesel puhul siis see klišee, mida massikultuuris meile pähe tambitakse. Teisel puhul on … raamatutele pühendunud nõiad, kes selle klišee taha peituvad. Loo peategelaseks ongi raamatukogunõid, kes võtab (üheks järjekordseks) hingeasjaks närustes oludes kasvava poisi õigemale teele juhatamine.

„But seriously. Anyone could see that kid needed to run and keep running until he shed his own skin, until he clawed out of the choking darkness and unfurled his wings, precious and prisming in the light of some other world.
His caseworker was one of those people who sau say the Word „escapism“ as if it’s a moral falling, a regrettable hobby, a mentaal health diagnoosis. As if escape is not, in itself, one of the highest order of magics they’ll ever see in their miserable mortal lives, right up there with true love and prophetic dreams and fireflies blinking in synchrony on a June evening.“ (lk 182)

Kuid see juhatamine pole niivõrd kerge: on olemas ühiskondlikud reeglid, mida peab täitma, ja siis on veel raamatukogunõidade salajased (ja ülimuslikud) reeglid, mida ei tohi üleüldse rikkuda – või sind visatakse sellest salaseltsist ja raamatukogudest välja. Ühesõnaga, loo dramaatiline kese on välja joonistunud.

Nagu öeldud, paljuski nostalgialugu neile, kes loevad raamatuid ja on mõnel eluperioodil tihedamalt raamatukogusid külastanud (ja mõelnud, et ehk on … midagi veel). Autor loob muidugi igati kena pildi sellisest unistuste maailmast, kus raamatute abil (mis pealegi pole lihtsalt riiulis tolmu koguvad objektid) ongi võimalik eneses midagi paremini paika loksuda. Ja kiidulaul raamatukogudele kui institutsioonile – las inimesed kogevad mõttetute lolluste tegemise asemel (muidugi, lolluseid ei saa tegemata jätta, küll aga ei pea neid järjepanu igavusest sooritama) mõne hetke iseendale ja erinevate mõtete kogemisele.

Omal moel kena lugu.

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.

Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.

Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.

Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***

Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)